Lehevaatamisi kokku

laupäev, 18. august 2018

Minu vaba nädalavahetus

See tähendab siis põhimõtteliselt seda, et üle 14 aasta sain ma nädalavaetuse, kus olin tõesti ainult mina - ei lapsi, ei tööd, ei mingeid muid kohustusi.
Mina, mina ja veel kord mina! :)

Eelmisel neljapäeval pakkisin oma kompsud kokku ja võtsin suuna Tallinna poole. Kaasa oli pakitud ka voodipesu, sest plaane ei olnud ja ei teadnud, kus Eesti otsas me maanduda võime. Kuna auto on pikk, siis saab tagumised istmed alla lasta ja oma öö seal ära veeta - ei mingit telki, ei mingit hotelli ;)

Neljapäeval oli nii suurepärane ilm. Täpsustan siinjuures kohe ära, et see oli viimane nendest kaunitest suvepäevadest, sest reede õhtupoolikul läks juba jahedamaks ära.
Alustasime neljapäeval oma retke Telliskivi Loomelinnakus. Mina ei olnud seal varem käinud-kulgenud, aga õhkkond oli mõnus. Kuna ilm oli suurepärane, siis kuhugi istuma saada oli üldiselt võimatu. Keset neljapäeva!? Ühel heal hetkel nägime lauda, kus inimesed lahkusid ja jooksime sinna põhimõtteliselt tormi. Ega me ainukesed polnud. Oli ka teisi seltskondi, kes istumisalust otsisid :)
Kui meie seltskonnast esimene inimene laua taha pepu maha oli jõudnud panna, siis saime öelda: "Ups, need kohad on kinni!" :)
Kuna me saime need istumiskohad ikka tõsise vaevaga, siis istusime seal ikka mitu tundi.







Ühel hetkel tuli aeg, et edasi liikuda.
Läksime jalutades vanalinna. Isssver-sussver, millal ma viimati üldse Baltijaamas käisin?! Ilmselt 20 aastat tagasi, kui igal pühapäeval Keila-Joale kooli sai sõidetud. Siis müüdi tunnelis Santa Barbara plakateid :):)

Neljapäeva kohta oli tänavatel ikka väga palju inimesi. Väga palju! Otsustasime vanalinna ööelu ka nautida ja kuhugi istuma minna. Meie peatuspaigaks sai Deja Vu. Perenaine oli seal tore ja meie lauda teenindanud preili ka. Kõik muu oli aga minu jaoks võlts. Loomelinnakus olid inimesed sellised mõnusalt vabad, aga seal oli laudade viisi inimesi, kes olid oma olemuselt sellised võltsid. Võibolla kasutan valet väljendit, aga mulle need puudrinäod, ülevõlli mukitud Guccimuuci kõrbenud kanad ei meeldi. Ja neid oli seal lauade viisi.
Kui meie sealt ära minema hakkasime ja kõik, neljakesi, vaheldumisi ühest klaasist vett jõime, siis kõrval istuvad Guccimuutsimutid ei suutnud ära imestada, kuidas me ikka ÜHEST  JA SAMAST klaasist sedasi jõime! :D
Kusjuures me kõik oleme siiani veel elusad! :):)





Tants nagu Deja Vu


Jätkasime oma ööd Viru tänava lilleputkasid vaadates, pingil istudes ja inimesi jälgides. Üle tänava istus pingil neiu, kes ilmselgelt tegeles iseenda müümisega. Purjakil noored käisid neiut pidevalt mõnitamas. Kurb, vaatepilt oli väga kurb. Aastaid tagasi oli ta väike tüdruk, kellel oleks võinud teistsugune tulevik olla...

Mingil ajal tahtsid tüdrukud Veenusesse tantsulkale minna, aga mina küll ei viitsinud. Need pepu keerutamised kusagil ööklubides ei ole juba enam ammu minu jaoks. Sai noorena möllatud küll ja sellest täitsa piisab ;)

Reede päeva alustasime plaanidega, et kuhu me läheme ja mida me teeme.
Ma arvan, et ei olnud kohta ka, mida me välja ei pakkunud.
Mina, kes ma lendamist kardan, tegin ettepaneku, et istume suvalisele lennule ja lähme kuhugi niisama oma nädalalõppu veetma.
Lõime arvuti lahti, kus leidisime päris palju imeodavaid pileteid.
"Lähme Soome?"
"Ei taha, Soome on siinsamas ja sinna võime paadiga ka loksuda. Rootsi ka ei taha. Lähme ikka kaugemale"
"Lähme Vilniusesse?"
"Lähme!"
Lähme Kopenhaagenisse?"
"Lähme!"
"Minge siis juba Barcelonasse, seal on ilus"
"Lähme!"
Kui hakkasime nö pileteid bronnima, toodi meid reaalsusesse tagasi, sest me ei leidnud/saanud kusagilt ühtegi odavat piletit. Kõik maksid 200 ja pluss. Sellega sai siis lennatud ja jäime ikka auto peale.
Hästi läks - poleksi tahtnud selle lennukiga alla potsatada :):)
Lendamine on ilmselt mu ainus kartus. Ma ei karda mitte lendamist ise, aga seda, et just see lennuk koos minuga alla kukub. Kiiks noh ;)

Kuna me suutnud kohe oma päevaplaani paikka panna, aga väljas oli korralik rannailm, siis otsustasime, et lähme Keila-Joale mere äärde. Võtame päikesevanni ja paneme õhtused plaanid paikka ;)

Keila-Joale jõudes ja mere äärde vantsides saime juba ühe minutiga aru, et seal me küll mingit päikesevanni ei võta, sest meri haises sellest kaldale uhutud jamast nii palju ja hea oli, et sealt üldse eluga tulema saime :D

Tegin kaks klõpsu ja vantsisime auto juurde tagasi, aga koolipõlve rand sai ikkagi ära nähtud:



Mõtlesime, et äkki Laulasmaal on haisuvaba ja otsustasime seal seda päikesevanni proovida. Mõeldud-tehtud ;)

Oma kompsudega randa jõudes oli tunne selline nagu oleks kuhugi teise maailma sattunud, sest päikest polnud üldse ja tuul oli väga tugev.
Kuna õhk oli iseenesest soe, siis otsustasime korraks ikkagi siruli maha visata ja lihtsalt nägu teha nagu võtaksime päikest. Seal oli teisigi meiesuguseid. Teki pidime ka kastide-kividega kinni panema, sest muidu oleks see lihtsalt ära lennanud.Põhimõtteliselt ei võtnud me mitte päikese vaid liivavanni. Kusjuures need lendlevad liivaterad olid päris valusad. Ütleme nii, et saime korraliku liivamassaaźi.



Ma arvan, et me mingi tunnikese suutsime seal vastu pidada. Selle ajaga sobrasime internetis ja valisime välja kohta, kuhu järgnevatel päevadel minna. Kõik kohad, millele sai ettepanek tehtud, karjusin mina: "Lähme!"
Mul polnud tõesti vahet kuhu me läheme ja mida me teeme, peasi et lahe oleks! Küll pidime minema Käsmu Viru Folgile, küll Narva-Jõesuusse, küll Peipsi äärde, küll Viljandisse etendusele, siis Pärnu... No polnud piirkonda, mida välja ei pakutud. Kuna ilm kiskus üha hullemaks (ka järgnevatel päevadel), siis välistasime kõik üritused, mis toimusid vabas õhus.
Lõpuks leidsime Vana Baskini Teatri etenduse "Magamistubades", mis toimus Ohtu mõisa tallihoones. Piletid võtsime sinna järgmiseks päevaks ehk laupäeva õhtuks. Reede õhtul tahtsime tegelikult uuesti Telliskivi Loomelinnakusse minna, aga kuna ilm oli tõesti kehv (eriti võrreldes neljapäeva õhtuga!), siis ei hakanud me sinna siiski minema. Meeleolu polnud see. Olimegi reede õhtu kodus.

Laupäevase päeva veetsime shopates. Mina, kes ma tegelikult üldse kusagil poodides kolada ei viitsi, olin vaat et agaraim ostleja. Rahakotis annab see muidugi ka tunda, aga raha tuleb, raha läheb ;)

Kui olime shopingult tagasi jõudnud, siis puhkasime sutsuke jalga ja sättisime end seejärel õhtuseks etenduseks. Kuna etendus toimus meie vanast lapsepõlve külast kiviviske kaugusel, siis otsustasime koos ka küla üle vaadata. Pidime taas tõdema, et meie ajal oli küla palju vägevam. Sõites oma esimese kooli juurde, möödusime noortest, kes valmistasid värskelt abiellunud noorpaarile pulmaväravaid. Kui kooli juurest tagasi sõitsime ja taas pulmaväravateni jõudsime, siis jäime seisma, lasksime autol akna alla ja küsisime:
"Kes abielluvad?"
"Kevin ja Maire"
"Aaa, me ei tea."
Soovisime kena õhtut, lasime akna üles ja sõitsime minema :D
See olukord oli iseenesest nii naljakas, et me naersime selle üle päris mitu minutit.
Kohalikud vaatasid ka ilmselt, et me oleme mingid kaks napakat - tulevad küla vahele, sõidavad ringi, uurivad, kes abielluvad (nagu peaks kõiki teadma!) ja panevad siis minema.

32 aastat tagasi alustasime siin oma kooliteed

Maja on jäänud nii väikseks


Ohtu mõis




Mina olin Ohtu mõisa tallihoones esimest korda, aga jäin nii selle koha, kui ka etendusega väga rahule. Väga palju sai naerda. Kui millegi üle ikkagi vigiseda, siis ainult selle, et ruumis ei olnud eriti õhku ja oli umbne. Kahe vaatuse vahepeal ruumi tuulutati ja sai selle vähese õhuga hakkama küll :)

Enne etenduse algust mõtlesime, et kui teataritükk vaadatud on, siis lähme peale seda kontvõõrastena sinnasamasse pulma! Peale etendust otsustasime, et ei hakkas siiski lolli mängima ja ei lähe. Kodus jälle mõtlesime, et oleks võinud siiski minna! Saa nüüd nendest mõtetest aru!

Mis me pühapäeval tegime, seda ma juba ei mäletagi :):)
Ilmselt siis mitte midagi olulist, peale lõunat hakkasin vaikselt kompse kokku sättima ja tulin päälinnast tulema.

Virge saabub pealinna

Virge lahkub pealinnast

Pealinna saabudes oli auto pooltühi, koju tagasi sõites oli pagasnik aga korralikult punnis. Anjuśka tegi ka oma kappides suurpuhastust ja pani kõik mulle kaasa. Mina, vana koguja rott, vedasin kõik loomulikult maale ära :) 
Tegelikult oli suur enamus Rontsule väikseks jäänud riideid, mida Johanna edasi saab kanda. Teate ju küll - taaskasutus, taaskasutus, taaskasutus!
Mis siin salata, sain isegi paari teksaseid :D 
Anjuśka pepu nende sisse enam ei mahtunud, aga see eest minu oma mahub. Liiati veel siis, kui olen selle stressiga 5 kg alla ka võtnud! Ma polegi vist eluski nii vähe kaalunud - 51 kg. Minu tavakaalu 56-57 kg juures on 51 kg ikkagi vähe ja seda on täitsa näha. 
Samas võin öelda, et suurem kass on möödas ja söön jälle inimese moodi ;)

Vot selline oli siis minu esimene lastevaba ja iseendale pühendatud nädalavahetus üle 14 aasta!
Selliseid nädalavahetusi peaks (ja kindlasti saabki!) tulevikus rohkem olema ;)

See nädal on möödunud töiselt, aga sellest teine kord, sest töö ootab ka nüüd tegemist. 
Marite tuli külla ja ma pean tema ka ju tööle panema :):):) 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar