Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 27. september 2021

Kool ja kohustused

Mul enam eraelu ei ole, on kool ja kohustused.

Kool on loomulikult esimesel kohal. Reedel oli Haapsalus selle volikogu koosseisu viimane istung. Ma ei saanud isegi selles osaleda, sest samal ajal oli mul kolm seminari ja hetkel on tõesti kool minu jaoks tähtsam. Uued KOV valimised on ukse ees, ma pole jõudnud sellele isegi mõelda. Eks ma loodan selle peale, et inimesed vaatavad ja võtavad valimisel arvesse seda, mida ja kuidas reaalselt tehtud on. Võin südamerahuga öelda, et oma piirkonna eest olen ma kõik need neli aastat seisnud, nii vahetult käsi igale poole külge pannes, kui ka asjaajamises/organiseerimises. Kui valijad seda hindavad, siis nad valivad mind ka nüüd (olenemata sellest kas nad mind ennast armastavad või mitte), kui leiavad, et minu panus ei olnud piisav, siis ei vali. Nii lihtne see ongi. Olen enda jaoks paika mõelnud, et kui nendel valimistele vähemalt sama palju hääli saan, kui eelmisel, siis jätkan ja toimetan sama innuga edasi, kui peaks vähem saama, siis tõstan käed üles ja tunnistan, et minu aeg on möödas ja toimetused peaks keegi aktiivsem/tegusam üle võtma 😊
Ühesõnaga, valimiste osas ma verd ninast välja ei jookse. Vahetult enne hääletamiste algust käin ilmselt oma küla postkastid läbi ja pistan neisse väikese meeldetuletuse sellest, miks üldse valima peab. Oleme meie ju suurest linnast ikkagi eraldiseisev küla, kus on vaja sellist inimest, kes mõelda ja öelda julgeb.

Eraelu mul selles mõttes hetkel enam ei ole, sest tõesti kogu aeg kulub, kas õppimisele ja kohustustele. Või magamisele! 😉 Paar korda on juba nii ka olnud, et olen koolist tulnud, usinalt õppima asunud ja hoopis magama jäänud. Kui mina juba sedasi „keset päeva“ magama jään, siis tähendab see seda, et ma olen päriselt ka väsinud! Kui keegi küsiks minult, et kas ma olen rohkem hommiku- või õhtuinimene, siis on vastuseks kahtlemata õhtuinimene. Ma olen õhtuti oluliselt produktiivsem, kui hommikuti. Neid minu Tartu hommikuärkamisi võib lausa huumorikuubis võtta. Ma torisen enne ärkamist täpselt samamoodi nagu Johanna: „Ma ei taha ärgata! Tahan veel magada! Miks ma pean nii vara ärkama?“
Haapsalus ei ole mul väga valikut, sest kui kell heliseb, tuleb krapsti voodist välja ronida ja lastele hommikuputru keetma hakata. Karolinil läheb buss juba 7.20 ja seega ei ole mul võimalust seal voodis rullida. Tartus mul hommikuvaaritamise kohustusi ei ole ja seega võin seda lapsikut jonni seal natuke rakendada 😊 😉 Kõik said nüüd puust ja punaselt aru, et mulle ei meeldi hommikused ärkamised!

Kõik päevad lähevad praegu nii kiirelt. Ei saa aru, kui päev juba läbi on ja avastad, et terve päev oled justkui midagi teinud, samas on nimekiri nii pikk ja pooled asjad on endiselt tegemata!
Tegingi eile järelduse, et mul ei olegi enam eraelu, sest on kool ja kohustused.
Eelmisel nädalal sain Juri Shatunovil ära käidud ja aitab sellest mulle küll! 😊

Laupäeval jõudsin Tartust koju 21 ajal. Läbi nagu läti raha! Kuni 17.30-ni olid loengud, kohe peale neid hakkasin kodu poole liikuma. Koju jõudes viskasin kaminatesse tuled alla ja lihtsalt olin. Istuda väga ei tahtnud, sest tervest sellest koolinädalast on veel praegugi tooli maitse suus. Tagumik ongi istumisest konkreetselt valus!
Olin täiesti kindel, et magan pühapäeval kogu selle nädala enda seest välja ja ei tee enne lõunat silmagi lahti. Tegelikult vaatas vasak silm juba 7.30 kella! Ärkasimegi eile juba 8.30, mis on minu arvates täiesti arulage! Ainuke päev nädalas, kus magada saaks – oleks võinud siis magada ka! 
Tegelikult oli nii, et juba hommikul hakkasid süümekad piinama, sest kaks koolitööd olid juba võlas ja hakkasingi nendega tegelema. 
Päeval kuuletusin Johannale ja tegime seda, mida tema teha tahtis. Tema on mul veel ainuke laps, kellega nn reaalselt tegelema pean ja püüan seda teha nii palju, kui mul võimalik on. Ilm oli eile ilus – käisime jooksime niisama õues ringi, ronisime puu otsas, tõuksitasime, kiikusime ja olime niisama. Jõudsime isegi talu juures käia ja selle viimase kartulivao üles võtta. Oleks tahtnud rabasse ka minna, sest rabasuplus on endiselt ju tegemata, aga ei õnnestunud.

Minu enda põhikursus on sel aastal kuidagi eriti mahukas ja nii palju on erinevaid töid. Kõik ägavad selle all ja keegi ei saa aru, miks selle aasta algus nii hull on. Eelmisel aastal räägiti meile, et kui tunnetuspsühholoogia tehtud saame, siis on bakalaureus põhimõtteliselt tehtud. Võime kinnitada, et meile valetati! :D Kui eelmist ja seda aastat omavahel võrrelda, siis oli eelmine aasta nagu hooldatud suusarajal suusatamine, sel aastal oleks nagu klassikasuusaga mudarajal ägamine – ei taha kuidagi edasi liikuda!

Aga noh – oleme positiivsed – üks kuu on sisuliselt juba läbi! 😊

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar