Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 29. september 2020

Heade asjade nimel tuleb vaeva näha, väga head tulevad ootamatult!

See on ainuke sissekanne, mil seda teemat puudutan.
Esimene ja viimane.
Pean sellest kirjutama, sest olen Teiega ju üldjoones ikka aus olnud ja mul on juba mitu kuud selline petturi tunne :):)

Täna on just õige tuju, et sellest kirjutada, niisiis kirjutangi ;) 

Ma julgen öelda, et olen üldjoones õnnelik inimene.

Ma ei ole blogis oma lapsepõlvest suurt midagi kirjutanud, samuti nooruspõlvest – need kaks eluetappi on aga olnud sellised, mis mind suuresti kujundasid.
Juba väga noorena lubasin iseendale, et minu lapsed ei pea ega saa kogema seda, mida mina pidin kogema. Julgen öelda, et ma olen oma lubadust pidanud.
Arvestades seda, kus ma noorukipõlves tegelikult olin (vangidest”sõbrad”, tänaval hulkumised ja kõik muu, mis selle eluga kaasas käis!), siis ma olen uhke selle üle, kus ma praegu seisan.
Kõik oleks võinud minna teisiti!

Siin tulevadki mängu juhused. 
Ma ei tea, kas mingid asjad on elus ette määratud, aga mulle tundub, et mõningad asjad peavad siin elus lihtsalt juhtuma. 
Kõik siin elus ongi kinni pisiasjades.

Ma hindan seda, mis mu elus hetkel on ja tunnistan - olen õnnelik inimene.

Aastaid ei saanud ma tunnistada aga seda, et ma oleksin õnnelik naine.
Ma ei olnud seda.
Olin naine, kes lihtsalt kulges – kasvatas lapsi, vegeteeris, pingutas ja rapsis, et ellu jääda.
Ma ei mõelnud kunagi tõsisemalt sellele, mis mu hinges tegelikult puudu oli. Mul ei olnud selleks aegagi.

Eelmise aasta veebruarikuus olin ma täiesti kindel, et minu saatus saab olema enam-vähem samasugune nagu oli Astrid Lindgrenil (loe siit )- elan lastele ja kui nemad on pesast välja lennanud, siis jätkan oma teed üksinda. Teen karjääri, ehitan talu üles, tegelen hobidega, rändan maailmas.

Tol hetkel ei näinud ma üldse mingit võimalustki, et keegi minu ellu tulla võiks. Arvasin, et ma ei suudaks mitte kunagi enam ühtegi meest usaldada, lisaks olin ma arvamusel, et kolme lapsega üksikema ei ole just kõige atraktiivsem pakett. Ma ei viitsinud sellele teemale tegelikult üldse mõeldagi.

Kui sõbrad-tuttavad järjest enam küsima hakkasid, et millal minu ellu siis keegi tuleb, vastasin ma alati naljaga: „Ootan ju millal prints mulle talu juurde sõidab.”

Aeg möödus ja ühel hetkel see ei olnud enam naljakas. Aasta hiljem olin ise aru saanud, et minu varasem mõttekäik ei ole olnud päris õige. Esiteks olen ma selle jaoks veel liiga noor, et elu lõpuni üksikuks jääda ja teiseks olin ma aru saanud, et ega see üksinda olemine nii väga mõnus olegi. Ma suudan küll paljuga hakkama saada, aga mida see mulle tegelikult annab. Ümberringi olid kõigil keegi, kellega oma rõõmsamaid-kurvemaid hetki jagada. Mina olin see üksik valge vares.

Viimase tõukke sellele, et ma pean oma ellu kellegi leidma, andis mulle sõber. Ta sõna otseses mõttes sõimas mind, et ma peaksin kellegi leidmise endale prioriteediks võtma, sest see on tegelikult oluline. See oli pöördepunkt, sest sellest hetkest alates hakkasin mõtlema, et tal on tegelikult õigus. 

Kui ma hakkasin vaikselt selle teadmisega elama, et olen uueks inimeseks valmis, siis samal ajal otsustasin ka selle, et kui keegi tulebki, siis annan ma endast 100% - ma ei karda, ma ei kahtle, ma julgen usaldada, mul ei ole eelarvamusi, ma unustan kõik varasema. Ma ei lähe andma endast pool. Kui saangi kõrvetada, siis saan, aga ma annan endast 100%

Lisaks leppisin ma iseendaga kokku, et ma ei lepi vähesega. Ma ei lepi sellega, kui õigeid tundeid pole ja lähen proovime-vaatame-mis-saab-suhtesse. Noup. Täielikult välistatud. Ma olen oma vigadest õppinud. Kui miskit tuleb, siis see peab olema päris. Mõlemapoolne. Ja kui kaks sellist inimest kohtuvad, küll nad siis selle õige asja ära tunnevad.  

Peale seda, kui ma olin jõudnud arusaamiseni, et minu ellu võiks uus inimene tulla, tekkis küsimus, et kust seda inimest nagu leidma peaks.

Kuidas uute inimestega tutvutakse? :) 
Ilma naljata. Selline küsimus kerkiski üles. Mingitest ööklubidest ja pidudelt kellegi leidmine oli minu jaoks täiesti välistatud, sest ma ei esiteks ei viitsi kusagil käiagi ja teiseks seal ei oleks ma vist päris enda masti inimest kohanud.

Kust siis?

Minu huvid on raamatud, sport, teatrid, üritused, loodus.

Lähen siis üksi raamatukokku ja hoian simad lahti, et äkki keegi loeb sobivat raamatut? :)

Spordivõistlustel liibun lihtsalt kellegi õla alla? :)

Teatris istun üksiku vallalise mehe kõrvale? :)

No ei ju!

Sõprade sünnipäeval?
Kõik on ju tuttavad ja üldjuhul ollakse juba kellegi käevangus.

Vaatan üle oma vallalised meessõbrad?:)
Noh, kui nendest kellegagi midagi oleks pidanud tekkima, siis oleks see juba ammu tekkinud :)

Kust siis?

Kus tutvuvad nö normaalsed inimesed? Sellised, keda ei huvita mingisugused üheöösuhted ja peod-möllud?

Tinder?
Ei ole ka päris minu teema. Olin uutele tutvustele avatud, aga kohekindlasti ei olnud ma meeleheitel, et oleks pidanud väe ja võimuga  ilmtingimata kellegi leidma. Kui keegi tuleb, sisi tuleb, kui ei, sisi jään ka ellu. 

Õnneks ma ei pidanudki oma pead selle küsimusega tegelikult väga palju vaevama, sest minu ellu sattus õige inimene viisil, mida ma ei oleks osanud tegelikult ette kujutadagi.

Nii ootamatult, nii õigel ajal, nii uskumatult...

„Igaühe jaoks on kuskil keegi”- need Heldur Karmo luuleread on saanud kliśeeks, onju?
Minu jaoks oli see samuti lihtsalt üks ütlus.
Aga teate! See ongi nii! Igaühe jaoks ongi kuskil keegi. Asi on lihtsalt selles, kas see inimene õnnestub üles leida või mitte.

Minul õnnestus.

Temal õnnestus.

Meil õnnestus.

Hetkel on kindlasti minu elu üks õnnelikemaid aegasid. Ma ei olegi oma elus mitte kunagi midagi sellist tundnud ja olgugi et meie algusest on juba üsna mitu kuud möödas, tundub see endiselt uskumatu.

Ma olin täiesti kindel, et kui ma peaksin kord kellegi leidma, siis kindlasti tuleb mul kusagilt järelandmisi teha, sest ideaalset inimest ei ole ju ometi olemas. Kohe kindlasti ei oleks ma osanud loota seda, et tegelikult satub mu ellu mees, kes ongi 100% selline, keda ma leida soovisin. Tal on olemas kõik need omadused, mida ma mehes hinnanud olen. Meil on samasugused eluväärtused. Meie klapp igas asjas on niivõrd hea, et see tundub endiselt uskumatuna. Oleme kahekesi naernud ja mõelnud, et millest meie esimene riid võiks tekkida. Kindlasti see tuleb, aga mil põhjusel, see las jääb üllatuseks. 

Ei, see ei ole praegu roosade prillide aeg! Me oleme mõlemad kahe jalaga täitsa maa peal. Me teame, kus me seisame ja millega ennast sidusime.

Meie olukorra teeb keeruliseks muidugi see, et mina olen oma kodu rajanud Haapsallu, tema Tartusse. Meil mõlemal on lapsed, kelle juuri me ei kavatse lõhkuma hakata. Kui lapsed on suuremaks kasvatatud, eks siis paistab, kus me rohkem olema hakkame. Kaldun arvama, et mina pigem Tartus, aga eks seda näitab tulevik. Vahemaa meid tegelikult ei heidutagi. Meil mõlemal on piisavalt palju muid tegevusi/toimetusi, mis eeldabki teatavat vabadust. Me oleme ainuüksi juba sellepärast ääretult õnnelikud, et suutsime, vaatamata sellele vahemaale, teineteist kuidagi üles leida.

See on tõesti uskumatu! Ma ei hakka meie algust ja meie lugu siin lahkama – las see jääb meile.

See on midagi sellist, mida iga inimene võiks oma elus kogeda, aga mida saavad tegelikult tunda väga vähesed.

Tema on toonud minust välja sellised küljed ja oskused, mille olemasolust mul aimugi polnud. Ta on andnud mulle tagasi jõu, mis mul vahepeal kaduma hakkas. Temast on saanud minu inspiratsioon, minu tugi, minu rõõm, minu... Tema ongi see minu väga hea „ASI”, mis tuli ootamatult!

Kui ma oma sissekande alguses pidin tõdema, et ma ei ole olnud naisena õnnelik, siis sissekande lõpus võin tunnistada, et ma ei ole olnud naisena õnnelikum, kui praegu.

Kõik saabub siiski õigel ajal! Tuleb sellesse päriselt uskuda ;)

Ma ei tea, mida toob tulevik, aga ma tean seda, et elus juhtub nagunii kõik see, mis juhtuma peab!

NB! Kusjuures me tutvusime samal nädalavahetusel, kui ma Tartusse katseid tegema läksin ja ju ma pidin siis sinna ülikooli lihtsalt sisse saama - juhuste kokkulangevus :):):)

Midagi tõeliselt ilusat :)

Siiras ja ehe emotsioon oma lillekimbust :)

Vajadus olla armastatud...

pühapäev, 27. september 2020

Teine tudenginädal

Uskumatu, millised ilmad praegu on! Võtsin arvuti ja ajalehe kaasa, et värskes õhus aega veeta. Mõtlesin, et kirjutan blogisse väikse sissekande oma teisest koolinädalast ja kui aega üle jääb, siis loeks lehte ka. 

Mitu tundi on juba möödas, aga ei ole jõudnud teha ei üht ega teist. Ilm on lihtsalt nii ilus, et ringi kolamine ja igasugu uudistamine on palju põnevam olnud. Hetkel on Tartus tudengipäevad ka, mis tähendab seda, et inimesi liigub ja tegevust jagub.

Ühel hetkel leidsin koha, kuhu maha istuda. Läheduses musitseeris tänavalaulja ja arvasin, et seal tuleb kindlasti kirjutamisvaim peale. No ega ikka tulnud küll!Võtsin arvuti välja ja üritasin kirjutada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest laule oli põnevam kuulata ja mööduvaid inimesi jälgida. 

Muusika, päike, inimesed, soe...

Kella 15 ajal pakkis laulja oma asjad kokku ja tegi vehkat. Kuna muusikat enam ei olnud ja varjus oli tegelikult natuke jahe, siis korjasin oma tavaari ka kokku ja otsisin uue, päiksepaistelisema, koha. Leidsin. Võtsin papud jalast, toetasin end vastu vahtrapuud ja hakkasin taas mööduvaid inimesi jälgima. Hästi palju noori on. Noh, see oleks imelik ka, kui neid ei oleks. Ikkagi Tartu ju. Teate, mida on äge vaadata? Seda, kui vanemad paarid teineteiselt jalutades käest kinni hoiavad. Noorte puhul on see täiesti tavaline, aga kui sinust möödub käesti kinni hoidev paar, kes on vanuselt üle keskea, siis see teeb südame soojaks küll. Üks selline paar läks just mööda ja silmale oli seda väga ilus vaadata. 


murule pikali :)

Lõpuks suutsin end ikka kokku võtta, arvutikaane avada ja midagi kirjutama hakata. Kui hoo sisse saab, siis ei ole jutu voolamisega tegelikult mingit probleemi. Tuleb lihtsalt see laine kätte saada. Istun siin Emajõe ääres ja mulle meenus see 2017 aasta Tartu triatlon, kus mul vees paanikahoog tuli. Ma ei jätnud võistlust pooleli, vaid koorisin kalipso seljast, ning ujusin selles külmas vees edasi. Hetkel mõtlen, et ma olin ikka kuradima kõva mutt küll! :):):)

Täna kulub mul tavapärasest rohkem vett, sest tudengile kohaselt käisin ma eile õhtul end koos kursaõega väljas „tuulutamas”. Noh, see ei olnud mingi tavaline istumine ja tudengi-napsutamine. Tegemist oli luulevõistlusega - „Eesti Slämm 2020”

NB! Vahepealne ülioluline informatsioon - mingi imeväike mutukas jookseb hetkel üle arvutiekraani ja üks hiiglaslik ämblik üritas mulle põue pugeda. Üleeile sutsas mind herilane, hammustuse koht on endiselt punane ja valus. Varem olen ka sutsata saanud, aga sellist reaktsiooni pole varem küll olnud nagu hetkel on. Vastikult sügeleb ka. Ei tea, mis jama ta mulle sisse suskas!

Olen end nüüd mugavalt murule kõhuli visanud ja üritan midagi ikka kirja panna. Mõtted jooksevad kogu aeg mujale ja on nii hajevil, et ma ei teagi, kas ma midagi üldse kirjutatud saangi :) Lihtsalt fantastiline ilm!

Ühesõnaga see luuleõhtu. Mulle meeldis see väga, väga, väga, väga, väga. Kui sinna läksin, siis arvasin, et loetakse teiste kirjanike luuletusi või midagi sellist. Tegelikult loeti omaenda kirjutisi ja erinesid need tavapärasest luuletusest. Tegemist oli rohkem nagu loo jutustamisega või nii. Väga, väga huvitav. Võidu viis koju Kelli Kiipus. Eriti lahe oli tema esimene luuletus. 
Tegime kursaõega diili, et uuel hooajal astume ka üles. Kui õhtujuht teadvustas, et uus hooaeg algab juba 23.oktoobril, siis hakkasime naerma ja arutasime, et kas me ikka suudame  mõne nädalaga selle loomingu enda seest nüüd üles leida. Kahtlaseks kisub, aga eks siis paistab. Äkki tuleb hoog peale, äkki mitte. Mõtted on muidu olemas küll. 23.oktoobril oleme just koolis ka, nii et olekski nagu 2 in 1. Ühesõnaga me vaatame ja mõtleme. Kui sellel aastal ikkagi põnnama lööme, siis panustame kindlasti järgmisele aastale :):):) 


Aapoga :)



Miks täna rohkem vett kulub? No ma ei tea, aga see eilne vein oli veits kahtlane. Ma üldiselt ei joo väga veini, aga näe – ajaga võivad asjad muutuda! :) Ühesõnaga see vein oli kohe algusest peale minu jaoks kahtlane ja kindlasti ei joonud ma seda nii palju, et mu enesetunne nii kehva oleks pidanud olema nagu see täna hommikul oli. Seda enam, et enne südaööd magasin juba õndsat und ja sain end korralikult välja puhata. Seda kahtlast veini ma igatahes enam ei joo! :)

Räägiks natuke oma teisest koolinädalast ka. Pealkiri seda ju ometi nõuab! :)

Aeg ajalt tahaks endalt küsida, et kas ma olen ikka päris täpselt aru saanud, kuhu ma sattunud olen.
Vastates peaksin tunnistama, et ega ikka saa küll.

Ei saa, aga vaatamata sellele mulle meeldib, kuhu sattunud olen. 
Ja ma kavatsen seda täiel rinnal ka nautida!
16 aastat olin ma eelkõige ema ja võin öelda, et olingi sel ajal põhimõtteliselt ainult lastele pühendunud. Nüüd tunnen, et vaikselt hakkab ka minu aeg saabuma ja just seetõttu ma kavatsengi kõike seda nautida. Kui on vaja mõnel tudengi-lolluses osaled, siis ma ei kavatse isegi mitte passi vaadata, vaid lihtsalt osalen! Ühesõnaga ma teen kõike seda, mida ma varem teha ei ole saanud. Natuke võibolla hilja, aga parem hilja, kui never-ever, eksole :) 
Ilmselgelt külastan ma nende Tartu-aastate jooksul ära kõik teatrid, näitused, muuseumid, turismiobjektid, vaatamisväärsusesd, mälestusmärgid. Ühesõnaga kõik kohad! :D:)

Ühel hetkel on mu tüdrukud nii suured, et tulevad samuti ülikooli ja mina püüan teha kõik selleks, et neil oleks võimalus seda tudengielu elada nö „õigel” ajal. Nemad möllaku tudengina nii nagu need tudengid päriselt möllavad. See on ilmselt äge aeg.

Nii, päike läks puu taha, võtan oma kola ja liigun talle uuesti lähemale :)

Mul on vee pool tunnikest aega kirjutada, sest täna on kavast Maritet külastada. Muidu ta ei lasegi mind varsti enam uksest sisse :)

Pidin ju oma teisest koolinädalast kirjtama. Päris pikk tekst on juba valmis trükitud, aga koolielust mitte essugi - lihtsalt üks suvaline mula. No ma nüüd püüan! Rõhk sõnal PÜÜAN :):)

Koolipäevad oli taaskord vägevad – mulle meeldisid. 

Laupäevane päev algas taaskord kunstiga ja sel korral saime oma andeid arendada voolimises, lõikamises ja rebimises. Eelmisel korral õppisime õigesti kääre käes hoidma ja pulgaliimiga liimima :):):):):) 

Õppige :)

:):):):)

Ei ole lambad, koerad on! :)

Loengud olid kõik mõnusad. Erilises vaimustuses olen endiselt eesti keelest. Kohati ei suudagi ma mõista, et kuidas ma nii loll olen olnud ja nii lihtsaid asju pole teadnud. Kõik on tegelikult nii loogiline ja lihtne. No ma ei olnudki gümnaasiumis eriline pärl ja õppimine oli minu jaoks sel ajal kauge kosmos. Pole siis ime ka. Hea, et praegu tahe ja tõsine ind on. 
Ja taas kord – parem hilja, kui never-ever, eksole :) 

Ainuke asi, mis veel jama on, on kodutööde ja õppimise organiseerimine. See lohiseb mul ikka korralikult. Lõppenud koolinädalal oli paar korda selline juhus, kus kursakaaslased rääkisid mingitest kodustest töödest, mis oli selleks korraks vaja teha. Mul olid loomulikult silmad punnis peas ja küsisin imestades:”Päriselt pidi ka homseks tegema w?” ja siis jälle:”Päriselt w?”
No totaalne üllatus! Ärkasingi reede hommikul veidi peale viit ja hakkasin oma kodutöid tegema.
Omast arust olen endale mingi süsteemi loonud, aga ilmselgelt tuleb see üle vaadata ja muuta, sest praeguse korraldusega ma kaugele ei jõuaks :):):)

Täna oleks pidanud õppimispäev olema, aga olen teinud kõike muud peale õppimise. Tuleb vist andeks anda, sest selliseid septembri-ilmasid, kus kraadiklaas näitab 22-23 soojakraadi, väga tihti ei kohta ;)

Nii, nüüd otsin telefonist mõned pildid ka ja ongi selleks korraks jälle kirjutatud.

NB!Lõpetuseks sellest, kuidas minu kõrvalpingil istub 60-ndates vanahärra, kes täiel rinnal ilma naudib -  istub näoga päikese poole, silmad on kinni, nägu on muigel, aeg-ajalt pöörab näo minu poole ja naeratab. Naeratan vastu. Nii me siin istume, mõlemal varbad paljad ja pastlad maas vedelemas. Äge!


Puu all kirjutamas


Tudeng on kõnelenud! :)

reede, 25. september 2020

Mida me suvel tegime?

Teate, ma pean need suvetoimetused kiirelt kirja panema, sest sügis on saabunud  ja jaanipäevast on ka juba kolm kuud möödas. Noh, täpselt paras aeg sellest kirjutada! :) Ma veebruarikuisest linnapea vastuvõtust ei hakka vist enam kirjutama, sest see jääb tõesti juba valgusaastate taha. 

Noh, foto võin ju ikkagi panna :):):):) Imetlege:

Tüdrukud käisid peol :)

Mis me siis sellel suvel ette võtsime? 

See aasta oli rändamiste ja seiklemiste osas vist rahulikum, kui varasemad suved. Esiteks tegi koroona oma töö, teiseks on lapsed juba nii suured ja nad ei viitsigi väga kusagil käia, kolmandaks hakkasid mul endal uued tuuled puhuma ja neljandaks meeldis mulle tegelikult rohkem talu juures möllata.

Aga noh, midagi natuke ikkagi toimus ka.

Esmalt tahan ma uhkustada sellega, millis kaunis ilu oli minu hoovis mais-juunis. Õde pidi üsna tihti kuulama lauseid: "No vaata, kui ilusad need õitsvad õunapuud on!", "No vaata ometi, millised ilusad nurmenukud-meelespead!", "Vaata, milline karikakra põld! On ju ilus!"

Ühesõnaga kevad on mul seal talu juures niiiiiiiii ilus! Vähemalt minu enda jaoks ;)









Ühel toredal päeval võtsime ette tuuri loomaaeda. Mis kuusse see jäi - kes seda enam mäletab? :)  Aga sai vähemalt käidud ja kohustuslik ninasarviku pilt tehtud. Kõige suurem ootus oli muidugi see, et äkki näeme jääkaru vees sulistamas, aga ei midagi. Vesi oli, jääkaru mitte.




Samal päeval mõtlesime, et oleme turistid ja lähme käime nii Rummu tuhamägedes, kui ka Padise kloostris. Ma ei mäleta, mis nende tuhamägede teema oli, aga sinna me mingil põhjusel ei saanud. Ok, istusime autosse ja sõitsime siis Padisele edasi. Seal ootas ebameeldiv üllatus. Nimelt on kogu kupatus peale uuenduskuuri lukku pandud ja niisama kloostrisse enam ei pääsegi. Ainult raha eest ja teatud kellaaegadel. Mis meil muud üle jäi, kui tegime ühe ringi lihtsalt ümber kloostri, imetledes seda välist fassaadi ja läksime siis bussipeatusesse. Appi, ma juba jälle ei mäleta, aga umbes 3-4-5 aastat tagasi käisime seal fotografeerimas ja nüüd oli vaja sellest korduskaader võtta.

See kell!

Minu tibulinnud :)

Normaalsed vol 1

Normaalsed vol 2

On ilus ju küll!

Suvel oli ju hullut problemaatiline teema nende maasikapõldude ja ukraina noppijatega. Käisime ka asjaga tutvumas ja põllul asja lahendamas (iccc!). Olukord oligi, kusjuures, täpselt nii hull nagu ajakirjandus kajastas. Maasikakasvatajad oleksid pidanud juba nädal-paar varem laskma inimestel ise põllule tulla, sest see kogus, mis ära mädanes, oli üüüüüüüratu. Meie käisime ise oma talvevarusid kogumas ja korjasime päris palju. Maksime kilo eest  2,50 € (vist!). Keetsin marjad moosiks ja panin sügavasse ka. Nämm-nämm

Kolhosnikud

Reaalsus

Tohutus kogustes reaalsust

Meie puhas ja korralik saak

Natuke pannkoogimoosi

Aaa, jaanipäevast siis ka ikka. Ilm oli ülimegagigahüpper ilus. Nii ilus, et otsustasime selleks ööks (ja paariks järgnevaks ka) batuudile magama jääda. Panin igaks juhuks telgid ka püsti, juhuks kui batuudil ikkagi jahe peaks hakkama. Ei hakanud. Ainukene jama oli see, et mingil hetkel oli tohutu niiskus. Samas, kui magamiskott oli olemas ja selles sai magatud, siis polnud häda midagi -  läbi pealmise kihi niiskus ei tulnud ja kotis sees oli hea soe olla. Tavalise teki puhul oli aga jama, sest see läks korraikult niiskeks. Mind ajas kella 3-4 ajal üles tohutu lindude sädin ja karjumine. Väga huvitav olukord oli. Täiesti tühja koha pealt oli järsku terve põld linde täis. Vanemad linnud õpetasid vist noorematele karjumist. Suuremad linnud (eeldades, et tegemist oli vanemate lindudega) karjusid ees ja väiksemad tegid järgi. Polnud varem sellist asja näinud ja iseenesest oli väga huvitav vaadata. Kusjuures, kui see karjumis-tund läbi sai, siis lendasid linnud minema. Kust tulid? - ei tea. Kuhu lendasid! - ei tea. Ühel hetkel olid läinud ja kõik.

Meie jaanituli

Veidi mängimist

Minu jaanipäevane pokumaa ja karikakra-tukk

Jaanipäevaks esimene punane tomat

Pesa on valmis

Jääme magama

Saabub hommik

Leia pildilt kolm last

Hommikune kaste


Augusti keskel võtsime ette väikse Lõuna-Eesti tripi - käisime Vudilas ja Ahhaa keskuses. 

Vudilast jäi meelde see, et vesi oli megagigahüpper KÜLM. No täitsa jääkülm! Pidin ennast ikka kõvasti motiveerima ja turgutama, et sinna vette üldse saada. Oleks võinud selle sulistamise vahele jätta, aga lapsed on need, kes alati vette lähevad, olenemata sellest, kui külm vesi parasjagu on. Ja kuna nad tahtsid, et nendega koos liumägedest alla sõidaksin, siis ei jäänud mul muud üle, kui nägu krimpsu tõmmata ja sinna külma vette sukelduda. Võtsin end kokku ja sõitsin, aga mingit vau-efekti sealt küll ei saanud. Need liumäed on pigem ebameeldivad, kui toredat. Kohati läheb hoog liiga suureks ja saad vette jõudes haiget, kolmanda mäe puhul jäid jälle keset mäge seisma ja ei liikunud kuhugi. Ühesõnaga mäed mulle ei meeldinud ja sõitsingi igaühest ainult korra alla. 

Lastele meeldis seal kõige rohkem sellel batuudil hüpata, kus trossid küljes on. Kindlasti on sellel alal ka oma nimi, aga mul pole õrna aimugi, kuidas seda nimetada. Hüppamas käisid nad oma 5-6 korda ikka. Johannale meeldis muidugi hobuse seljas ka üks ring teha, aga see oli lisatasu eest. Kusjuures mul vajus suu täitsa lahti, kui aru sain millise väikse ringiga tegemist on ja selle eest veel 5 euri nööriti. Laps ei jõua hobuse selga hüpatagi, kui juba maha pidi ronima. Ikka väga väike ring oli! 

Minule endale meeldis see, et järve peal sai paadi ja vesirattaga sõita. Kusjuures sõiduvahendid olid kõik terved ja korralikud. Selles osas jagan küll kiidusõnu. 

Ma ei mäleta, kui kaua me seal ajaliselt olime. Äkki kusagil 5-6 tundi.  Sai käidud ja nähtud, aga kas me sinna uuesti tagasi läheks? Ilmselt mitte. Ei olnud ühtegi sellist asja, mis uuesti tagasi kutsuks. Seda nii minu, kui ka laste arvates. Laste osas pani asja paikka ilmselt see jääkülm vesi!


Norm tütar...

...ja norm mamps :)

Johanna lemmikud - hobused ja ponid







Ahhaa oli see-eest küll väga äge. Soovitan kõigil minna! Hästi palju oli vaatamist ja katsetamist.
Ahhaa-külastajad pidid kandma maski. Saan suurepäraselt aru selle vajalikkusest, aga mul on see häda, et kui sellega ringi tuterdan, siis ei saa ma otsekui õhku kätte. Väga vastik ja raske oli olla. Eks ma kannatasin selle ära, aga see oli tõeline piin. Ei kujutaks ettegi, kui ma peaksin kusagil sellises kohas töötama, kus maski kandmine on päev otsa kohustuslik. ilmselt annaksin peale 1-2 päeva lahkumisavalduse, sest ma ei saaks sellega lihtsalt tööd teha. Ok, see selleks.
Ahhaas oli niisiis põnev. Kindlasti jäi mul nii mõnigi asi katsetamata, osa vidinatest näppimata ja julgen öelda, et millalgi satun sinna uuesti. Seda enam, kui ma nüüd nii tihti Tartus ka olen (hetkelgi tiksun ülikooli koridoris ja ootan järgmist loegut. Tunnike on veel aega jäänud, niisiis kasutan juhust ja kirjutan blogi). 
Ahhaa puhul on erit tore see suur pink! :):):)

Meie pere üks lemmiksaade on ju "Rakett 69" ja lastel oli päris põnev vaadata, kus mida filmitud on. Minu lemmik selle saate puhul on muidugi Aigar Vaigu, aga teda seal ei eksponeeritud :D:):):)
Kui saade hakkab, siis ma ikka norin lapsi, et: "Näe, emme nunnu!" :):):):):)
Noh, tüdrukud siis naeravad ja käsivad mul lõpetada.

Kes Ahhaas veel käinud ei ole, siis julgen soojalt soovitada. Kindlasti tuleks varuda aega, et jõuaks erinevaid materjale lugeda, igasugu asju katsetada ja loomulikult teadusteatrit külastada. Ma ise tegin ka igasugu asju läbi ja kõige pingsamat mõtlemist pidin rakendama seoses malega. Nimelt pidi 64-ruudulisele lauale asetama 8 lippu nii, et nad üksteisele tuld ei annaks. Kogu aeg jäi üks lipp üle, sest 7 paigutamine ei olnud mingi probleem. Kui lõpuks kõik kaheksa lauale sain, siis olin enda üle natuke uhke ka :):):)
Jalgrattaga sõitmine tasuks kindlasti ette võtta. Alguses on hirmutav ja higipullid tulevad otsa ette, aga reaalselt ei ole see midagi keerulist. Sõidad rattaga nii nagu ikka. See on psühholoogiline värk ja tegelikult ei ole võimalik seal kuhugi kukkuda. Kui üks ots tehtud on, siis teine tuleb juba iseenesest.







see kuulus ratas










Klõps, mu lill




Pall jäi õhus

Staar-modellid



Johanna oli eriti uhke, kui see seisma jäi

Olin täitsa uhke :)

Teadusteater



Hommikukohvi

Tõstavad autot üles


Laias laastus ongi vist suvest kõik :)