Lehevaatamisi kokku

Esmaspäev, 16. detsember 2019

Iisrael-Palestiina



Käes on imeline jõuluaeg. Minu lemmik aeg aastas! 
Loomulikult on meil mitmed jõuluprojektid juba käimas ja võiks iseenesest nendest kirjutada, aga olen võlgu sissekirjutise oma reisist. See on ka tegelikult jõuludega seotud, sest kristlikud jõulud on ju alguse saanud Petlemmast, Palestiinast.

Minu kaks eelmist sissekannet olid sisutühjad, aga see eest olulised.
Astusin, mina, ju ikkagi esimest korda lennukile. Kogu oma elu olin arvanud, et lennuk, millele mina kord asutun, alla ka kukub.
Võta näpust – ei kukkunudki!
Lendamine ongi vist mu ainuke hirm olnud ja nüüd on see siis ületatud.
Ajee, mu sõbrad!
Nüüd võin ma Austraaliasse ka tulla :):) Hull vihje oli :) :D

See Iisraeli-Palestiina reis tuli täiesti ootamatult. Esialgu olin vägagi kõhkleval seisukohal ja naersin, et ma ju lennuhirmuga inimene ja lennukiga ei lenda. Ma konkreetselt ära ei öelnud, aga oma kindlat jah-sõna ka öelda ei julgenud.
Hakkasin siis asja seedima ja mõtlema. Kõik ju lendavad ja minu tutvusringkonnast pole senimaani keegi veel alla kukkukunud - mille kuramuse pärast siis mina alla peaksin potsatama!? Pidasin endaga 15-minutilise sisevõitluse maha, peale mida otsustasin, et nüüd on käes see hetk, kui hirmule vastu tuleb seista! Eks ma olen aru saanud, et kui ma oma lennukartusega lolli edasi mängin, siis võingi ainult laevaga Soome-Rootsi sõita ja kaugematesse riikidesse kusagil bussis loksuda  istme maitset nautida.

Kaks nädalat enne reisi hakkasin omale igasuguseid asju ette kujutama. A la, kuidas mul peas mingi kasvaja on ja kuidas see seal taevas siis õhurõhuga lõhkeb. Selles olin aga täiesti kindel, et ma lennukiga alla kukun ja jagasin laste isale õpetussõnu, kuidas ja mis edasi saab – tema kolib minu asemele ise meile, lapsed kasvavad kõik koos õnnelikult edasi, omandavad korraliku hariduse ja elu on nagu lill. Andsin isegi juhiseid, kuidas kinnisvara tuleb ära jagada – kes millise korteri või krundi saab :):):) Sain selliste juhiste andmise eest muidugi korralikult sõimata, aga mis sa hädaga teed - kui inimesel on ikka kiiks küljes, siis see riidlemine seda ei muuda! Mul käis peast isegi mõte läbi, et ei lähe reisile, aga siis hakkasin mõtlema, et sedasi ka ei saa, sest minuga ollakse ju ikkagi arvestatud. Ma ei saanud juba sellepärast alt ära hüpata, sest olen väga suure kohustetundega inimene, kui ma kusagil oma nõusoleku või lubaduse annan, siis seda ma ka pean.

Päev enne reisi pakkisin oma kompsud. Otsustasin, et võtan käsipagasi ja kuhugi alla ma oma kohvrit andma ei hakka. Eks ma olen neid lugusid kuulnud, et kohvreid loobitakse, lisaks lähevad need kaduma jne. Kui kohver enda läheduses on, siis on ju kõik kontrolli all. Kohvritest rääkides, siis ühtegi normaalset kohvrit mul polnudki, sest pole ju varasemalt vaja olnud. Karolini käest sain mingi pehme nikerdise, mis mõõtude poolest käsipagasiks sobis, aga noh - ajas asja ära :)

Mingil imelikul moel ei olnud mul reisipäeval mingit kartust ega hirmu ega ärevust ega muud säärast. Mitte midagi polnud! Ju ma elasin selle hirmu-trauma juba kaks nädalat tagasi ära. Läksin supsti lennukisse, otsisin oma koha, istusin pumpsti akna alla ja jäin ootele. Hommik oli selline vihmane ja sudune. Noh, normaalne meie talveilm või nii :)
Kui lennuk lõpuks liikuma hakkas, siis tekkis väike ärevus küll, aga mingit hirmu või kartust ei olnud. Ma selles mõttes ei karda kõrgust ega kiirust ega midagi sellist. Lendamise ees oli mul lihtsalt sellepärast hirm, et lapsed on väiksed ja ma ju tahan ometi näha, kuidas nad suureks kasvavad. Lisaks mõtlesin, et mis neist siis saaks, kui mind enam poleks. See oligi see nn hirm ja põhjus, miks ma varasemalt lennukile astunud polnud. Kavatsesin lendamise siis oma plaanidesse võtta, kui lapsed on suureks kasvatatud.
Tegelikult olin ma oma vaimus juba eelmise aasta suvel valmis lendama, kui jalgpalli MM-i ajal Horvaatiasse tahtsin lennata, aga polnud kedagi, kes kampa oleks hüpanud. Oleksin siis ka vist külma kõhuga pardale astunud. Ju ei olnud veel õige aeg ;) 
No ja Kanadasse Celine Dioni kontsertile olin ka ju valmis minema. Ja ilmselgelt sinna autoga ei sõida :):)
Pean tõdema, et olen viimaste aastatega lendamisega suure arenguhüppe teinud – algul mõtetes, nüüd lõpuks ka tegudes. Mõnele tundub see täiesti mõttetu teema, aga need, kes samuti lennata kardavad, teavad, mis mul seal pealuu sees toimus ;)

Ma ei olnud kuni 28.novembrini isegi mitte Tallinna lennujaamas käinud. No mis ma seal ikka käin, kui lennukiga ei lenda, eksole ;)

Esmalendajale ilmselt kohustuslik ;)


Saabume Tel Avivi

Nii palju plastikut. Ja sedasi päevast päeva....njaa

Kokku lendasin nelja erineva lennukiga – sinna Tallin- Istanbul; Istanbul - Tel Aviv ja tagasi Tel Aviv-Moskva; Moskva-Tallinn

Esimene lennuk viis meid niisiis Tallinnast Istanbuli. Õhku tõustes ja seda udu nähes, tekkis mul küsimus, et kuidas selle masinaga üldse lennata näeb! Udu ju!
Eks mind siis valgustati, et sellist asja pole (ma ei tea, kas kunagi on üldse olnud), et piloot aknast välja vaatab ja lennukit juhib. Kõik käib kusagilt arvutite-elektroonika kaudu.
Nojah, loogiline muidugi – öösel on ka ju pime ja siis ei näe samuti midagi. Korralik blond :):)

Istambuli jõudes vaatasin muidugi suu ammuli ringi, sest oleks nagu hiigelsuurde kaubanduskeskusesse sattunud. Noh, seda see tegelikult ka oli. Oleks niisama sinna prantsti maha visatud, poleks osanud pakkudagi, et tegemist on lennujaamaga. 

Istanbuli lennujaam




Istanbulist lendasime edasi Tel Avivi. Kohale jõudsime kusagil 22 ajal (vist...juba ei mäletagi!). Lennujaamas oli meil auto vastas, mis meid Palestiinasse Petlemma viis.

Kui Tel Avivi jõudsime ja lennujaamast välja tahtsime minna, siis enne seda oli üks kontrollpunkt. Oli võimalik ise pass ühele alusele panna ja positiivse kontrolli tulemusel väike paberist lipik vastu saada. Kahel meist see kontroll nö õnnestus. Arvasime, et kõik on OK, aga meie juurde tuli üks suvalistes riietes onu, võttis me passid koos selle lipikuga enda kätte ja liikus koos nendega minema. Mul tõusis kehatemperatuur vist sajani, sest ei saanud aru, mis, kes ja kuhu. Ta isegi ei öelnud, et tulge kaasa või oodake siin või midagi kolmandat. Lihtsalt võttis ja läks...kuhugi. Me siis omal algatusel ikkagi järgnesime talle. Tal ei olnud mitte mingeid tuntavaid vormiriideid ega midagi. Kui peale mõningat ootamist oma passid tagasi saime ja öeldi, et kõik on korras, siis oli ikka hea tunne küll :) Iisraelist läksime edas Palestiinasse. Autojuht, kes meid Palestiinasse viis, rääkis, et seda väikest paberit, mille me riiki sisendes saime, tuleb hoida nagu oma silmatera, sest kui selle ära peaksime kaotama, siis ei saa me kuu aega riigist välja. See väike paberike sai põhimõtteliselt kümne luku taha pandud ja aeg ajalt kontrollitud kas see ikka alles on. See oli tegelikult naljakalt jabur. Sa tead, et sul on kott õlal, kott on lukus, luku avades on teine lukk ja seal märkmik, mille sees on ümbrik ja ümbriku sees siis omakorda see väike paberike. Keset õhtusööki võtad koti ja kontrollid, kas see paber ikka on seal ümbrikus. No püha müristus! Kus see kaduda saab! Päkapikud viivad ära w? :) Nüüd, tagant järgi on küll naljakas mõelda, aga seal olles oli küll hirm. Kusjuures, kui taas kodu poole hakkasime lendama, siis lennujaamas seda üldse ei kontrollitudki. Küllap oleksime me ikka riigist välja saanud, isegi, kui see ära oleks kadunud. Ei oleks loogiline, et lihtsalt selle paberi puudumise pärast hoitakse kuu aega riigis kinni. Ega see paber ju kuu aja pärast ka tagasi tule :)

Novembris on Palestiinas muidu vihmahooaeg, aga kõigil kolmel päeval, mil me kohapeal viibisime, oli ilm suurepärane – päiksepaiste ja 20 kraadi sooja. Kui meie olime enam vähem lühikeste varrukatega, siis kohalikud olid end paksudesse fliisidesse mässinud ja kurtsid, et nii külm on :):)

Sinine ja päiksepaisteline

Petlemmas süüdati jõulude tähtsaim kuusepuu – tegemist ju ikkagi Jeesuslapse sünnilinnaga. Sai külastatud ka kohta, kus Jeesus-poiss ilmavalgust nägi. Nüüd polnud tegemist enam mingi lauda, vaid suure ja uhke kirikuga – Jeesus Kristuse Sünnikirik. Nägime ära ja saime katsuda Jeesuse sündimise kohta. Jah, reaalselt külastajad katsusidki ühte hõbetähte, mis tähistas Jeesuse sündimise kohta. Olgugi, et Petlemm on Jeesus Kristuse sünnilinn, on seal kristlasi ainult 1%, sest enamik on moslemid.

Maailma tähtsaim jõulupuu :)


Taamal Jeesuse Sünnikirik

Jeesuse Sünnikiriku originaal põrand

Seal sündis Jeesus

Seal hoiti Jeesuse hälli

Jeesuse sünnikirik teise nurga pealt

Jeesus Kristuse Ülestõusmise kirik ehk Hauakirik asub seevastu Iisraelis, Jeruusalemmas. Kirik on ehitatud Kolgata mäe peale. See on pärimuse järgi see koht, kuhu Jeesus maeti ja kust ta kolm päeva hiljem surnuist üles tõusis. Kirikusse sisenedes oli keset ruumi suur lame kivi, mille peal Jeesus väidetavalt lebas. Selle kivi ümber kummardati, sõnuti palveid ja õnnistati oma palvehelmeid. Korrus kõrgemal (loe: järsust treppist üles minnes) oli teine pühapaik – Kolgata mägi - kus inimesed pikalt järjekorras seisid, et seda pühapaikka oma käega katsuda saaks.

Jeesuse Hauakirik

Lame kivi, kus Jeesus lebas

Kolgata mägi (klaasi taga peidus)

Mosaiigist pildid

Nutumüürist ikka ka. See on see koht, kus juudid palvetamas (ja nutmas) käivad. Võibolla teised ka, aga juudid kindlasti. Nutumüür on eraldatud meeste- ja naistesektoriks. Meeste sektor jagunes vist omakorda kaheks - juudid ja teised. Silmaga vaadates tundus vähemalt nii. Naisi ma sedasi eristada ei osanud. Minul oli ka omad soovid kenasti paberile kirja pandud ja läks ikka tükk aega aega enne, kui sobiva prao leidsin, kuhu see paberike suruda. Enamik inimesi seisid müüri ääres, palveraamat kätel lahti ja sõnusid oma palveid, pea käis seejuures ette-taha. Mina usklik ei ole. Samas ma usun, et kusagil miski on, mis meid nii öelda juhib. Kõik, mis tuleb ja on, ju siis nii olema peabki. Kui teeme mingeid suuri ämbrisse-astumisi, ju siis nii peabki olema ja vajame seda õppetundi. Ma usun selliseid asju :) Samas ma aeg ajalt ikka tänan mõttes, et kõik just nii on nagu need asjad on – a la lapsed terved, katus pea kohal, vabadus olla ja teha seda, mida hing tahab. Nutumüüri surutud soovipaberil ei olnud mul kohe kindlasti kirjas mingit uhke maja, tutika auto või suure rahapaja leidmise soovi. Kõik minu soovid olid mittemateriaalsed ;)

Nutumüür

Mõningad soovid



Niisama pilte Iisraelist:



Vormiriietes inimesi liikus palju

mandariinid

datlid

mosaiiki


See sein on näinud väga palju kuule

natuke maitset

seal toimus Püha õhtusöömaaeg


rahvuspark

Teatavasti on Iisraeli ja Palestiina vahel olnud pikaajaline konflikt selles osas, kellele mingi osa maast kuulub ja kes on maale rohkem peremees. Sellele konfliktile ilmselt lõppu ei tulegi, sest kumbki osapool järgi ei anna. Välisministeeriumi andmetel on mõlemas riigis terrorismioht on suur.

Palestiinlastel on selles mõttes ikka karm elu, et ala on suurte müüridega piiratud, vett peavad ostma Iisraelilt, sest omal neil selle jaoks siseveekogu puudub. Arvata võib, et see ostmine odav lõbu pole. Kui palestiinlane tahab kuhugi reisima minna, siis Tel Avivi lennujaama ja Iisraeli võib ta heaga unustada. Riigist tuleb välja minna läbi Süüria, aga sealt poolt tuleb põhimõtteliselt samasugune alandav käitumine, kui Iisraelistki. Karm olukord, karm. Palestiina autod näiteks Iisraeli sõita ei tohi. Seevastu Iisraeli autod Palestiinas sõidavad. Ühesõnaga iisraellaste jaoks on palestiinlased alamklass, kes ei väärigi paremat elu. Mainin siin kohal ära, et USA toetab Iisraeli, Venemaa omakorda Palestiinat ehk sisuliselt kahe suurriigi varjatud võitlus.

Arhitektuuriliselt mulle Petlemm meeldis. Seal on väga palju kasutatud kandilist tahutud kivi ja kuna igalpool ehitus käis, siis ma kujutan ette, et viie aasta pärast võib tegemist olla väga ilusa linnaga. Oma prügimajanduse peaks nad ka loomulikult üle vaatama, sest silma jäi see, et igal pool oli praht maas. Kuna meil sellist korralagedust pole, siis see lausa riivas silma.



Ehitus käib


Käbid on natuke liiga kõrgel

Sellised politseiautod siis

Vähe sellest, et kõnnitee oli kinni pargitud, siis sõidutee ka

Suur hotell ja prügiväli

Kellaaeg oli seal kusjuures sama, mis meil. Ja uni oli seal miskipärast nii hea. Magasin nagu väike laps. Tegelikult ma magan igalpool hästi ja ma ei põe seda oma-kodu-voodi-magamatust, aga seal oli uni kuidagi eriti hea :)

Turgudelt ei olnud midagi sellist, mida kodustele-sõpradele kaasa osta. Kõik enam vähem sama träni, mis igalpool mujalgi. Turul käimine oli ka kerge huumor - hindades on ikka korralikult õhku sees. Mina, korralik bisnesvomen, kauplesin igalpool ikka korralikult alla. Üks müüa oli ikka eriti kreisi. Küsis väikse kilpkonna kuju eest 100 kohalikku (kurss 1 € = 4 seeklit). Ma lükkasi silmad punni ja arvasin, et kuulsin valesti. Küsisin uuesti ja ikka 100! Andsin teada, et see on ikka väga kallis,  et eespool sai tükkmaad odavamalt (loomulikult ei olnud eespool midagi, aga väike pluff on abiks ikka). Küsis siis, et kui palju ma ise pakuks. Vastasin, et 20 on lagi, rohkem küll mitte. Nüüd oli tema kord silmad punni lükata. Lükkaski ja ütles, et kuna ma nii kaugelt olen, siis teeb sõbrahinna – 50 kohalikku. Ütlesin, et ma olen nõus 20 maksma ja kogu lugu. Onu läks täitsa äksi täis ja ütles, et see on ikkagi eriline kuju – kilp käib lahti ja puha, et tema viimane hind on 30. Ma vastasin külma rahuga, et minu pakkumine on endiselt 20 – võtku või jätku. Nägin, et onu läks juba täitsa närvi, ütlesin, et ok, ma lähen ostan eespoolt ja lahkusin nn tema ruumist. Onu vaatas enam vähem vihase näoga otsa ja ütles, et olgu, teeme 20 kohalikku. Võtsin rahakotist kahekümneka ja sirutasin tühja käe tema poole, et ta kilpkonna minu kätte annaks. Andis, mina andsin peale seda talle 20 seeklise. Kui raha tema käes oli, hakkas kõva häälega rääkima, et kümme pean veel andma, sest meil oli kokklepe 30 seeklile. Iga teine oleks vist juba verest välja löönud, aga ma ei jätnud jonni. Ütlesin, et kokkulepe oli 20, tema endiselt, et ei – 30 oli. Ütlesin seepeale, et andku mu raha tagasi, et ma ei taha seda kilpkonna 30 eest osta. Tema ikka, et anna 10 juurde. Ma olin selleks hetkeks omale kivinäo juba ette mananud ja ütlesin, et soovin oma raha tagasi, sest ma ei kavatse ühtegi seeklit juurde maksta ja kogu lugu. Mul oli asi juba põhimõttes. Nii alatult ikka raha juurde nuiata mulle ei sobinud. Ta sai aru, et ma alla ei anna ja näitas käega, et hakaku ma liikuma. Et siis selline müügihärra. 
Teiste müügimeesttega olid märksa paremad kogemused, eriti onuga, kes granaatõunu müüs. Ma tahtsin maitsta, milline on kohalik kranaatõun ja etteruttavalt võin öelda, et see oli megagigasupper hea. Jõuan granaatõunu müüva onu juurde ja küsin, et kui palju üks maksab. Sain vastuse, et 15 seeklit (põhimõtteliselt 4 €). Ütlesin, et kallis ju, teeme 8 seekliga. Onu vaatas ja mõtles ning ütles, et 10. Ma olin selleks ajaks jõudnud peas ära mõelda, et 2 euri granaatõuna eest on ka tegelikult kallis ja läksin hoopis 5 seekli peale. Tema hakkas naerma ja ütles, et OK, teeme 8 seeklit. Kauplesin ikka 5-ga. Tema ütles, et ta ei saa nii odavalt müüa. Ma hakkasin jälle bluffima, et seal eespool lubati 6 seekliga müüa, et ostan siis sealt :) Hakkasingi liikuma, kui onu pakub, et teeme ikka 8 seekliga, sest ma ju algul ise pakkusin. Hakkasin naerma ja ütlesin, et nüüd pakun 5 seeklit. Liikusin juba eemale, kui onu ütleb, et teeme ikka 8. Ma ei öelnud enam midagi vaid liikusingi eemale. Ma arvan, et olin juba kusagil 10-15 meetri kaugusel, kui onu hüüab kõva häälega, et OK, teeme 5 seekliga. Läksin reipal sammul tagasi ja hakkasin naerma. Tema hakkas ka ja küsis, et kus ma pärit olen, et nii hästi kaubelda oskan. Vastasin, et Eestist. Ega ta teadnud kus see Eesti asub, aga lisaks granaatõunale pakkus ta mulle oma poega meheks. Poeg oli a la 70-aastane vanahärra :):):)
Ma olengi üldjuhul selline kaupleja ja väga naljalt ikka kohe raha välja ei käi. Kellega ma kunagi ei kauple on lapsed ja vanainimesed (kes oma kodust kraami müüvad või lillekesi või mida iganes). Selles osas on mul omad põhimõtted ja neile tuleb maksta seda, mida küsitakse.

Ega ma sealt turult väga midagi ostnudki, aga kohustuslikud asjad ikka – külmkapi magnet, tass ja mingi ese, mis seda sihtriiki iseloomustab. Granaatõuna tõin ka koju ja sõime seda kogu perega :):)

Reisinänni

Siit saab turule

Kui Iisraeli sisse saime suhteliselt lihtsalt ja valutult, siis tagasi Tel Avivi jõudes ja riigist lahkudes oli väheke keerulisem. Erit veel siis, kui ütlesid, et käisid Palestiinas. Kontrollis küsiti igasugu küsimusi – Kus käisid? Miks ja kellega käisid? Kas pakkisid kohvri ise? Kas kohver oli mingil hetkel kusagil ilma minu järelvaveta? Kellega koos pakkisid? Kas kingitusi said? Mida kaasa ostsid? Kas kohvris on relvasid? Jah, ikka - kolm Glocki ja viis käsigranaati :) :D
Igatahes küsimist jagus. Kontrollijal oli kusjuures selline tuim nägu ees, ei mingit emotsiooni. Kui sellest küsitlusest läbi olime saanud, siis järgnes turvakontroll. Seda tehti nii põhjalikult, et iga sahtel ja lukutasku kontrolliti selle lõhkeainet-otsiva pulgaga läbi. Peale seda läks kott veel skännimisse. Peale pealaest jalatallani läbiotsimist tunnistati meid ikka lennukõlbulikeks ja saime kodu poole lendama hakata.

Lennukiga lendamises ei olnud iseenesest midagi erilist. Kõrvad läksid muidugi tõsutes ja laskudes lukku, aga muud küll midgi erilist rääkida pole. Seda peab küll mainima, et kitsas oli. Esimesel lennul ei käinudki seljatugi alla, ega sellest suurt midagi olnud ka, sest minul uinakusoovi polnud. Kui Tel Avivist Moskvasse sai lennatud, siis oli küll zombi tunne. Lennuk väljus kell 1:00 öösel. Terve päeva olime nagunii üleval olnud ja oleks lennukis hea meelega tukastanud, aga see oli nii ebamugav, et minul küll magamisest midagi välja ei tulnud. Üritasin tukkuda, aga seljatugi läks nii vähe alla, et sellest polnud sisuliselt mingit tolku. Kaelatuge ka polnud, et pead kuhugi toetada. Naaberistmel istus võhivõõras meeskodanik ja nii hull ma ka polnud, et oma peakese tema õlale oleksin pannud. Nii ma siis tiksusin, kord silm kinni, siis jälle lahti. Moskvasse jõudsime 6 ajal hommikul ja seal olid iseenesest sellised lebotoolid olemas, kus silma kinni oleks saanud panna, aga siis oli vist juba üleväsimus tekkinud, sest und ei olnud. Tallinnasse jõudsime 10 ajal, kodus olin kusagil 12-13 ajal. Ka siis ei olnud liivaämbriga Une-Matit kusagil näha. 16 ajal koputas Mati siiski õlale ja tegin kerge paaritunnise uinaku. Õhtul läksin ka täitsa OK ajal magama ja magasin nagu väike laps 11 tundi järjest ;) Kohvrid pakkisin alles mitmed päevad hiljem lahti. Kingid koukisin loomulikult varem juba välja, aga muud asjad jäid lahtipakkimiseks oma õiget aega ootama.

Moskva

Selline see minu esimene lennureis siis oli ja pean mainima, et olen juba uusi sihtkohti vaadanud. Nüüd tuleb ju kõik lennud tasa teha, mis selle lennuhirmuga lendamata on jäänud :):)

Need lennud jäävad järgmisse aastasse, sest praegu on vaja imelist jõuluaega veeta. Lumisest jõulust võib sel aastal ainult und näha. Eks me peame nende mustade jõuludega vaikselt juba harjuma hakkama, sest mustad jõulud on nüüd juba pigem reegel, kui erand. Ja kui palestiinlased saavad oma jõulud 20 kraadiga peetud, siis saame ju meie ka oma 4-5 kraadiga hakkama ;):)

Ühesõnaga toredat jõuluaega. 

Ärge jõulukinkide pärast end poodides ogaraks shopake, meisterdage ise midagi ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar