Tere tulemast :)
Kuidas Vanamemmel läheb?
Pidin täna lapsed kodust välja
viskama, et üks korralik vana-aasta suurpuhastus ette võtta, aga
otsustasin hoopis Vanamemme sissekannet kirjutama hakata. Kui peale
seda veel viitsimist ja jaksu on, siis hakkan äkki koristama.
Auru peaks iseenesest jaguma, sest
ärkasime täna alles 11:30 ja kui mõelda homsele õhtule, siis
võikski täna võimalikult kaua üleval olla, et homme „hommikul“
jälle pikalt magada ja vana-aasta õhtul triksis-traksis olla.
Oeh, raske saab see reaalsusesse
naasmine olema, kui taas kooli-lasteaia aeg kätte tuleb, sest magame
hommikuti ikka mõnuga :):)
Aga, mis siin ikka ette ära mõelda –
elagem tänases päevas ;)
Vanamemm – on tänane teema.
Pidin temast juba eelmise aasta
jõulude ajal kirjutama, aga sinna see jäi. Nüüd olen tublim ja püüan
asjaga ühele poole saada.
Kes ei tea, millisest Vanamemmest jutt
käib, siis esimene sissekande temast on vot siin!
Ma julgen väita, et sellest ajast
alates, mil ma Vanamemme oma auto peale võtsin, on tema
eluolu kindlasti paremas suunas liikunud, sest enam ei ela ta keset
dźunglit, kuhu ei viinud ühtegi teed, ta ei küta oma kodu
oksaraagudega ja ta ei ole enam üksi.
Jooksmas on kolmas aasta, mil
mina tema eest hoolitsen ja selle ajaga on nii mõndagi muutunud.
Ma ei teagi, kust otsast alustada...
Alustaks äkki muutustest.
Kuna Vanamemme maja oli nii kohutavas
seisus, siis hakkasin sellega kohe tegelema ja kutsusin samal, 2018
aasta, suvel olukorda hindama ja üle vaatama palgivennad Lauri ja
Rauli ning kivimeitri Gunnari. Palgivendadest käis kohal Laur, kes
ütles, et laudaosaga ei ole enam midagi teha, sest tagumine osa on
nende aastatega läbi mädanenud. Teine majapool on veel püsti, aga
maja on igast nurgast nii ära vajunud, et mõttekas oleks see
tervenisti lahti võtta, uus vundament alla valada ja maja uuesti
kokku panna. Neelatasin! Mõte on loomuulikult hea, aga sellist raha
ei ole mul küll kusagilt võtta. Ma ei kujutagi ette, mis see maksma
oleks läinud! 30-40-50 tuhat ikka. Selge see, et sellise mänguga ei
ole ma võimeline kaasa minema.
Lauda maakivist osa uuesti
ülesehitamine oleks rahalises mõttes iseenesest jõukohane olnud,
aga mis mõttega seda laduda, kui pealmist osa enam taastada ei saa
ja uue jaoks raha ei ole.
Täies pikkuses maja taastamise võis
niisiis välistatada ja järele jäi majaosa, kus katus veel püsti
püsis.
Kutsusin katuse olukorda hindama firma,
kellega ma olen ühistute raames juba päris mitu aastat koostööd
teinud ja nende töö kvaliteet on mulle istunud. Käidi, vaadati ja
kukkusin taaskord hinda kuuldes pikali. Alla 20 000 ei ole mõtet
üldse unistatagi! Kuna majal on aluskattena roog ja selle peal
eterniit, siis puhtalt eeltöödele kulub juba 10 000 eurot. Lisaks
on paremale poole vaja uus sarikas ja peatala paigaldada. Ok,
materjal ise ei maksakski suurt midagi, aga tööjõud on see, mis
ülejõu käib.
Sain aru, et 2018 aastal ei tule katuse
vahetusest küll midagi välja. Lappisime seda kattust nii palju kui
võimalik oli ja panime harjale hädapärased plekid peale, et
olukord hullemaks ei muutuks. Tol suvel jäi uus korsten ka ladumata,
sest uskusin, et uus korsten tuleb koos uue katusega. Ei tulnud. See
oli mulle korralikuks pettumuseks.
Kokkuvajunud laudaosa
Terve ja lagunenud
Koht, kus harjal ei olnud midagi
Teises otsas harjal samasugune tühjus
Natuke auguline katus :)
Sel aastal sai maja siis lõpuks uue
korstna. Need vanad kivid seisid küll lihtsalt niisama üksteise
peal! Ei olnud vaja isegi mitte haamriga lahti koksida, lihtsalt
tõstsid kivi ja viskasid alla. Korstna ladumine ei olnud iseenesest
mingi töö, sest mis neid kive ikka sinna teineteise peale panna on.
Suurem töö oli ümber korstna selle aluse ehitamine ja kivide
ülesvedamine. Olin ise see abitööline, kes neid kive sinna üles
vedas. Korstna ladus Tarmo.
Lipp lipi peal korsten
Tellingu ehitamine
Korsten kerkib
Valmis ta saigi :)
Uus iludus koos tutika mütsiga ;)
Teise suure tööna sai ära vahetatud
maja aknad, sest vanad olid oma aja ikka korralikult ära elanud. Kui
ma vaatasin, et magamistoa aknal on selline paks tekk ees, siis
mõtlesin, et see täidab ruloo ülesannet. Tegemist on juba kergelt
augulise tekiga ja tegin ettepaneku, et ostaks uue ruloo. Vanamemm
vastas selle peale, et ega see tal valguse pärast pole vaid
tuuletõkkeks! Siis tuli küll kerge klomp kurku. Sel hetkel
hakkasingi aknaid lähemalt uurima ja sain aru küll, miks see tekk
seal oli. Kevadeks olid aknad tellitud ja sügisel aitas Tarmo need
ette panna. Kui aknad ära sai vahetatud, siis kohe järgmisel päeval
oli tunda, et toas on soe. Isegi ilma kütmata. See akende vahetamine
oli praegu isegi vajalikum, kui katuse vahetus, sest katus sai
lapitud ja on stabiilne, aga aknad lasid konkreetselt külma sisse.
Vanad aknad
Uued aknad, raamid saavad sobiva värvi kevadel
Kolmanda suure tööna sai kaevatud
vajalikud kraavid ja kogu hooviala siledaks tõmmatud. Maa lihtsalt
oli nii ebatasane, et labida ja rehaga oleks seda vist viis aastat
sirgeks ajanud. Kui eelmisel aastal õnnestus niidu alla saada nn
sissesõidutee ja väike osa maja eest, siis sel aastal saime sellest
majaesisest võpsikust lahti. Nüüd on selle asemel aiamaa ja
korralik sile murulapp.
Kraavid oli ka vaja kaevata, sest
ümbert ringi oli igalt poolt nii märg ja soine. Kraavidest oli
kasu, sest olukord läks oluliselt kuivemaks.
Siin natuke pildikesi vanast ajast, mis enne kaevamist ja niitmist oli:
Nüüd natuke pildikesi peale kaevetöid:
Ja nüüd natuke pildikesi sügisest, kui niitmise hooaeg lõppenud oli:
Kohalik Stonehenge :)
Aiamaalt on saadused üles korjatud
Olen üritanud tema elu nii kergeks
teha, kui võimalik. Sel aastal sai talle isegi aiamaa maja juurde
„toodud”. Aastaid pidas ta aiamaad ca 300 meetrit majast eemal.
Üle tee oli teine põllumaa, kus oli viljakam muld, kui tema enda
hoovis. Eelmise aasta kuiv suvi näitas, et kui kastmisvõimalust
ikka pole (ei vea ju kastekanne nii kaugele), siis ei taha need
taimed ikka kasvada küll. Sel kevadel lasin sõbral suure autoga oma
hoovist hunniku mulda tuua, millega rajasime Vanamemme talu ette
tuttuue aiamaa. On vesi kohe lähedal ja sügisel hea saaksi salve
vedada. Minul endal sel aastal aiamaad ei olnudki. Esimene kord üle
üheteist aasta. Sügisel sain oma kartuli, peedi, porgandi ja
kõrvitsa Vanamemme käest. Kõrvitsat-peeti jäi ülegi ja selle
parseldasin FB Läänemaa grupis maha. Vanamemm sai 60 euri pensilisa
;) ;) Abiks ikka :)
Küttepuudega ei ole ka enam muret ja
oksaraagudega kütmine on ajalugu. Mitte, et Memm oksaraage edasi ei
korjaks. Korjab, sest see annab talle tegevust ja lõkke algatuseks
on oksaraod head küll. Küttepuid oleme teinud maja ümber
mahalangenud puudest ja lisaks taotlenud linnalt ettenähtud
küttepuutoetust. Aasta jooksul on võimaik üksinda elaval
töövõimetuspensionäril taotleda küttepuid kuni 320 euro
ulatuses. Oleme seda võimalust igal aastal ka kasutanud.
Julgen väita, et selle paari aastaga
on Vanamemme elamistingimused oluliselt paranenud. Ei taha siin
ainult endale rusikaga vastu rinda taguda, sest üksi ei oleks ma
seda kindlasti suutnud. Suure osa ehitustöödest (küttekollete
putitamine, pisemad elektritööd, korstna ehitus, akende vahetus,
katuse lappimine ja muu tilu-lilu) on tegelikult ära teinud Tarmo.
Teet, Silver, Renku, Kuku, Veronts – kõik nad on omal viisil abiks
olnud, nii et megasuured tänud neile selle eest :)
2020 talvel üritame selle lagunenud
laudaosa koos katusega ka maha saada, sest püstiolevale osale see
head ei tee. Eeslmisel talvel kukkus suur osa lauda vahelaest ka
sisse ja viimane aeg on see ära likvideerida – saab maja ka parema
ilme ;)
Mine tea, äkki õnnestub uuel aastal
majakarp ära soojustada, siis ei tohiks küll enam külmamuret
olla ;)
Tahtsin sel aastal veel elektritööd
ära teha, aga elektrikul on nii palju tegemist ja ta vabaneb alles
järgmise aasta alguses.
Järgmisel aastal ongi plaanis ära
vahetada elekter, ehitada uus kemps ja saada lõpuks see sissesõidu
tee.
2021-2022 võiks olla see aasta, kus
maja ka lõpuks uue katuse saab – elame näeme.
Mis tuska on teinud?
Tuska tegi see, et 2018 kevadel
taotlesime hajaasustuse programmi raames sissepääsutee ehitamiseks
toetust. Ma olin täiesti kindel, et see taotlus rahuldatakse, sest
praegusel juhul pääseb maja juurde ainult suvel, kui maapind
kuivanud on. Kevadel-sügisel ja tänasel talvel on tee näol
tegemist tegemist mudamülkaga, kuhu autoga sõita ei soovitaks. Tänu
sellisele olukorrale ei pääse maja juurde ei kiirabi ega ka
päästeteenistus.
Inimestel, kes elavad hajaasustuse
piirkonnas, on võimalik riigilt taotleda toetust nii
sissepääsuteede ehitamiseks kui ka vee-ja kanalisatsiooni
rajamiseks. Tingimusteks on see, et inimene peab taotletavas kohas
omama sissekirjutust ja omaosalusena tasuma 33% projekti maksumusest.
Ma täpseid hindasid praegu ei mäleta ja ei viitsi paberitest otsima
ka hakata, aga omaosaluseks tuli kusagil 1200-1300 eurot. On
ilmselge, et inimene, kellele makstakse ühes kuus vanaduspensioni
alla 200 euro (nüüd saab tibake üle 200 euro) ei suudaks
eluilmaski omaosalust tasuda. Hea, kui toidukski raha jagub.
sissesõit, 2018 sügis
sissesõit, 2019 sügis, Linda tuleb lauakoormaga :)
See, et sissepääsutee rajamine tähtis
on, sai mulle selgeks kohe sügisel, kui ta sellisest olukorrast
leidsin. Viimasest sõidetavast teest kuni Vanamemme majani on ca 150
meetrit. Iseenesest ei ole see 150 meetrit nagu midagi, aga
tegelikult on ikka küll. See sai mulle selgeks, kui Vanamemm 2017
sügis-talvel haigeks jäi ja ta kõndida ei saanud. Päeval, mil tal
oli korraline arstiaeg ja hakkasimegi arstile minema, siis selgus
tõsiasi, et ta ei ole valutava puusa tõttu võimeline meetritki
kõndima. Minu auto seisis seal eemal tee peal, aga meie olime nagu
hädalised maja juures õuel. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et me
liikusime 10 minutiga ühe meetri. Kuna arstile oli vaja saada, ei
jäänud mul muud üle, kui pakkisin Vanamemme aiakäru peale ja
vedasin ta autoni.
Naljakas? Jah.
Kas see sel hetkel ka nalljaks oli? Ei.
Sõitsime linna perearstile, kes meid
EMO-sse edasi saatis ja mille lõpptulemusena Vanamemm haiglasse
jäeti.
Haiglast olekust ja sealt välja
saamisest kirjutasin oma esimeses sissekandes ja ei hakka seda enam
üle kirjutama, kes tahab, tuletab siit ise meelde.
Kui ta aga peale välja saamist
sisuliselt kohe taas haiglasse pidi minem, sest selles külmas ja
niiskes kodus ei olnud võimalik olla, sain aru, et midagi peab
hakkama välja mõtlema.
Kui ma 2017 sügisel tema juures käima
hakkasin ja tema olukorda nägin, siis sain aru, et see on üks suur
tükk, mida pureda. Kõik hädavajalikud pisitööd (mis ei olnud
tegelikult pisitööd, vaid ohutuse mõttes vägagi tähtsad) tegime
ilma pikema jututa ära. Kui jutt läks katuse parandamise või mõne
teise kulukama artikli peale, siis ei jäänud mul muud üle, kui
talle selgitada, et rahaiselt nii kalleid töid ei ole mul võimalik
lihtsalt ette võtta.
Kui ta mõned päevad hiljem küsis, et
mis siis saab ja mina olin jõudnud ka asja seedida, rääkisin
talle, et võimalusi on tegelikult kolm. Rääkisime asjadest otse –
ilma ilustamata – täpselt nii nagu need olid.
Esmene variant oleks talu maha müüa
ja keskusesse esimesele korrusele korter osta. Lahendus ei ole just
kõige parem, sest sellega oleks tõusnud tema kulutused (elekter,
ühistumaksud jne) ja lisaks oleks tal kadunud võimalus õues
tegutseda (okste korjamine, aiamaal askeldamine jne). Lisaks oli tema
soov elada sealsamas, kus ta siseuliselt terve elu elanud on – oma
vanaisa ehitatud majas.
Tema ise pakkus teise variandina
põllumaa maha müümist, et müügist saadava rahaga majal katus
ära parandada. Laitsin selle mõtte maha, sest põllumaa müügi
puhul saaks maksimaalselt 10 000 eurot ja sellega ei saa katust
vahetatud ja seega oleks maa müümine täiesti mõttetu.
Lisaks põllumaa müügiga kaotaks ta
lisasissetuleku, mida ta tänu maa rendile andmisega kord aastas saab.
Kuna tema kindel soov oli seal majas
edasi elada, siis pakkusin kolmanda variandina kinkelepingu
vormistamise. Tema saab elu lõpuni rahulikult oma kodus elada, mina
annan omalt poolt panuse, et maja talle peale ei kuku ja tema üleüldine
olukord paremaks muutuks. Olgugi, et ta mind praktiliselt ei
tundnudki, sobis minu variant talle väga ja tahtis põhimõtteliselt
kohe (juba oktoobris) notarisse minna.
Mina kohe küll kuhugi ruttama ei
hakanud, sest tahtsin, et inimene natukenegi mind tundma õpiks. Kui
tuli see haigus, millele järgnes haigla ja peale koju saabumist kohe
teine ring haiglat, siis sain aru, et sina külma koju ma teda saata
ei saa ja õendushooldus ei ole ka tema koht, võtsin teema uuesti
jutuks ja tegime kinkelepingu ära. Seda ka eelkõige sellepärast,
et kevadel kohe sissesõidutee asja ajama hakata ja tahtsin, et
selleks ajaks paberid korras oleksid ja et keegi millegi üle pead
valutama ei peaks.
Testamendi peale ma isegi mitte ei
mõelnud, sest see on paber, mida saab alati muuta ja ma ei viitsinud
heietada mõtet sellest, kuidas mõni teise ringi sugulane mõningate
aastate pärast Vanamemme notarisse vedama hakkab, et too testamenti
tema kasuks muudaks. Me oleme ju kõik telekast näinud, kui
kasuahned inimesed olla võivad ja mina sellist ebaõiglust üle
poleks elanud. Kui keegi pole 20 aasta jooksul inimese vastu huvi
tundnud, siis kedagi ei huvitagi.
Usun, et 5-10 aasta pärast on talu
enam-vähem uuesti üles ehitatud, küll siis mõni „kadunud“
sugulane ka üles ärkaks.
Kui me seda kinkelepingut teinud ei
oleks, siis oleksin ma loomulikult temaga ikka poes, arstil ja mujal
vajalikes kohtades käinud, aga mul oleks lihtsalt kahju olnud, kui
ma oma silmaga pealt vaatan, kuidas maja talle lõpuks peale kukub.
Eks tema juures on varem ka käidud ja
aidatud, aga keegi ei olnud asja suurelt ette võtnud. Mina ei
tahtnud olla samuti üks nendest, kes korra tuli ja siis ära läks.
Seda enam, et ma nägin kuidas ta sisuliselt kohe mind usaldama ja
minule lootma hakkas.
Mul ei olnudki muud valikut, kui teha
see ebapopulaarne otsus kinkelepingu näol, ma ei oleks saanud
lihtsalt niisama oma raha sinna majja sisse panna, et oodata päeva,
mil mind sealt lihtsalt minema saadetakse, sest juriiidilises mõttes
ei oleks ma mitte keegi.
Just mõned nädalad tagasi oli taas
telerist saade Liis Haavelist, kes endiselt vanainimestel tagumikke
lohku tõmbab, neilt raha ja kinnisvara välja petab.
Just selliste pärast oligi see
kinkelepingu mõte minule endale vastiku maiguga, aga ma tean, et
mina ajan õiget asja. Ma püüan selle üksiku Vanamemme heaks teha
nii palju, kui võimalik ja ta ei saa mitte iialgi öelda, et ta on
vihma käest räästa alla sattunud. Ta on sõna otses mõttes katuse
alla saanud :)
Nüüd tuleme tagasi selle
sissesõidutee juurde, millest ma korra kirjutama hakkasin.
Kusjuures ma olin täiesti kindel, et
saame tee taotlusele positiivse otsuse. Ei saanud! Otsuses oli
kirjas, et taotlatav elanik peab taotlemise hetkel oma elukohas olema
elanud vähemalt aasta. Ma ei jaganud pointi välja – inimene on
seal talus elanud 61 aastat, tema sissekirjutus on sealsamas ja ometi
selline otsus! Tuli välja, et need neli kuud, mil ma Vanamemme
külmaperioodiks oma kontorisse elama võtsin, said määravaks. Ma
olin nii tulivihane, et selline ajuvaba ettekääne oli leitud ja
saatsin kilomeetrise selgituse, et miks see inimene ajutiselt seal
kontoris elas. Ei olnud sellest abit miskit.
Minu kõrvu jõudis kuuldus, et
negatiivne otsus tehti pigem sellepärast, et „Virge kirjutas maja
enda nimele“ a la tahab iseendale seda teed ehitada. Arvata võib, et see kommentaar vihastas mind ja mitte vähe! Saatsin a la kahe kilomeetrise selgituse kõigest. Ka selle kohta, millistes elutingimustes ma selle Vanamemme leidsin ja kuidas
20 aasta jooksul ei suutnud ükski kohaliku omavalitsuse töötaja
Vanamemme majas isegi korra ringi peale teha ja näha, millises
seisus olid küttekolded ja muud asjad. Selgitasin, et
kinnistusraamatu kolmandas jaos on ju ometi kitsendused näha. Mul ei
ole mitte mingit võimalust ja õigust selle „majaga“ mingeid
tehinguid teha, sest Vanamemmel on õigus kuni oma elu lõpuni seal
elada.
Mind solvas tegelikult see mõttekäik
„Virge on maja enda nimele kirjutanud“. Esiteks ei kirjutanud
Virge mingit maja enda nimele, vaid tegemist on kõige tavalisema
kinkelepinguga, kus Vanamemmel on õigus elu lõpuni oma kodus elada.
Teiseks peab ilmselgelt „maja“ mõiste ka lahti kirjutama. Me ei
räägi mingisugusest uhkest lossist kusagil Läänemaa
eliitrajoonis, vaid pooliku katusega ära vajunud talust, mis asub
otsekui maailma äärel. Koht on vaikne ja pean tõdema, et see mulle
tegelikult meeldib. Keegi võõras sinna ei satu. Ühel põllul
kogunevad sügsel sookured, teisel põllul jooksevad alatasa kitsed.
Selline kauge kõrvaline kohake.
Lisaks olen ma võtnud vabatahtlikult
kohustuse kõiki tema arveid tasuda (v.a. Elisa kuumaks, mida ta ise tahtis
maksta), sest tõesõna, see rahvapensioni 200 eurot on naeruväärne
summa, et kuust kuusse elada. Minul ei ole tõesti vahet, kas ma
maksan kusagil 50 eurot rohkem või mitte, aga Vanamemmele on see
väga suur summa.
Mul ei olegi selle „majaga“ mitte
mingeid plaane – see ei lähe minu poolt mitte kunagi müüki. See
ei ole äri tegemise koht.
Vanamemm elabki sealt täpselt nii kaua
kuni teda on, olgu see siis 5-10-15-20 aastat. Pilvepiirile ei saa ju
ometi oma maist vara kaasa võtta ja see peab ju kokkuvõttes
kellelegi jääma. Las see jääb siis sellele, kes tema eest ka
päriselt hoolitseb ;)
Mina aitan ja toimetan Vanamemmega.
Oletame, et aastatega on lagunenud osmikust saanud kordakõpitsetud
kena väike majake, metsistunud võsa asemel on ilus õu. Vanamemme
päevad saavad loetud ja tema maine teekond saab otsa - mis saab
siis? Kuna Vanamemmel ühtegi lähedast ei ole, siis läheb vara kas
kohalikule omavalitsusele või veel hullem – mõnele teise ringi
sugulasele, kes kaarnana saagi kallale lendab! See on tänapäeva
reaalsus - nii on ja nii tehakse!
Minu õiglusetunne seda üle ei elaks.
Kui ma temaga kohtusin, siis mõtlesingi, et teeme tal nipet-näpet
asjad korda, hakkan temaga poes-arstil käima ja kõik ongi hästi.
Kui aga aru sain, et ma ei saa teda haiglast sinna külma majja
tagasi viia, teadsin, et võtan ta kontorisse enda juurde, siis olin
otsustanud, et ma ei jää talle korraks, vaid võtan asja suuremalt
ja põhjalikumalt ette. Uskuge mind, kindlasti ei olnud mu ajendiks
viis hektarit põllumaad ja see poollagunenud maja – need pole
objektid, mis dollarimärgid silma tooks, sest põllumaa ei maksa
sisuliselt midagi ja lagunenud maja vuntsimine on vääääga kallis
lõbu.
Minu ajendiks oli inimene, kes sellisel
viisil elama pidi – ihuüksinda, ilma mitte kellegita. Ta on ka
ikkagi Inimene ja väärib paremat, kui see, mis tal oli.
Sellel aastal olid juba kolmandad
jõulud, kus lastega tema jõululauas istusime. Ma olen surmkindel,
et mina olen see, kes ta ka lõpuks matab ja ilmselt saab minust
ainuke inimene, kes hingedepäeval ja jõuluõhtul tema (ja ta
vanaisa-vanaema) hauale küünla viib.
Kurb ongi see, et kui keegi midagi ette
võtab, siis see lüüakse põhimõtteliselt risti. Lihtsam oleks
olnud vist see, kui ma ei oleks seda lagunenud katust otsima läinud
ja ma polekski teada saanud, mis tingimustes üks vanainimene elama
peab (nüüdseks pidi). Aga ma läksin! Ja ma ei kahetse seda! Ma
tean, et ma ajan õiget asja, kui keegi tahab ja arvab, et see on see
koht, kus mind tuleks risti lüüa, siis andku minna.
Selgitasin olukorra pikalt-laialt olukorra lahti, et asi ei ole ikka
päris nii, et „Virge kirjutas maja oma nimele”.
Loodetavasti avanevad ühel päeval
nende kiibitsejate/lahmijate/ärapanijate silmad ja eriti positiivne
oleks, kui keegi neist ei pea kunagi samasse olukorda sattuma, kus
Vanamemm kaks aastat tagasi oli ;)
Äh, jälle läksin see sissesõidutee teema lappama! :)
Ühesõnaga 2018 me seda positiivset otsust ei saanud, 2019 ajasin ise tähtajad segi ja taotlus jäi puhtalt minu enda süül tegemata esitamata.
2020 aastal olen oma taotlusega uuesti platsis ja vaatame, kuidas siis läheb. Panen vist kohe pika selgituskirja kaasa :) Lisaks pean komisjoni "olemasolevat teed" kevadel-sügisel vaatama/hindama kutsuma, sest siis on teest õige pilt. Suvel ei ole mõtet seda kuivanud põluteed vaadata, sest siis saab sellel sõita küll ja kõik tundub lausa imeline.
Mis on kogu loo juures kõige tähtsam?
Kõige tähtsam on see, et inimene saab
ennast taas inimesena tunda.
Ma näen selle inimese tänutunnet iga
kord, kui me mõne sõidu ette võtame. See inimene ei olnud ilmselt
aastaid kedagi kallistanud. Kui me temaga poes käime, siis iga
jumala kord, kui tagasi koju oleme jõudnud, kallistab ta mind
tugevasti ja on ääretult tänulik. Kõik – rohkem ei olegi vaja.
Minule sellest piisab.
Minu süda on rahul.
Ma tean, et iga aastaga
lähevad ta eluolud paremaks. Maja küttekehad on nüüdseks korras,
katusel uus korsten, majal ees soojapidavad aknad, pliiti ja ahju
saab ta kütta päris puudega, mitte oksaraagudega.
Jätkuks tal ainult aastaid, et kõike
seda nüüd rohkem nautida ;)
Kõige rohkem tunneb Vanamemm puudust
muidugi suhtlusest ja sellest, et keegi temaga lihtsalt oleks. Käime
kaks korda nädalas poes ja püüan peale poeskäiku alati ka kohvi
jooma jääda. Kui ma peale tunniajalist istumist hakkan märku
andma, et pean minema, siis ma juba tean, mis küsimus
Vanamemme huulilt tuleb- „Juba!?“
Vahel püüangi pikemalt olla, aga
ükskõik, kui pikalt ma olen, tuleb ikka seesama küsimus. See
näitabki, et inimene tahab, et temaga lihtsalt ollakse.
Iga kord kohvijoomine ei õnnestu ja
siis on küll mage tunne, et kas tõesti ei ole seda tunnikest aega!
Aga noh – mõnikord tõesti ei ole. Kõige rohkem on ajaga tuuga
suvel, siis olen sisuliselt hommikust õhtuni rakkes. Suvel on mul
hoolduse all küla vahel olevad murulapid, enda krunt ja Vanamemme
oma ka. Olgugi, et ma olen suviti ajaliselt tema juures rohkem
(niitmine, trimmerdamine, puude ladumine, aiamaa jne), siis
lobisemiseks on aega ikka tükk aega vähem.
Tema õhtune vaba aeg möödub enamasti teleka taga ja selle aasta jõuludeks viisime talle 2020 aasta kalendri (see on väga
oluline) ja uue digiboksi koos telekaga, sest sellist vana kumera
ekraanika kasti pole vist tõesti enam kellelgi nagu oli temal.
Tegelikult kindlasti on ;)
Ja rohkematel, kui me arvata oskame...
Mis uus aasta toob?
Võin öelda, et hoov saab kindlasti
paremaks. Hooviga suudan ma eelkõige sellepärast juba rohkem imesid
teha, sest sinna panen ma eelkõige oma aega ja tehnikat, mis mul
juba olemas on – rahaline väljaminek on seejuures olematu.
Majja läheb aga puhast raha, mida mul
nii väga pole ja seega tuleb kõik omal ajal ;)
Aga usun, et elektri saame vahetatud,
uue kempsu püstitatud, lauda katuse maha võetud ja sissepääsuteega
ei ole ma ka oma jonni jätnud!
Sai see maratonkirjutis kirja pandud. Mul oli juba väga pikka aega süümekad, et sellest teemast kirjutada pole jõudnud. Nüüd siis tehtud! Ajee. Koguni viis tundi võttis aega :):):)
Kell on 1 öösel, ilmselge, et ma koristamisega enam tegeleda ei viitsi.
Selle ajaga jõudsin ära kuulata:
Celine Dioni "Courage" plaadi x 2
Queen "Greatest Hits III" x 1
Bryan Adams "On a day like today" x 3 - KOLM KORDA ! Küll on head laulud.
Oma jõuludest ja 2019 aasta kokkuvõtte teen uue aasta alguses, nüüd on mitmeks päevaks kirjutamise isu läinud ;)
Toimetage nii nagu süda käsib!
Tundke rõõmu pisiasjadest!
Mõelge, mis teid õnnelikuks teeb ja tehke seda!
Olge rõõmsad, mu sõbrad!
Hoolige, hoidke, armastage :):)
Endiselt vaid kiidusõnad Sulle!
VastaKustutaPoola läheks siis 2020 sügisel? :) Mis arvad?
KustutaKui kõik oleksid Sinu moodi, oleks maailm palju parem paik :) Head uut aastat, kindlat meelt ja vastupidavust Sulle!!!
VastaKustutaTubli oled! :)
VastaKustutaIlusat uut toimekat aastat!
See ongi elu mõte - üksteist aidata, koos olla, koos teha! Sa elad täiega! :-) Oma südames tead, kuidas asjad on, jäta õelad külajutud õelatele endile. Oled meile heaks eeskujuks. Jõudu!
VastaKustuta