Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 23. august 2018

Madu eritab ikka mürki, isegi kui teda piimaga toita!!!

Oli päiksepaisteline ilm. Täpselt paras, et talveks küttepuid vedada. Olen sel aastal nii teinud, et tüdrukud loobivad kärule ja mina laon ära.

Ütlesin hommikul Janelile, et tema võiks siis esimesena loopida, sest lähen sätin käru paikka ja viskan alguse sisse. Kui käru oli paigas ja algus loobitud, siis helistasin Janelile ja ütlesin, et võib edasi loopima minna.

See, mis ma sealt telefonist vastu kuulsin, oli rohkem, kui ulme!
Taustal kostus vanaema kõrgendatud hääletoon, kes teatas, et Karolin peaks neid loopima. Ütlesin, et Karolin loobibki samamoodi, aga praegu on veerand koormat juba ära loobitud ja seetõttu Janelil ka vähem tööd teha.
Selleks ajaks oli telefon ilmselt lapse käest juba ära haaratud, sest karjumine, mis sealt tuli oli üsna selge: "Karolin on nii suur ja tema peaks topelt tööd tegema! Ise on 13-14 aastane ja mitte midagi ei tee!! Janeli tassis ükspäev laudasid, kus Karolin oli!? "
Sain sinna vahepeale öelda, et Karolin teeb täpselt samamoodi tööd ja loobib täna ühe kärutäie. Siia juurde võiksin selgituseks nii igaks juhuks veel öelda, et Karolin tõmbab tolmuimejaga põrandaid, teeb aeg ajalt süüa, paneb pesu pesema, vaatab Johannat jne - mis mõttes ta ei tee midagi? Kui sa ei tea asjadest midagi, siis ole parem vait! Neid asju ei saanud ma muidugi öelda, sest teiselpool toru käis nii korralik andmine, et mul oli ütlemisruumi ikka väga vähe.
Tänase päeva point oligi, et saaks natuke puid ära veetud ja lapsed ka käed külge paneks.
Ütlesin, et praegu on lihtsalt Janeli kord.
Seejärel sain vastu:"Ma võin ise ka loopima tulla, kui see nii raske on. Ma jõuan küll!"
Tegin selgeks, et ma jõuaks ja jaksaks ise ka, aga asi ongi selles, et tüdrukud ka käed külge lööks.
Siis nähvas, et olen ise lapsed ära rikkunud, sest teen kõike ise!!
Issand jumal! Inimene oleks nagu puuga pähe saanud! Kõige pealt saan sõimata, et lapsel kärutäie puid palun loopida (milleks kulub maksimum 15 minutit) ja siis selle eest, et neil tööd ei lase teha!
Otsusta nüüd ära, mille eest sa mind sõimata tahad!

Ütlesin, et kui tal veel midagi öelda tahab, siis saab välja tulla ja näost näkku rääkida. Ei tulnud ta kuhugi, sest värske õhk olevat tänaseks päevaks juba sisse hingatud! Jutt läks edasi telefoni vahendusel!

Siis hakkas tulema sellist teemat, kuidas mina olevat tema poja korterist välja tõstnud nagu koera ja tema riided ukse taha visanud!
Püha müristus!
Kust selline jutt?!
Pole ma kellegi riideid kuhugi ukse taha visanud. Hoopis vastupidi - kui oli selge, et lahkuminek on ainuke lahendus, siis viisin tema poja riided tema uude korterisse. Panin need isegi kappi ja riiulitesse - ilusti ja viisakalt, mitte ei visanud kuhugi nurka. Ülejäänud asjad viis ta mitu päeva hiljem ise ära. Ma ütleks siinkohal, et korralikumat ja viisakamat lahkuminekut annab otsida!
Ja seda koera juttu räägib ta kõigile, kes vähegi kuulata viitsib.
Täiesti haige inimene!

Siinkohal meenub mulle see, kuidas ma tema käest sõimata sain, kui esimest korda lahku läksime (aasta oli siis 2012 lõpp või 2013 algus). Ja sõimata sain ma selle eest, et välja kolides ta poja korterit ära ei koristanud!
Noh, prügi ja tolm ja puru ja muu sodi jäi maha :)
Vot see on juba tase! Kolin välja ja pean korteri ka läikima lööma! :):)
Ja lahkumineku põhjust teati ka üsna täpselt - tema poeg ei olevatki Johanna isa!! :):)
Vot kus lops, nüüd juba lits ka, kes määrib tema pojale võõrast last pähe!! Anna mõistust palun!
Põhimõtteliselt oled truu töökas kodune pereema, kes ei joo, suitseta ega käi klubides peput keerutamas,  kes kõigega majandab ja ise hakkama saab, aga vaat mis kokkuvõttes välja tuleb -  maamunal ei ole hullemat naist/inimest, kui mina!

Kuna ta ise ka blogi loeb, siis olen selle eest ka vastu pead saanud, et olen kõike nii ilustavalt kirjutanud. Noh, ma üldiselt negatiivsetest ja sittadest (sorry sõna eest, mõte jääb samaks) asjadest kirjutanud ei ole. Seda tumedamat poolt olen ma vähe kajastanud. Minu isiklik elu, mis ma ikka hädaldan, onju! Ja uskugu tema mind - ei taha ta kohe kindlasti, et ma üksipulki kõigest kirjutaksin. Võiksin terve raamatu kirjutada!

Lähme telefonikõne juurde tagasi.
Järgmisena tuli etteheide selle kohta, kuidas ma tema poega korteri remontimisel ära kasutasin! Võrreldi suisa orjaga!
Üritasin siis vastu öelda, et mina tegin talu juures ka 10 aastat tööd, mille täies hiilguses talle jätsin. Tema poeg tegi tööd pool aastat, mina tegin 10 aastat. Väike vahe on ikka sees küll.
Ta vist, vaeseke, ei teadnud, et rääkisime lahkuminekust juba enne korteri remondi algust. Rääkisin ta pojale juba siis, et kui asjad ei muutu, siis mina ei suuda ja tuleb lahku minna. Just sellepärast ostsingi  korterid ise välja ja kõik remondikulud maksin samuti 100% mina.
Tema tegi tööd teades juba siis, et meie teed võivad lahku minna. Ei ole keegi kedagi kusagil ära kasutanud. Ei arva mina nii ega ka tema enda poeg.
Ainult temal on selline arvamus!
Huvitav on see, et minu tehtud tööd ta siin üldse ei näe - ei seda, mis 10 aastat talu juures tegin ega ka seda, et olen tema lastelastega kodus olnud 10 aastat ja neid kasvatanud. Sõna otsese mõttes kasvatanud, sest olen nendega teinud kõike, mis võimalik teha on!
Noh, eks siin kehtib reegel, et veri on paksem, kui vesi. Ilmselt otsib ta süüdlast (ja see olen loomulikult mina!), kes lahkuminekus süüdi on ja ta ei saa ometi tunnistada, et on ka äkki kasvatamisel mõningaid vigu teinud ja pole pojale põhiväärtusi õpetanud.
Kordan siin üle, et suhtes on kaks osapoolt ja seega on mõlemal lahkuminekus oma osa. Pole otsest head ega halba.

Seejärel sain sõimata, kuidas ma blogis tema poega joodikuks sõiman!
Näeb, papi taevapiiril, et  ei ole ma mitte kunagi kirjutanud nagu tema poeg oleks joodik. Olen blogis tunnistanud, et minu elu jaoks oli/on tema elus liiga palju alkoholi. See on tõsi, sest minu jaoks oli seda liiga palju. Kui seda alkoholi probleemi ei oleks, sobiksime me ideaalselt. Oleme seda mõlemad peale lahkuminekut ka tõdenud.
Seda ta, vaeseke, ka vist ei tea, et me saame ta pojaga praegu üsnagi hästi läbi. Paremini, kui viimastel aastatel. Ilmselt arvas, et oleme teineteisel kõri kallal. Võta näpust - ei ole! Mine tea, äkki lähme koos veel Võhandu maratonilegi :)

Issand! Ei olnud vist teemat, mida selle inimese suust ei tulnud! Küll see viha pidi ikka suur olema, mis tema sisse kogunenud oli!

Järgmisena sain teada, kuidas Karolin Janelit terroriseerib ja peksab! Seda teemat tuli sealt torust ikka uhkelt.  Ma tean üsna täpselt, et Karolin ei puutu Janelit, kui teine teda ise ei kiusa või sega. Ei ole ikka päris nii, et Janeli seisab või istub kusagil ja Karolin lihtsalt läheb ja paneb tutaka kirja. No ei ole!
On nii, et Janeli ise torgib, saab tutaka kirja ja läheb siis kaebama. Seejärel saan taaskordse kõne, kuidas Karolin jõudu kasutab.
Issand jumal! Karolin on juba nii suur, et tal on hoopis teised huvid - meigib ennast, lakib küüsi, istub telefonis või telekas - ta ei käi Janelit niisama togimas. Ja kui Janeli ise norib, ehmatab, toksib ja jutust aru ei saa, siis saabki tohlaka kirja ja asi korras. See on täiesti normaalne, et vennad ja õed üksteisega kaklevad ja kisuvad! Tema on üles kasvatanud ühe poja, tema võibolla tõesti nendest asjadest midagi ei tea. Mul on kolm last ja näen ise, kuidas üks kiusab teist ja teine kolmandat. Kiusaku ja klaarigu - see käibki kasvamise juurde.
Ei saa olla sellist asja, et nii, kui keegi kusagil kiunub, siis mina jooksen.
Tema jutust jäi mulje, kuidas Janelile kogu aeg liiga tehakse ja oli üldse selline tunne nagu mul oleks kodus tuhkatriinu, keda tuleb päästma tulla!
Ja sellist juttu räägib ta samuti  igalpool, kus kuulajaid on. No see ei ole ju tõsi! Lapsel on täiesti normaalne kodu ja normaalne kasvatus - kedagi ei kiusata, peksta, terroriseerita.
Ainuke, kes seda last terroriseerib on tema ise ja seda teeb ta  seda vaimselt.
Ja mitte vähe!

Lisaks sain temalt ähvardava teate, kuidas ta oleks võinud suvel lastekaitsesse pöörduda, kui Karolin Janelile kurikaga laksu oli pannud.
Vot see ajas mul küll tuurid üles - kes on tema, et tuleb mind lastekaitsega ähvardama!?
Tema jutu põhjal tuleb vist ainult imestada, kuidas Janeli üldse veel elus on!!
Kusjuures ta ongi selle Karolini teema lapse ajju nii sügavale pressinud, et laps ütles ühel päeval, et Karolin kiusab teda kogu aeg, et ta ei taha koju tagasi tulla (suvel on ta vanaema juures olnud, mis on üks SUUR, SUUR viga olnud!)! Ma olin lausa hämmingus! Küsisingi temalt, et kas tal on kodus tõesti nii paha elu, et ei taha kodus elada. Vastuseks sain, et siin on ju Karolin!
Ütleski, et ta tahab issi juures elada, aga vanaema juures ööbida. On ilmselge, et see tore vanaema on lapse ajju mingi mõte istutatud, kuidas ta võikski päriselt tema juurde elama jääda!
Issand, kui sürr see kõik on.
Täiesti uskumatu!

Minu isiklik arvamus on see, et sellise inimese pealuus ei saa kõik korras olla, kui ta lapsele sellist ajupesu teeb. Ja mis sellise ajupesu eesmärgiks üldse on?  Kas lapsel on halb kodu? Kas ta vanemad ei tegele temaga? Kas tal on millestki puudust?
Võin käe julgelt rinnale panna ja kõikidele nendele küsimustele "EI" vastata. Lapse elul ei ole viga midagi peale selle inimese, kes lapse elu ise ära rikub.
Kurb, tõeliselt kurb!
Kuidas see inimene öösiti üldse magada saab?

Ainuke lahendus oleks see, et ma ei lubaks Janelit enam sinna, sest see, kuidas seal lapse aju komposteeritud on ja komposteeritakse on täiesti ajuvaba!

Ütlesingi talle, et ma ei luba Janelit enam sinna.
Vastuseks sain selle, et mina ei ole ainuke otsustaja, et tema pojal on ka otsustusõigus!!
Mis kõige kurvem - samamoodi ütles mulle ka Janeli! Minu 10-aastane laps ütleb mulle sellist asja!? See on tõsiselt kurb!
Laps on talle nagu mingiks kinnisideeks saanud!
Ma arvan, et pean lapsega kuhugi teraapiasse või kellegi poole pöörduma, sest tegelikult ei ole need asjad õiged ja need negatiivsed mõtted, mida ta sinna lapse pähe istutanud on, välja saada.

Ma ei saa aru, mis seda inimest vaevab? Mida ta taotleb? Millist lõpptulemust ta näha tahab?
Miks ta ei või normaalselt elada nagu teised vanaemad?
Esmakordselt kirjutasin temaga seotud probleemidest jaanuaris 2015 selles postituses
Peale tookordset sissekannet tõmbas ta üsna korralikult tagasi. Kuni tänase päevani julgesin isegi öelda, et saime normaalselt suheldud. Tuleb aga välja, et tema poolt oli see kõik üks suur teesklus. Madu selline!

NB! Vaadates  selle mao käitumist, siis pean tunnistama, et ta poeg on tema endaga võrreldes vägagi normaalne. Otsustusvõimest ja enesekindlustest jääb küll puudu, aga see ongi ilmselt kodust kaasa antud. Ei imestaks üldse, kui tema ajusid täpselt samamoodi pesti nagu praegu minu lapse ajudega tehakse!!Haige inimene!

Tõde sai kirja pandud seepärast, et see ohvrimeelne madu ei saaks enam kellelegi oma väljamõeldud nutulugusid pajatada, kuidas keegi on  koera kombel kuhugi visatud, kuidas keegi kedagi peksab või kuidas kedagi kusagil orjana on kasutatud! Varsti kimab rattaga sõbrannade juurde kurtma, kuidas paha Virge tema headusest halba on kirjutanud! Loodetavasti on sõbrannad ise ka juba mõistnud, et see jama, mis ta sealt suust välja ajab, ei ole saa ju ometi kõik kuld olla!
Ela OMA elu ja lase teistel ka elada!!!

Kui tahad laterdada, siis räägi tõtt!
Kui tõde ei suuda rääkida, siis ole vait ja ära mõtle lugusid välja!

Madu eritab ikka mürki, isegi kui teda piimaga toita!!!

5 kommentaari:

  1. On kes tahes, kui normaalselt viisakalt käituda-rääkida ei oska ära suhtle ja riku oma närve. Trolli toidab publik ja annab võimalist end välja elada.

    VastaKustuta
  2. Mul on küll ainult üks väikevend, neli aastat noorem, aga selle aja peale, kui ma kümnene olin, ei läinud küll enam keegi kellelegi kätega kallale. Tuttavate käest, kel peres ainult tüdrukud, olen mitu korda kuulnud, et tüdrukud sakutavad omavahel hulga rohkem ja tuleb rusikatega vehkimistki ette. Üks parimatest sõbrannadest ka räägib, kuidas kaklesid õega nii, et silmad sinised. Minu jaoks ikka väga kole ette kujutada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu plikad pole kunagi väljaspool tatamit käsitsi kokku läinud. Ehk on karate selle koha pealt suureks abiks olnud, õpid ennast kontrollima igasugustes olukordades.

      Kustuta
  3. Mul on 2 venda, ühega kaklesin mis jube, teine oli nunnu. Nüüd, 30 aastat hiljem, olen väga lähedane selle vennaga, kellega kaklesime, teisega on suhted suht külmad.

    VastaKustuta
  4. Mul oli kogemus omada sarnast ussitavat ämma. Näris 15 aastat ja proovis meie vahele kiilu lüüa, õnneks lapsi ei julgenud teemasse kaasata. Korra proovis, aga kuna sealt jooksis minu taluvuspiir, siis oli tal piisavalt oidu üle selle piiri enam mitte astuda.
    Lahutasin mehest, kui avastasin, et peab teine juba mõnda aega armukest ja see lahutus minu algatusel oli värskele eksämmale signaaliks, et aeg on sõnnik ventikasse paisata.
    Mina sain temalt telefonitsi teada, et ma olen l..s, see hullemast hullem, ühele lapsele huilgas telefonis sedasama, teine jõudis hullu vanaema hirmus numbri ära blokeerida. Muud sugulased said samuti informeeritud, milline õudne inimene see eksminia ikka on. Hakka või ise ka uskuma, et polnudki lambana truu naine oma truudusetule abikaasale. Arvan, et eksämmal see viha läks millalgi mööda (minul tema vastu enam ammu mingit vimma pole), aga lastelastega tema suhtlus taastunud pole. Eksämm on üritanud küll, aga lapsed pole talle andestanud, et meie pere jaoks kõige rängemal ajal lisaks veel ka sellise jamaga jõudu katsuma pidime.
    Tänased lapsed on homsed täiskasvanud, kes mõtlevad juba hoopis teistmoodi, nad näevad manipulatsioonist läbi. Ja ei pruugi andestada, minu omad seda vist ei teegi, palju aastaid on juba möödas ja seis on sama.

    VastaKustuta