Lehevaatamisi kokku

Kolmapäev, 16. märts 2011

Õige aeg - kas ajal on üldse õiget aega??

Alustaksin sellega, et Tarmo jõudis koju alles laupäeval, sest Soomes praami peale sõites, läks autol rehv puruks ja kuna kell oli nii palju ( 17:00), et soomlastel olid tööriistad juba käest kukkunud, siis mingeid remonditöökodasid enam lahti  polnud ja rehvi nad terveks ei saanud. Niisiis ei saanud nad praami peale edasi sõita ja jäid selleks ööks veel Soome. Lisaks sellele oli neil ka laupäeval tükk tegemist, et töömehi leida. Nädalavahetustel ei tohi Soomes  midagi juhtuda, sest abi pole lihtsalt võtta! Pange kõrva taha! ;)
Nüüd, kus Tarmo oli kuu aega Soomes, siis lubab ta endale väikese puhkuse ja nädal aega ei kavatse ta kohe kindlasti kuhugi poole liikuda, vaid lihtsalt kodus varbaid sirutada ja puhata ;) Puhkame siis koos ;):)

Käisin esmaspäeval Abbil, võtsin isegi oksatangid kaasa, et midagi teha. Käed juba sügelevad nende kevadtööde jäerele ;) Lumi oli aga põlvini ja aiatöödeks on veel vara. Niisiis võtsin kätte ja istusin niisama puu peale ja vaatasin ringi. Kõik oli nii vaikne, ainult vahepeal tegi mingi linnuke sirinat. Mõnus oli. Istusin seal oma tund aega. Suutsin selle ajaga omale selgeks teha, et ma ei taha veel Soome minna! Tahan kevadet oodata ja kui lumi sulanud on siis Abbil riisuda, kaevata, oksi korjata,  lõket teha - mida iganes, peasi et saaks Abbil olla. Abbi on minu koht. Selles mõttes minu  koht, et kui tuju on halb või mõtted kehvad, siis tuleb Abbile kooserdada - siis saab tuju jälle hääks ;) Nii raske on Soome ära minna ja Abbi lihtsalt sedasi jätta. Seal puu peal mõeldes saingi aru, et praegu on minu jaoks just see aasta, kus ma peaksin oma kevade siin olema. Lapsed on juba suured ja asjatavad omaette - neid ei pea enam kullipilguga jälgima. Praegu ei käi ma ei koolis, ei tööl. Ma ütleks lausa - puhas vabadus !!Ole Abbil või hommikust õhtuni. Praegu Soome ära minnes, ei oleks ega tuleks ligi 5 aastat sellist aega( tõenäoliselt veel rohkem), et seal askeldada. Ma ei karda ega pelga Soome kolimist, vaid ma lihtsalt tahan praegu oma energiat ja aeg Abbile raisata. See teeb mind praegu õnnelikuks ;) Täpselt nii vähe ongi õnneks vaja - reha, aiakäru ja labidat :)
Kaalusin omas mõttes kõik plussid ja miinused jälle läbi, et mis oleks siis, kui kohe Soome läheks ja mis oleks siis, kui suvel. Et süükoormat ( no see on pigem huumoriga mõeldud) kergendada, siis kõige suuremaks vabanduseks toon selle, et Karolin saab siis oma lasteaia lõpupidu pidada. Muidu jääks ju tema pidu ära- ikkagi pidulikult koolilapseks. Tahtsin lastega juba varem Soome minna, et nad keelt saaksid omandada. Aga samas ei muuda see 2 kuud ka enam midagi! Otsin veel mõne vabanduse w? :D No siis saavad lapsed lasteaias kenasti ka rühmapiltidele, sest fotograaf käib tavaliselt aprillis... ja siis saaksin mina veel keelt õppida...kui ma nüüd natuke veel mõtlen, siis leian mõne vabanduse kindlasti veel, miks minekuga viivitada ;)
Rääkisin õhtul sellest ka Tarmole ja küsisin tema arvamust. Tema vastas, et kui ma tahan kevade Abbil veeta ja natuke puhata, siis temale see sobib. Oma lause lõppu lisas ta aga väikse tähelepaneku: "Nädala aja pärast on Sul nagunii juba uued mõtted " :D:D
Ma ei taha Soome praegu minna ja me ei lähe, aga see ei tähenda, et me nüüd minemata jätame. Seda ei juhtu kohe kindlasti.
Üheks vabanduseks võin ma veel haigused tuua, praegu on täpselt selline teema, et kui üks lastest saab terveks, siis teine jääb haigeks ja nii juba mitmendat ringi. Praegu olen  ise ka juba mitmendat päeva siruli maas ja tunne on selline nagu hakkaks surema. Päriselt ka! Siis, kui Abbil käisin, oli juba selline imelik olemine...ei jõudnud kõndidagi. Esmaspäeva õhtuks oli olukord juba selline, et palavik oli 39 ja köhides oli lausa veremaitse suus. Käed olid täpselt nii rasked, et ei suutnud isegi kanali vahetamiseks telekapulti kätte võtta. Ise panin omale muidugi diagnoosiks seagripi :D:):) Terve öö jooksul higistasin vist 3 kg maha, aga palavik ikka alla ei läinud, kuigi kühveldasin iga 4 tunni tagant omale rohtusid sisse. Toas oli ligi 30 kraadi sooja ,  mina olin pikkade dressidega teki alla ja värisesin.Teisipäev läks samamoodi edasi, tegelikult veel hullemalt, sest lisandus meeletu nohu, pea- ja lihasevalu. See, et perearstile helistada võttis mul aega ligi tund - ma lihtsalt ei suutnud telefoni kätte võtta. Mõtlesin iga viie minuti tagant, et nüüd helistan ja nüüd helistan ja nüüd helistan - lõpuks suutsingi helistada :D Arsti juurde minek oli ka nagu elu ja surma küsimus, aga kohale ma jõudsin ;) Kui arst mind vaatas, siis ta ütles, et ma küll roolis ei tohiks olla. Vastasin selle peale, et ma polegi ja ega ma ei suudakski ;) Täpset diagnoosi ei tulnudki. Arvatavasti on tegemist kas bronhiidi või kopsupõletikuga. Arvatavasti sellepärast, et bronhiidi jaoks on palavik liiga kõrge ja kopsuröntgenit ei tahetud sellepärast teha, sest alles detsembris sai see tervisetõendi jaoks tehtud. Veri oli ka korrast ära. Seega antibiots peale ja koju ravima ;) Terve eilse õhtu olin ma veel suremise äärel ja oleks tahtnud haiglasse minna ning ennast magama lasta panna ja alles 3 päeva pärast tõusta :D:D Ma olen veel selline lahe tegelane, et kui minul palavik on, siis ma hakkan ju nutma :) Enesehaletsus tuleb vist peale ja nii need pisarad veerevad :D Aga see geenirike on meil perekonnas teistel ka, nii et ma  pole ainuke ;) Tänu sellele, et ma praegu haige olen, ei suuda ma kuidagi aru  saada, kuidas lapsed nii kõrget palaviku taluda suudavad ja lisaks sellele veel mängida või ringi asjatada!!Jantsul oli alles 39 kanti see palavik, aga tema  küll selline laip polnud. Lapsed on visad ! ;) Täna on kusjuures veidike parem olla, nohu ei ole enam nii hull ja palavik on ka tagasi tõmmanud.

Tundub, et seekord ma ikka susse püsti ei viska :D Juhhuu

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar