Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 26. juuli 2012

Ahhoi :)


Nagu näha, ei tulnud mu 6.juuli kokkuvõttest midagi välja :)
Olen kõigest 20.päevaga oma sissekandega hiljaks jäänud.
Ja kusjuures, kokkuvõtet ei tule ka nüüd.
Tuleb tuleb hoopis üks pikk ja lohisev jutt. Kui kõva häälega loeks, siis hakkaks suu vahutama küll :)

Ei tea, milles see asi on. Enam ei jõua kohe üldse siia blogisse kriblama.

Väljas olemist ja seda niisama tuuseldamist on nii palju, sellepärast ei jõuagi. Tean küll ;)
Praegu saab näiteks juba seenel käia. Juhhu :) Ma kohe fännan seda metsas käimist.
Olgu siis üksinda või kellegagi kambas.
Lihtsalt mõnus on.
Kui seentest rääkida, siis ma pean hetkel enamjaolt kukeseeni silmas, sest neid natuke juba leidub.
Ühe puraviku olen ka leidnud ;)

Mustikaid on sellel aastal NIIIII palju ja metsmaasikaid leidub ka veel täitsa normaalses koguses.
Kui töölt tulin, siis võtsingi ämbri ja vudasin metsa.

                                         Kui sääskedele vastu pead, siis ole hea ja ainult korja


                                                     Ikkagist lilled ;)


                               Tänane saak. Kukeseened kõhtu, maasikad sügavasse.
                                Homme on  mustikapäev, siis tuleb väike vitamiinisegu ;)

Üldiselt pole suvest endiselt haisugi.Endiselt!
Paar päeva tagasi oli siin enam-vähem suveilm, aga see läks ka õhtul ikkagi vihmaks. Ok, täna oli ka täitsa talutav ilm, isegi päike paistis.
Õhk on üldiselt lämbe. 
Panen nüüd targa lause maha: “Õhuniiskus on päris kõrge.”
Muhahah, sünoptik on kõnelenud!

Abbil planeeritav sünnipäev läks ka ilma tõttu täitsa nahka. Ilm oli selline, et ho-ho-hoo!!Kui hommikul pilgu aknast välja viskasin, oli tuju kohe täitsa null. KRDI ilmad!
Sünnipäev muidugi pidamata ei jäänud, sest saime selle kohalikus spordisaalis ära pidada.
See polnud loomulikult see, mis ma plaanisin, aga noh....

Lastel muidugi vahet polnud, peasi, et mängu ja tralli oleks.
Aga minu tuju rikkus see sajaga ära.
Ma tean, kuidas lapsed seda orienteerumisvõistlust armastavad. Mitte ainult minu omad, vaid teised ka.
Sellel aastal tegingi veel ekstra-vinge orienteerumise, kuhu mahtus kaevamist, vee seest otsimist, puu otsa ronimist, m6tlemist ja muidu jooksmist. No otsimist oli ikka tükiks ajaks.
No ja kes siis veepommisõda ei armastaks! Liiati, kui mind võib märjaks loopida!
Ja sedasi veel üht koma teist.

Ah, eks järgmisel aastal. Mis ma siin ikka kiunun. Pidu juba läbi – saa üle!! :)

Vaatame asja helgemat poolt – järgmisel aastal on pooled mängud juba valmis – ei pea väga palju ajusid ragistama ;)

Sünnipäeva riietuskoodiks olid meil siis lepatriinud ja mesimummud, siit siis ka meie pidulised ja nende tordid:)
                                                        Lepatriinu ja mesimumm







Ma olin (nagu ikka) hingega asja kallal, algul lepatriinu, hiljem mesimumm. Aasta ema, noh :D:D

                                                           Algul lepatriinu...


                                                      Peo lõpus mesimumm...

Ega seal Eestis pikka pidu polnudki. Pidu oli pühapäeval, esmaspäeval juba Soome tagasi. Põhimõtteliselt sips sinna-sips tagasi.

Kui Soomest Eestisse sõitsime, siis veetsime oma aega nende aparaatide taga, kus osad oma palgad, köögimööbli rahad ja isegi eluasemed maha mängivad.
Me olime korralikud ja seadsime piiranguks 10 €.
Kahe peale siis ikka - 5 € mulle, 5 € Tarmole.
Ja-jah, kui paberraha aparaadis müntide vastu vahetasime, sain mina 2 € ja Tarmo taskusse libises sujuvalt 8 €. Elagu võrdõguslikus! :D
Mina, kes ma nendest aparaatitest mütsigi ei jaga ja mängida ei julge, tegin oma elu mängu :)
Mängin muide seda mängu, kus 3 ühesugust pilti on vaja ritta saada. Ma ei teagi, mis selle mängu nimi on. Kohe näha, et tõsine mängur!:)
Kui 20 sendiga juba 1,20 € või suuremat summat võiduks näitab, siis ma, vana argpüks, võtan raha juba välja.
Parem varblane peos, kui toonekurg korsta otsas, eksole :)
Olin oma 2 € juba 4,60 € jõudnud kasvatada. No kogu aeg võtsin loomulikult väja :):):) Igatahes olin jälle oma sendikesed aparaadist välja koukinud ja mõtlesin, et panen nüüd 40 senti kõrvalolevasse aparaati ka, sama mäng oli.
Panen 20 senti sisse, nupud keerlema ja jään kenasti tulemust ootama. Tuleb üks laev, tuleb teine laev ja tuleb ka kolmas laev ( või olid need poid!?).
Kolm tükki reas, aparaat vaikib ja korraga tuleb kiri, et võit – 50 EUROT!!!!!!
Mina ja võitsin 50 EUROT!!! :):)
20 sendist 50 EUROT!!
No see oli minu jaoks nagu “Bingo” peavõit :)

See ongi selline aparat, et kui 20-sendise panusega mängid, on maksimumvõit on 50 € ja kui 40-sendise panusega, siis 200 €

Ega`s midagi. Lasin oma mündikesed aparaadist kenasti välja ja panin parempoolsesse taskusse, see oli mul nn võidutasku :D:D
Vaskpoolses oli kusjuures veel mingi 4 eurot. Need lasin kenasti sirgeks ja siis aitas küll.
Mina jäin igatahes plussi :) Härral nii hästi ei läinud ;)

Põhimõtteliselt oli see väga meeldiv merereis veel selles suhtes, et laeva saime me esimese autona.
Esimest korda kusjuures.
Olgugi, et olime ootejärjekorras TEISE rea esimesed ootajad, mitte esimese rea.
Mina aru ei saa, kuidas neid laevale võetakse. Tundub, et nii nagu jumal juhatab.
Nende suhtes ei ole see ju õige, kes varem järjekorda tulevad.
Maha saime ka siis seetõttu esimeste seas ;)

Kui nüüd veel laevareisidest rääkida, siis Soome tagasi tulles ja laeva peale sõites, otsis toll meie auto läbi. Eesti poolel siis. Selle otsimise võib vabalt jutumärkidesse panna, sest see oli rohkem naljanumber, kui läbiotsimine.
See oli selline pisteline kontroll, kus suvaliselt vist autosid tolliametniku juurde saadeti. Tolliametnik oli selline umbkeelne meesterahvas, kes teavitas, et hakkab nüüd sõiduki läbivaatust teostama, et kas me võiksime nii head olla ja pagasniku avada. Kuna suhtlus läks üle vene keele peale, siis ma kobisin ise autost välja ja tegin pagassiluugi rõõmsalt lahti. Härra vaatab pagasnikut mingi 5 sekundit ja küsib siis, et kas meil sigarette ka kaasa on võetud. Kusjuures varem ei olegi mitte kunagi suitsu kaasas olnud (me ju ei suitseta), aga Tarmo töökaaslane sellel korral tahtis just 10 pakki. Need olid läbipaistva kilekoti sees, sealsamas pagasnikus. Võtsin selle kilekoti näpu vahele, näitasin, et need on. Siis härra vaatas veel 5 sekundit seda pagasnikut, katsus korra käega suuri kõlareid (kuna lapsi praegu kaasas polnud, siis oli võimalus lõpuks kodukino ka Soome vedada. Noh, mitte et lapsed muidu pagasnikus sõidaksid, aga...ruumi oli üldiselt rohkem) ja ütleb, et kõik on korras, vaatame autosalongi ka :) 

Tegi siis autol juhipoolse tagaukse lahti, vaatas sisse, patsutas korra seljatuge, vaatas veel mingi 3 sekundit autot ja ütles, et korras :)

Selline tollikontroll siis! :)

Praeguse seisuga olen tööl käinud juba üle 2 kuu, seega pool katseajast läbi. Katseaja sees pean ma leidma aega, et tervisekontrollis ära käia. Kohustuslik värk.
Mõtlesin mais, et juunis lähen. Juunis mõtlesin, et juulis. Juuli alguses mõtlesin, et kõik nagunii puhkavad ja ei hakka parem kuhugi pressimagi. Nüüd vaatan, et varsti saab katseaeg läbi - hakkab kiireks minema :)
Pean selle aja ikka leidma ja seal ära käima. Saab jälle tervisest täieliku ülevaate.
Millegi üle kurta ei ole, aga hea oleks ikkagi teada.
Viimati sai täielik kontroll tehtud siis, kui politseis see tervisekontroll tehti ehk 2010 detsember.
Oi-oi, kuidas aeg lendab.
Siis olin veel kuulja ja nägija. Loodetavasti praegu ka :)

Sügisesed plaanid on ka paika pandud. Oktoobris hakkavad Timalis (minu vanas-heas Raisio koolituskeskuses) raamatupidaja kursused (teisipäeva ja neljapäeva õhtuti kell 16:00-19:00).
Kursus kestab 4 kuud ja maksab 300 €.
Olen enam-vähem kindel, et hakkan nendel kursustel käima.
Raamatupidaja minust vaevalt saab, aga...
No, kui nüüd kaugemale ette mõelda, siis äkki oma firmale saab – mujale ei tahaks mind tõenäoliselt keegi ;)

Igatahes selle kursusel õpiks ma palju kasuliku infot, mis on tegelikult kasuks ka nende palga asjade lahendamiste juures ;)
Ma ei tea veel päris paljusid asju, nii et...Kui võimalust on, siis ikka tasub õppida.
Ja praeguse seisuga tundub, et võimalust on.

Kevadel käisin ma ju seal firma loomise kursusel, aga see jäi poolikuks kuna vartija kursused tulid peale + töö ja siis hakkas see üle jõu käima.
Käisingi kas 10 või 12 loengut, midagi sinna kanti. Kusjuures koju saadeti tõend/tunnistus ka minu läbitud loengutest ;)
Nüüd oleks vaja järgmisel kevadel need loengud ka ära kuulata, mis sel korral kuualamata jäid, siis saab tunnistuse/tõendi, et terve kursus on läbitud.
Ja selle tunnistusega on võimalik taotleda nö. ettevõtlus toetust.
Tagasi seda maksma ei pea.
Kuna seda nii näpuotsaga jagatakse, siis iga Mihkel seda muidugi ei saa.
Seda öeldi kohe alguses, et ükski kebabi-ärikal, küünetehnikul ega juuksuril ei tasu üldse taotlema hakatagi, sest neid pidi siin Turus külluses juba olema.

Kuna nad jagavad seda toetust tõesti vaid näpuotsaga, siis peab hea idee olema.
Kui ma seal kursusel käisin, siis soovijad panidki lehe peale kirja, et mis firma/ettevõtluse keegi teeks.
Seal neid ideid ikka oli: tervisespordi valdkonnast, tervisetoodete valdkonnast, lastele päevahoiu plaanid...ehitusteemalisi oli nii palju, et võis lausa jalaga segada.
Kui ma tol korral kirjutasin oma mõtteks puude ja põõssaste lõikamise, siis kevad näitas väga selgelt, et neid puid ja põõsaid võin ma rahulikult oma aias lõigata :):) :):)
Ei käi soomlane sellise teenuse eest raha välja. Nüsivad ennem ise.
Puud on nagu luuad, aga lõikajat ka ei telli :):D Ikkagi lisakulu ju.

Hm, mulle meenub praegu üks seik kevadest. Käisin õpetaja juures ka ju lõikamas. Lõikasin loomulikult põhimõttel "käsi peseb kätt". Ta parandab aeg ajalt mul tähtsates paberites kirjavigu ja paneb laused muidu õigetpidi ritta. Mina lõikan tema aias iga kevad põõsaid-puid ;)
No nii. Lõikasin temal need puud ära.
2 päeva hiljem õpetaja helistab ja räägib, et naaber sooviks ka oma õunapuudele sellist lõikust.
Uurisin välja, kui palju tal puid on ja kui suured/vanad. Palju oleneb ju sellest, kui suur-lai see puu on. Naabril oli 7 vana puud ja 2 noort puud.
Tööhinnaks pakkus 50 €.
Ilmselgelt alla igasuguse arvestuse.
 Kui ma ütlesin oma hinna (kusjuures ütlesin sellise hinna, millega EESTIS teenust pakutakse ehk vanem puu 7-8 €/puu), siis leidis naaber, et see on liiga kallis ja ei tahtnudki lõikust. Nüsis loomulikult ise :)

Ennem jätan parem lõikamata ja ei teeni ka seda 50 eurot, aga orja ma ka ei mängi!

Kaldusin sujuvalt õunapuude peale, tuleks nüüd tagasi selle ettevõtlustoetuse juurde. Üheks eelduseks on selle kursuse läbimine ja teiseks eelduseks peab olema hea idee ;);)
Ma olen täitsa kindel, et minu idee läheks läbi. Enam ei panustaks ma käelise tegevuse peale vaid rohkem ikka aju peale.
Teekski oma konsultatsiooni firma (oi, kui popp!), mille põhiteemadeks oleks siis töölepingud, maksmata palgad, avalduste koostamised jne.jne.
Tulevikus ehk ka tõlketööd, raamatupidamisteenust – kes teab.

Võibolla saab minust ka siis tõeline preili. Hakkan küünetehniku juures käima ja võtan tantsutunde :):)

Oi jah, unistada on ju vägev :)

Nii kaua kuni ma oma kabinetist, oma lauast ja oma arvutist unistan, käin ikka oma praeguses tööpostil ja lihvin küüsi siis, kui parasjagu meelde tuleb;)

Eestisse jälle 9. augusti õhtul. Plaanis väiksed pidustused, sest üks härra sai meil 35 :)

Tarmo lähebki sel korral nädal aega varem koju, teeb talutöid ja tõmbab katusel lõpuks pleki sirgeks. Vihm rikub muidu lastetoa põrnada ära :):):) Muhaha, hull nali oli :)
Ma lähen jälle üksi busside-laevadega järgi. Sel korral pean siis nädal aega üksinda Soomes olema.
Kohe PÄRIS üksinda.

Tüdrukuid igatsen juba praegu ja mitte vähe!
Põhimõtteliselt panin selle “maale vanaema juurde” loosungiga veits puusse, sest see on liiga pikk aeg, kui tüdrukud ära on. No minule igatahes küll. Liigne vaikus ei sobi enam minu ajule ! :)
Sellel aastal meil tegelt erilist valikuvõimalust polnudki.
Puhkust me ju ei saa (tegelt Tarmo saaks, aga hoiab seda igaks juhuks detsembrisse – mine tea, kas siis tööd ikka on) ja koju ka neid terveteks päevadeks üksi ei jäta.

Igatahes järgmise aasta suveplaanides (hihihih, see suvi pole veel läbigi, mul juba järgmise suve plaanid tehtud) on tüdrukud maksimum 2 nädalat Eestis. Selles mõttes, et ilma meieta. Peale jaanipäeva tuleme meie Tarmoga veel 2 nädalaks Soome tagasi ja võtame peale seda oma kuuajalised puhkused välja. Idee poolest siis alates teisest juuli nädalast kuni augusti teise nädalani.Ikka kuu aega jutti nagu valged inimesed kunagi ;)
Loomulikult oleme siis Eestis, ABBIL.

Kui mammonasse midagi koguda oleme jõudnud, siis saab äkki sauna ehitusega algust tegema hakata või midagi..No ja kui ei ole, siis vana maja saab ikkagi lammutada ;) Lastele talu vanadest palkidest vähemalt mängumajagi ehitada. Selle võiks ometi enne valmis saada, kui tüdrukud pesast välja lendavad.

Kool algab siin sellel aastal 14.august ehk teisipäeval.

Esmaspäeval püüame lastega kiirkorras soome keele lainele tagasi saada.
Ikkagi 1,5 kuud Eestis ja mitte sõnagi soome keelt võib kahtlaselt mõjuda ;)
Olengi vaikselt mures, kas Karolin ikka mäletab keelt.
Tal tuleb ju sügisest ikkagi koolitükke teha. Suvel pidi ta kusjuures päris mitu raamatut ka läbi lugema...
Arvata võib, et loetud raamatuid on täpselt üks suur ümmargune null.
Aasta ema ei tuletanud meelde ka ju !:):) Kasvatan vastutustunnet jah?
Ah, mis siin ikka, ei hakka üle dramatiseerima. Loeme sügisel rohkem.
Ega ta sellepärast nüüd lollimaks küll jää ;)

Minu aju hakkas ka ju alles paar aastat tagasi tööle. Siiamaani elan ja olen kusjuures veel väga rahul ka veel :):):) Jõuan juba leivale vorsti peale osta :):)

Janeliga pole hullu midagi, sest tal pole mingeid ülesandeid teha.
 Kui on keele ära unustanud, siis on paar nädalat lasteaias ja keel tuleb nipsti tagasi ;)
Laste ajud on ju ulmelised.

Millega me siin siis tegelenud oleme?

Jalgaratastega oleme päris pikki ringe ette võtnud. Üks päev sõitsime terve Turu linna täielikult läbi ja klõpsutasime pilte. Millalgi peaks siis selle lubatud Turu linna tutvustsuse kirjutama.
Ei hakka igaks juhuks midagi lubama. Põhimõtteliselt siis kirjutan, kui ükskord kirjutan ;)
See oli nüüd küll paljutõotav, onju.

Tennist oleme mängimas käinud. Karolini kooli juures on 2 tenniseväljakut. Aiad kenasti ümber, võrgud üleval. Mine ainult ja mängi.
Kui esimest korda mängimas käisime, siis oligi nii, et pall oli rohkem aia taga, kui sees.
Mõlemad kõvad servijad :)
Ja rekord, mis meil omavahel edasi-tagasi palli õnnestus lüüa, oli 4!!!
Muahahha! Kaotsi läinud Kanep ja Zopp :)

Ruissalos toimub iga aasta selline üritus nagu Ruisrock. Käisime jalgratastega seal uudistamas ja pilte klõpsutamas. Kui Eestis on nii, et ilma piletita kodanikud kuhugi lähedale ei pääse ja lavagi ei näe (aiale topitakse kas mustad kiled ette või ehitatakse koguni ajutine aed), siis siin on asjad teisiti. Täiesti vabalt sai kogu seda möllu lähedalt uudistamas käia. Üles oli pandud need suured ekraanid ja esinejad oli kenasti kõigile näha.
Nii me siin naersime, et käisime Snoop Doggi kontsertil :)

Pühapäevasel päeval nägi seal ikka eriti “puhtaid” pidulisi. Naera või pooleks.Öösel sadas ju vihma ja see plats oli nagu mudamülgas. No üks paar oli konkreetselt kohe TÄIESTI mudane – juuksed, nägu...riietest ma ei räägigi. Tulid rõõmsalt käsikäes. Kahju, et pühapäeval fotokat kaasa ei võtnud. Oleks igast ägedaid kaadreid saanud. See on nüüd see koht, et fotokas peab ALATI kaasas olema, ükskõik kuhu minek. Muidu oligi kogu aeg kaasas, aga pühapäeval tibas natuke ja ma mõtlesin, et jätan igaks juhuks koju. Daaaaa....

Seal oli megagigasuur jalgrataste parkla. Ma ei kujuta ette, kuidas need pool-vintis või täis-vintis inimesed oma jalgrattaid sealt hiljem üles leidsid!! Võibolla oli seal mingi süsteem – ei tea. Igatahes see parkal oli meeletu. Pildi pealt pole kõike näda, sest sisse ei lubatud minna. See oli tegelikult veel laiem.

                                           See oli tegelikult veeeeeeeeeeeeel suurem ja laiem

Sellised üritused (nagu ka Vappu jne) on taarakorjajate tipp-hooaeg. Teel peopaikka tuli meile vastu selliseid taarakorjajate jalgrattaid, et ratast ja korjajat polnud ennast nähagi. Oligi ainult üks taarakott teise taarakoti otsas. Kottideks siis ikka need 200 l kotid. Nendest oleks ka mõnusaid kaadreid saanud. Dokumentaalselt huvitavaid, päris tõsiselt kohe.

Ma kujutan ette, et need korjajad said sealt väga hea teenistuse tegelikult. Sellepärast kavatsebki vist valitsus taara tagastamise maksustada (kui ta seda juba teinud ei ole). Ma ei kujuta seda maksustamist päris täpselt nüüd ette. Keegi hakkab siis tõestama, et see pole minu purk või?

Ok, olgu kuidas on, aga kahju ikkagi, et fotokat kaasas polnud.

Ega siin suuremat sorti muuga tegelegi ehk töö, kodu, telku, jalgratas, Naantali, mets...
Eile sõitsin jalgrattaga pool linna läbi. Vaba päev ju, oli vaja asjatamas käia.
Milleks sõita bussiga, kui saab ka jalgrattaga?

Käisin Kelas oma palgalehti viimas.
Peab ikka tõestama, et vajalikul määral tööl käin, et seda kelakaarti lõpuks saada.

Kohtus käisin ka.
“Boss” saatis ju kohtule kaks imelahedat vastust!Valetas maad ja ilmad kokku. Olen sellest vist juba lühidalt kirjutanud...
Ma oleksin selliste vastuste puhul muidugi appi karjunud ja kusjuures veel kõva häälega.Ei oska muidugi öelda, kuidas kohtunik reageeris.
Kohtu poolt saadeti juuli alguses igatahes kokkuvõte, kus oli siis segaste seikade puhul küsimused esitatud.
Nii ma siis vastasin ja lihvisin seda vastust ca kuu aega – iga päev natukene. Ajasin raamatutes ja finlexist sõrmega järge. Loodetavasti sai piisavalt korrektne.
Kokku niisiis 6 lehekülge tarka juttu.

Peale selle tegin kohtule veel avalduse, et ma eelistungil Tarmol abiline saaks olla. Seaduse järgi saaksin ma abikaasana abiline olla. Kuna me aga abikaasad pole, siis palusin kohtul erandi teha ja mind abikaasana nö. võrdustada.
See pole päris lambist võetud mõte, vaid üks teine kohtunik soovitas seda teha, kui olin talle selles abikaasa ja mitte-abikaasa küsimuses kirjutanud.

Kas ma selleks loa saan võï mitte, peaks siis enne 15.augustit selguma.
Loodan, et ikka saan. Mul on vaim selleks täitsa valmis ;)

Tegelikult on meil võimalus ja õigus ka riigi poolt oikeusaputoimistost abiline saada.
Maksame selle 70 € ära, mis tookord välja arvutati ja asi klaar.
Aga kas sellel on ikka mõtet?
Ma kirjutasin vastusesse kõik puust ja punaseks lahti, milles”boss”valeandmeid on esitanud (juriidiliselt pole tema muidugi valeandmeid esitanud, sest see on TEMA versioon asjast!), palusin välja nõuda kõik raamatupidamise dokumendid, mis Tarmoga seotud on jne. Põhimõtteliselt kõik võimaliku, mis saada on.
Iga kohtunik ja iga “boss”saab aru, et eelistungil peaksid lõpuks need valed lõppema. Nii ma siis loodangi selle peale, et leiame juba eelistungil mingi kompromissi ja teeme kokkuleppe.
Kui kokkulepet ei tule, siis tuleb peaistung ja seal kõrval peaks Tarmol siis korrektne esindaja olema. Noh, nii igaks juhuks.

Praegusel juhul aga ei näe ma mõtet eelistungil Soome riigi ressursse raista, kui saan nõuete ja nende põhjendamisega ise ka hakkama.

Ups, kell juba nii palju! Nyt nukkumaan

Suutsin jälle kilomeetrise sissekande kirjutada. Loodan vist, et see kompenseerib neid vahepealseid pikki pause.

Kui ma täna hommikul tõusin, siis ootas mind vot sellise kujuga pannkook! :)

                                                         iccccc-icccc

Heips ;)

neljapäev, 5. juuli 2012

Rännak jaanitulele tehtud

Plaanisin muidu kohe kirjutada, kui Eestist tagasi jõuan, aga jah...aeg kadus käest. Nagu tavaliselt... Ei midagi uut :)

Paneme reisimuljed siis kenasti kirja.
Sõitu jaanitulele alustasin hommikul kella 6.10 bussiga, et Kuppitale jõuda ja sealt siis edasi Helsingi bussi peale minna. Ilm oli ilus ja üldiselt oli kõik tibens-tobens.

Ma lootsin vaikselt kella 10:00 paadi (õigemini katamaraani) peale jõuda, aga ei jõudnud ma kuhugi, sest buss läks Espoos katki. Esiuks ei läinud enam kinni ja seoses sellega oli bussil käsipidur peal ning edasisõitmine oli välistatud. Nii me siis ootasime seal ligi tund aega enne, kui teine buss meid edasi viis.
Helsingisse jõudsin niisiis 10:30 ajal. Lõpp-peatus oli Kamppa keskus. Minulle, kes ma esimest korda Helsingis sedasi turisti mängisin, oli see jumala suvaline koht, kus maha visati. Ei näinud ma kusagil läheduses merd ega midagi. Kaardist, mis ma omast arust kaasa tegin, polnud ka mingit abi. Kuna aega oli piisavalt, siis hakkasingi suvaliselt kuhugi poole tuterdama. Kindluse mõttes küsisin tegelikult ühe taksojuhi käest korra teed ka. Noh, et täitsa vales suunas ei läheks ;)
Kui ma juba Helsingi raudeteejaamani jõudsin, siis teadsin, et ega see Magasini terminaal enam kaugel ole. Põhimõtteliselt leidsin siis ka aega, et fotokas välja otsida ja ikka korraliku turstidi mängida :)

Pildid räägivad rohkem, kui tuhat sõna, eksole...

                                            See, mu armsad, on Helsingi raudteejaam :)

                                            Põhimõtteliselt  kohustuslik klõps!

                                                               :)

Kuna mul eelnev öö oli sisuliselt magamata, siis püüdsin paadis veits tukkuda. Sellest ei tulnud aga midagi välja, sest akna alla olid ennast istuma sättinud 2 soomlast, kes terve selle aja hirmsasti õlle järgi janutasid ja edasi-tagasi ühe purgi haaval omale seda märjukest toomas käisid. Teisel pool, minu kõrval, istus ka üks eestlane. Lõpuks, kui soomlased järjekordsele õllepurgi-tuurile läksid ütlesin nii möödaminnes ja vist läbi tukastuse: “ On ikka janu!” Ega ma kellelegi seda ütlust aadresseerinud, aga naaber-eestlane reageeris sellele ja hakkas ka vaikselt kiruma. Nii me siis  ülejäänud reisu arutlesime, et kas tõesti ei ole võimalik 1,5 tundi ära kannatada, ilma et edasi-tagasi jooksma peaks. Ju siis ei ole ;)

Tallinnas siis sipsti bussijaama. Bussile, millele jõuda tahtsin, oli piletid välja müüdud ja järgmisele bussile oli  ka viimane pilet järel, mille loomulikult ära võtsin. Veetsin niisiis veits üle tunni bussijaama roheluses ja lugesin raamatut. Kui minu buss lõpuks ette sõitis ja ma bussi minnes nägin, et kohti on rohkem, kui mulle müüdud ”viimane” pilet, siis ma sain täitsa kurjaks. Tõenäoliselt oleks ma saanud ka eelmisele bussile. Kassas müüakse vist ainult teatud arv pileteid ja bussis müüakse ülejäänud. Piletimüüja oleks pidanud ütlema, et EELMÜÜGI pieltid on otsas, mitte et üldse pileteid pole. Mina, kes ma pole miljon aastat bussiga sõitnud, ei pea ju teadma, et tegelikult müüakse bussis ka veel pileteid. Kui mulle öeldakse, et pileteid pole, siis ma ju usun seda ja ei lähe bussijuhilt piletit kauplema. Tegelt ka, ma olin täitsa kuri.

Aga noh, pole hullu, kohale ma siiski jõudsin. Küll päris hilja, aga ikkagi ;)

Abbil askeldamine käis - poisid vedasid jaanilõkke puid kokku, panid väli-telgi ja batuudi üles ning tegid muud sellist nipet-näpet. Ilm oli suurepärane!! Meie saime oma jaanipeo igatahes supppper ilmaga ära pidada. Kahju, et sel korral mänge ei jõudnud orgunnida. Mängudega oleks see jaanipidu veel änksam olnud. Järgmisel aastal on meil mõlemal sel ajal puhkus, no siis orgnnime küll nii, et vähe pole :) Laupäeval oli kusjuures vihmane ilm, nii nagu lubati. Mitte lihtsalt vihmane, vaid ikka väga vihmane.

Siin tuleb nüüd jälle see koht, kus pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna.

                                                         Meie jaanilõke

                                                    Hommikune jaanilõke

                Ja selline oli siis õige jaanipäev!Vihma lausa voolas...telgi räästast siis ;)


Pühapäeval mul pikka pidu eriti polnudki, sest 15:00 läks paat tagasi Soome ja mina koos sellega. Mängisin jälle turistis, sest aega ju oli. Esimene kord selline bussidega käik. Peab aega ikka varuma, et aru saada, kus oled ja kuhu lähed. Nii ma siis läksingi tuldud teed tagasi, aga aru ma ei saanud, kus krdi kohas see bussipeatus nüüd siis oli, et Turu bussi peale minna. Tunnike oli veel aega ja piirkond oli ka õige, ei hakanud veel närvi minema :) Minu ees kõndis üks eksinud mustanahaline, kellel oli kaart käes ja kes küsis möödakäijatelt nõu, kuhu suunda ta minema peaks. Kui tema oli oma info teada saanud, siis ta läkski edasi. Ma kalkuleerisin peas veits seda asja ja jooksin siis talle järele ja küsisin, et kas ma tohin korra ta kaarti vaadata (ma ju vana kaardilugeja). Ta hakkas naerma, ütles, et tema on oma sihtpunkti  leidnud ning andis oma kaardi mulle päriseks :) Mina vahin seda kaarti..vahin ja vahin. Näen, et olen õige koha peal, aga busse küll kusagil ei näe. Nii ma siis küsisin ka igaks juhuks möödakäijatelt seda õiget kohta. Nemad näitasid käega ühe hoone suunas, mis oli minust ca 20 meetri kaugusel ja ütlesid, et seesama koht  ongi. OMG! Ma nagu turakas. Muidugi maa all ju !! No, kui tulime, siis oli peatus maa peal ;) Esimest korda reisisin  - anname andeks.

Põhimõtteliselt oli reis tips-tops, ei kurda millegi üle. Isegi selle rikki läinud esiukse pärast. Teinegi kordi võin sedasi minna-tulla.

Lapsed jäid niisiis Eestisse. Täitsa igatsen neid juba! Pole harjunud, et nii vaikne on ja nii palju vaba aega. Täna käisin näiteks Naantalis ja seal oli nii palju metsmaasikaid.
Kellele ma neid söödan, kui tüdrukuid pole?! :(
Siia kõrvale siis fotokillukesi tänasest Naantalist:

                                                   Naantali maasimammud ;)

                                                     Ja päike loojub.... kell 22:35

                                                              Uinuv Naantali

Nagu me näeme, siis suve pole veel endiselt saabunud. Ei teagi, kas saabub! Nüüd plaanime Eestisse minna 13.juulil, et siis Abbil laste  suurt sünnipäeva pidada. Tarmo arust on see veits nagu napakas, et praegu tüdrukute sünnipäeva peame, sest ühel oli sünnipäev  jaanuaris, teisel tuleb augustis, aga noh – minul  vahet pole. Saladuskatte all võin tunnistada, et ma olengi veits kiiksuga ;) Minu jaoks on põhiline see, et lapsed saaksid oma toreda peo, mis oleks lõbus, aktiivne ja mänguderohke. Olengi juba igast mängud-võistlused valmis nuputanud, igav neil küll olla ei tohiks ;) Peoks on meil teema  ka: lepatriinud ja mesimummid. Loodetavasti on selleks ajaks suvi ikka saabunud ja ilm on ilus. Seega varsti-varsti  Eestisse. 
Jaanipäeva ajal oligi ju suts sinna ja sama kiirelt tagasi. Ei mingi trilla-trallatamist. Nüüd saab vähe pikemalt olla. Ikkagi 13.07 – 16.07. Päris pikka aeg ju :):) 
Kutsed panin ka täna postiga teele, siis tüdrukud saavad ise koha peal laiali jagada

                                         Hommikune askartelu...Hingega ikka asja kallal :)

Tööl on kõik OK. Meil töö juures veel see hea asi, et kui muidu on nett kinni keeratud ja kuhugi ei pääse, siis Finlexi leht on lahti. Igaüks võib end seadustega kursis hoida ja end selles vallas harida, nii et kõriauguni saab :) Teised sellest lehest vaevalt huvitatud on, aga mina tunnen sellest sajaga rõõmu ;)
Kui nüüd seaduste juurest sujuvalt peakeissi juurde minna, siis on lood sellised, et “boss”kirjutas järgmise ajuvaba vastuse. Mingi täiesti suvaline ümmarguse mula ja veel millise :D!
Kui mina kohtunik oleks, siis ma kukuksin ausalt öeldes täitsa perseli :):) Sorry, väljenduse eest, aga mõte jääb samaks. Praegu ma seda ei lahka, aga hiljem küll. Kui pääkeiss ükskord läbi saab, siis sellest tuleb küll üks pikk ja sisutihe sissekanne, vähemalt kilomeetr pikk :D

Mis siis veel ?

Plaanis on üks vaba päev niisama linna peal passides ära laristada, tehes väikest ülevaadet mustlaskerjuste päevast. Ma üks päev ootasin bussi ja  kohe huviga jälgisin nende tegevust. Igas turu nurgas on üks kerjus, kellel siis papist topsike käes on ja seda topsi kõlistades raha nuiab. Aeg ajalt tulevad teised mustlaskerjused ligi, vahetavad vist päevamuljeid ja seejärel tagasi tööpostile lähevad. Ma kohe täitsa mõtlesin, et pühendan ühe oma vabadest päevadest nende tutkimiseks ;)

Siis on plaanis rattaga väike marsruut ette võtta, et Turu linnaga korralikumalt tutvuda. Fotokaga klõpsu teha ja teile ka seda endist Soome pealinna tutvustada. Nüüd on meie jalgrattad ka lõpuks ometi siin ja pole probleemi.

Ja siis on mulle pähe karanud selline uit-m6te, et võtaks mõne suvalise sihtkoha, hüppaks rongile ja sõidaks, seljakotid seljas-telgid kaasas, seda piirkonda avastama. Ajavahemikul 30.07-31.08 on mõningatel marsruutidel piletid maruodavad, et poleks üldse kahju neisse kohtadesse sõita. No näiteks nimetatud ajavahemikus maksab pilet Turust Helsingisse 9 €, praegu maksab see 31 €. Helsingist Oulu maksab sooduka ajal 29 €, muidu on 76 €. Soodne ju küll? Kuhu sõita ja kes kampa hüppaksid, seda ma veel öelda ei oska, aga mõte on mul küll selline, et VÕIKS ju...Võibolla peaks seda siis tegema, kui tüdrukud ka siin on, saavad ka esimest korda elus rongiga sõita :);)

Pean vist vahepeal nendesse palga kättesaamise asjadesse väikse pausi sisse tegema ja kuulutuse maha võtma, sest asju tuleb liiga palju ja mul sõidab aeg ajalt katus juba täitsa ära. Praegu on mul pääkeissiga ka natuke rohkem tegemist ja siis ei jõuagi kõike teha.

Pajatan nendest töö-asjadest asjadest väheke lähemalt.

Ühenduse võtjaid on täiesti seinast seina.

Selliseid asju on kohe lust ajada, kus leping ja palgalehed olemas on. Sips ja valmis. Selliseid on üldiselt vähe. 3 päeva tagasi sain sellise keissi, kus inimesel olid kõik paberid olemas - palgalehed, lepingud, tunnitabelid (koos tehtud töödega). No lausa suppper, täna tegin asja valmis, homme saadan ära, järgmiseks nädalaks peaks tulemus/vastus olemas olema. Selliseid korralike paberitega inimesi kohe kiidaks :)

Osad on sellised toredad kontaktivõtjad, et tahavad asju korda saada, aga andmeid ei edasta. Nii ma pean siis kaevama ja kaevama, aga vastuseid ikka ei saa. Nüüd olen targem ja tõstan sellised asjad enamasti teisel-kolmandal küsimisel kõrvale ;) Pole mõtet teha tühja tööd. Olen seda tühja tööd mingi 4-5 korda juba teinud, aga enam ei viitsi. Alguses oli huvitav seda tühja tööd teha, sest nii õppisin asjadest, aga nüüd on asjad selged ja pole vaja enam sedasi nokitseda.

Mõned on kusjuures veel sellised osavad vennad olnud kes on kirjutanud, et olen selles ja selles firmas tööl olnud -tunnilehti pole, töötunde pole, lepingut pole, olin üldse pimedalt tööl, aga näe nüüd lasti üle - ole hea, tee asjad korda :) Selliste asjade puhul ei hakka üldjuhul mõtlemagi. Puhas aja raiskamine.

Kohtusse andmise keisse oleks praegu 3, aga need seisavad niikaua riiuli peal kuni meie pääkeiss lõppenud on ja mulle kõik asjad üheselt selgeks on saanud. Summad on nendel keissidel  piisavalt suured, et oleks mõtet kohtusse anda küll.

Lisaks töölistele on minuga nüüd ühendust võtnud ka üks firma, kes ei saa teise firma käest rahasid kätte. Firmade puhul asjade ajamine on minu jaoks hetkel loomulikult üks suur müsteerium ja paras pähkel. Samas ma usun, et ega see midagi ületamatut ole. Kuna firma omanik ei oska ka kuhugi kaevata ja mina neid asju praegu veel ei jaga, siis otsustasime pead ikkagi kokku panna ja selgeks teha, mis teha annaks. Summa on  üsna kopsakas, seega tasub nina raamatus järge ajada ja areneda :) Ütleme nii, et minul seda indu ja arenemise tahet on....veel mahub :)
Kui siin Soomes oleks praegu selline jurist, kes jagaks eesti keelt, soome keelt ja vene keelt, siis tal oleks nende töö-asjadega leiba nii, et oh-ho-hoo!! Olen Finlexist neid kohtulahendeid lugenud ja juristi tasud on sellised, et kuku pikali. No siin peetakse tavapäraseks tasuks 200€/tund, aga kohtulahendites oli päris palju keisse, kus küsiti ka 400€. Päris ulme ju! Kohus on õiglaseks tasuks lugenud siiski 200€. Njaa...
Teeks kuu aega korralikult tööd, siis pool aastat puhkaks :D:D
Elu oleks nagu hernes :):D

Kuna soome keel mulle enam erilist muret enam ei valmista (noh, sõnavara peab loomulikult täiendama ja lauseehitusi arendama, aga laias laastus...), siis otsustasin ühte teist keelt edasi arendama hakata.

Ülla-ülla ja selleks on vene keel. Ma oskan seda küll enam-vähem rääkida (ja siin olen ma oma vene keelega lausa tegija), aga ma tean, et ega need lõpud mul päris paigas pole. Seega tegin otsuse, et peab vene keele ka ikka päris korralikult selgeks saama. Tellisin omale Apollost grammatika vihikud ja puha. No ma ei saa aru, miks ma gümnaasiumis selline lohe olema pidin! Nojah, siis olid ju teised huvid :):) Kes seda õppimist ikka vajalikuks pidas...

Mh?! Mõttepaus...

Ma pean kohe eraldi kiituse teele panema. Abbi muru on nüüd väga ilusti ja korralikult hooldatud. Lausa lust oli minna ja muru peal ringi tatsata. Kiitos Karmen & Co :):):)

Kuna 6.juulil saab meil Soomes juba aasta elatud, siis peaks vist väikese kokkuvõtte tegema, kuidas ja mis kuidagi läinud on. Noh, lühikokkuvõte või nii.
Mis me plaan oligi? Viis aastat Soomes ja siis tagasi? :)
Et siis 4 aastat on veel jäänud :) Peab vist mõne aasta juurde lisama, sest see plaan, et siin juurat õppima minna on mul küll surmkindel. Seega nelja aastaga kohe kindlasti tagasi ei jõua.

Nende plaanidega on ka alati nagu on. Kunagi olid mul plaanid, et 25. eluaastaks on mul lapsed sünnitatud. Aeg läks edasi, siis tõstsin lati 30. eluaastani. Paar aastat tagasi nihutasin seda juba 35.eluaastani ja nüüd mõtlen, et peaks vist 37.eluaastani nihutama. Et selline vanus oleks küll  lagi! Kui mõni saab oma esimesed lapsed peale 40. sünnipäeva, siis mina võiks ju oma pesamuna  37. saada, onju? :)

Aga plaanid peavad olema...ja latt peab kõrgel olema, siis on mõnusam kukkumine :):)

Kuulge, olks-molks jälle. Jäingi juba pikalt lobisema. Loodetavasti ma olen siis nii usin ja kirjutan 6.juulil ka selle kokkuvõte kenasti ära.

Moro-moro :)

                                    Meenutusi lapsepõlvest...kõrre otsa nopitud maasikad ;)