Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 26. september 2015

Pagulastest


Ma ei ole sellel teemal varem sõna võtnud, aga nüüd, peale seda, kui need "sõja"pagulased ainult märatsevad, rüüstavad ja nõuavad, tahaks küll sõna sekka öelda.

See on ju ilmselge, et  enamik nendest parvedest, kes praegu hordidena Euroopa poole liiguvad, ei ole mingid sõjapõgenikud, vaid lihtsalt kullakaevajad.

Kui tegemist oleks tõeliste sõjapõgenikega, siis nad oleksid rahul sellega, mida Euroopa neile pakub - peavarjuga, kuhu ei lenda pommid ja toiduga, mis täidab kõhtu. 
Elementaarsed asjad ellu jäämiseks.

Mida aga nemad teevad?  
Laamendavad, lagastavad, märatsevad ja nõuavad:
"Ma siin riigis ei taha olla!Tahan sinna ja sinna riiki, sest seal on minu sõbrad! Andke mulle kaks tonni kuus!"

Ja kes need põhilised sõjapõgenikud on?
Noored mehed, kes peksavad puruks politseiautosid, rüüstavad poode, lõhuvad ja nõuavad. 
Selle asemel, et Euroopasse märastema tulla, oleks võinud hoopis kodumaale jääda! 
Võta parem relv kätte ja mine seisa oma kodumaa eest - nii nagu meie vanaisad võitlesid meie kodumaa eest!

Vaadates, mil moel nad rohutirtsuparvedena siia Euroopa poole tulevad ja kui palju nad kellelegi saabumise eest maksavad, siis ei taha ju mitte keegi uskuda, et nad tõesti sõja eest põgenevad.

Kui ma mõtlen lähiaja sõdadest, siis mul tuleb miskipärast esimesena Jugoslaavia lagunemine pähe ja sel ajal toimunud õudused.
Balkani sõdade ajal toimunud kokkupõrgetes ei tundnud naaber naabrit, tapeti põhimõtteliselt selle pärast, et sa ei olnud õigest rahvusest. Nende etniliste tapatalgude ajal liiguti majast majja, alguses tapeti mehed ja poisid, seejärel naised ja tüdrukud.
Nende koleduste eest põgenes Euroopasse ca miljon põgenikku.
Kõik võeti vastu ja kõik leidsid oma koha – keegi ei esitanud mingeid nõudmisi. 
Oldi õnnelikud, et hing sisse jäi!
Oldi rahul sellega, mida pakuti.

Praegune olukord on aga hoopis midagi muud!

Algul ei tundunud see siit, Eestist, vaadates eriti suure probleemina. 
Meid see ju ei puudutanud - küll suuremad riigid selle probleemi lahendavad. 
Nüüd, kus kümnetest tuhandetest on kerge miljon juba saanud ja sellest on kõigi Euroopa riikide probleemiks tekkinud, siis on juba natuke kõhe küll.

Eelkõige teebki muret see, et kui neid muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb, siis kuhu nad kõik pannakse?
Selle aastaga saab miljon täis (või ongi juba saanud - ei jõua järge ajada!).
Kuna need "sõjapõgenikud" on varustatud viimase malli nutitelefonidega, siis saadetakse järgmistele "sõjapõgenikest" sõpradele, tuttavatele, sugulastele fotosid Euroopa tõotatud maadest ja kutsutakse neid ka roosamannat nautima.
Ja tulevadki järgmised hordid ja järgmised ja järgmised.
Jääbki tulema!

Hakkase see ju pihta Vahemere laevadest-paatidest. 
Kõik põgenikud, kes Euroopasse oma jala maha suutsid panna, need võisid oma eluga rahul olla, sest minema saatma neid keegi enam ei hakka.
Sõna levis.
Kuna horde, kes ära liiguvad on nii meeletus koguses, siis kummipaadidest enam ei piisanud, hakati liikuma läbi maismaa. Kui varem olid nendega hädas sisuliselt ainult Kreeka ja Itaalia, siis nüüd juba ka Ungari ja Horvaatia. Varsti on neid riike veelgi.

Mul ei ole kõige vähematki päris sõjapõgenike vastu. 
Siinkohal vabandan päris sõjapõgenike ees, kes tõesti kardavad oma elu pärast ja otsivad Euroopalt (ükskõik milliselt riigilt) abi. Eriti kahju on mul loomulikult lastest :(:(:(

Ukrainas on samuti sõda ja minu pärast tulgu või kõik sõjakoldes olevad inimesed Eestisse. 
Vahe on selles, et kui tulevadki pagulased Ukrainast, siis nemad ei märatse, nõua ega dikteeri - nad on rahul sellega, mida pakutakse. 
Ma usun, et mitte keegi meist ei tuleks eluski pähe, et näiteks Ukraina sõjapõgenike vastu tänavale protesteerima minna.

Tegelikult ei oleks ma ka selle vastu, kui kusagilt mujalt riigist (olgu või Süüria) tulnud sõjapõgenikud meilt abi saavad. Nii kaua, kui nad suudavad võtta vastu  meie maa tavad, meie maa kombed, nendega kohaneda ja nendega elada. 

Ma toetan igati seda, kui sõja eest põgenevad naised koos lastega, sest neist ei ole sõjas nagunii mingit kasu ja nad oleksid hoopis segavad faktorid. Noored, tugevad mehed seevastu saaksid midagi oma riigi heaks ära teha ja seetõttu mina neid sõjapõgenikena vastu ei võtaks. Võtaks ainult need mehed, kes on vigastatud või kes põgenevad koos perega (pean silmas naist ja last/lapsi).  Üksikuid mehi ei võtaks ja jutul punkt.
Võibolla liiga radikaalne suhtumine, aga nii oleks õige.

Kuna kõik väidavad, et on süürlased ja Süüriast, siis on oodata veel 21 miljonit inimest (1 miljon on põhimõtteliselt  juba tulnud).
Loomulikult ei ole kõik  need tulijad Süüriast ja just seetõttu see tulijate number võibki täiesti ulmeliseks kasvada.

Kindel on see, et nende tulijate hordid lähevad suuremaks, aga fakt on see, et kõiki ei saa lihtsalt vastu võtta!

Praegu tundub nagu Euroopa oleks vastutav selle eest, mis Lähis-Idas toimub. Siis võiks ja peaks Euroopa vist ka Lähis-Ida küsimustesse sekkuma, et see probleem laheneks.
See aga tähendaks ilmselt kolmandat maailmasõda. 

Samas on üsna selge, et see kolmas maailmasõda tuleb nii või teisiti, sest õhus on liiga palju pingeid, liiga paljude vastaspoolte vahel.

Me oleme oma turvalise ja kindla eluga nii ära harjunud, et tunduks kummalisena, kui see kõik ühel heal hetkel läbi on.

ISIS-e mure ei tundunud ju ka üldse meie probleem olema, nüüd, kus islami riikidest inimesi muudkui juurde valgub, tekibki kerge hirm, et kogu Euroopa on varsti üks suur islam.
Õudne!

Oeh, ma lihtsalt ei viitsi enam edasi mõelda...

See, mis maailmas toimub, ei ole ammu enam normaalne!

14 kommentaari:

  1. Aga kui su oma perel oleks häda käes. Raha ei ole, et kõik koos ära sõita. Aga midagi tuleb teha, muidu surete kõik nälga. Laenate ja otsite raha kokku ja otsustate, et läheb üks. Kes? Kas tõesti on loogiline saata naine väikeste lastega, kes vajavad kantseldamist, või mees, kes suudab välismaal kohe tööle hakata ja loodetavasi koju perele raha saata???
    Aga kui sa oled noor mees Süürias ja saad armeekutse. Kas sa pead minema teenima selle režiimi armeesse, mida sa tingimata ei toeta? Või mässuliste armeesse? Islamistide väkke? Teiste islamistide väkke? Seal tapavad ju kõik kõiki, mingisugust põhimõttelist kodumaa kaitsmist seal hetkel ei ole... Millist režiimi mittekaitsmist sa neile pahaks paned?
    Eelnimetatud põhjustel saan ma aru küll, miks paljud tulijad on noored tööjõulised mehed. Kui tuleku eest tuleb inimkaubitsejatele maksta 3000-5000 doltsi nägu, siis ei saa võtta kogu 20-liikmelist suguvõsa, vaid üks saadetakse õnne katsuma ja ülejäänud katsuvad hakkama saada, kuni avaneb uus võimalus.
    Või kui sina oleksid ilma millegita võõras riigis. Kohe täitsa kaks kätt kõrval. Keelt ei oska, raha pole... Muidugi tahad kelleltki tuge. Kas või sõpradelt. Ja kui nood räägivad, et nad on teises riigis end kuidagi juba sisse seadnud, siis muidugi üritad sa ka ju sinna jõuda. Ei või? Ma arvan, et see on täiesti inimlik ja mõistetav tahtmine, vaata või meie noori - ega keegi ei lähe päris lambist mingisse suvalisse kohta välismaale tööle, enamik ikka läheb kuskile, kus mõni tuttav või mingid sidemed juba ees. Kõik minu tuttavad, kes on läinud UKsse, Austraaliasse, Pariisi vms, on läinud alustuseks mõne tuttava juurde. Noh, et saab mõnda aega tuttava diivanil crashida, kuni töö leiab ja nii. Mille poolest see väljaspoolt ELi tulijate olukord sinu meelest erineb? Ma olen ka nõus, et pagulase esmane vajadus ei ole tingimata jõuda Inglismaale või Rootsi, sest ka kümnes riigis enne Inglismaad oleks tal võimalik sõda üle elada. Aga kõik tahavad ju enda ja oma pere jaoks parimat. Sa ka tahaks ja püüaks, kui ise nende nahas oleksid. Kui sul ikka mitte midagi ei ole ja sa oled juba nii kaugele tulnud, no siis tundub ju loogiline teekonda jätkata ja püüda veel soodsamatesse kohtadesse jõuda. Ütle ausalt, kas sa ei püüaks või? Sest sinu õlul lasub ka koju maha jäänute aitamise kohustus...
    Ma ei leia ka, et kõik ELi õnne otsima tulnud tüübid tuleks vastu võtta, Euroopa ei ole kummist, aga ma arvan, et seda, mis toimub, on võimalik teataval määral mõista. Ja ma ei tahaks nende inimeste olukorras olla. Tõesti ei tahaks. Sina ka ei tahaks. Aga see, et sina näiteks Süürias ei sündinud, on puhas õnneasi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma oleks Süürias sündinud. (parafraseerides Henno Käod) Kui ma oleks Süürias sündinud ja kui mu perekond raha kokku kraabiks ja mind kusagile Euroopa riiki sõjapakku saadaks, ei hakkaks ma süüdistama sihtkohariiki selles, et nad mind saabudes vaagnatäite halal-toidu ja toetustega vastu ei võta. Kui ma oleks Süürias sündinud siis õpiks ma kohalikku keelt vaatamata sellele, et mu õpetaja on naisterahvas. Kui ma oleks Süürias sündinud ei jätaks ma ikkagi endast maha prügirada. Muide minu vanavanaema rääkis kuidas neil perega Venemaal nälg kimbutas kui ta alles laps oli. Kord nägi ta raudteejaamas maha visatud pooleldi söödud õuna. Tal oli kõht tühi aga häbi oli liiga suur, et õun üles võtta ja ära süüa. Lõpuks teeskles ta, et seob kingapaelu ja sai õuna kätte ja sõi ära. Huvitav, mida tema küll sellest toidu loopimisest arvaks...

      Kustuta
    2. Just täpselt! Kui põgened sõja eest siis võta vastu see abi mida sulle pakutakse, mitte ära nõua toetusi, mille väärtus on suurem kui kahe-kolme kohaliku tubli töömehe kuupalk!

      Kustuta
    3. Kui minu perel oleks häda käes, põgeneksin ka, aga jääksin seejuures inimeseks, kes on tänulik igasuguse abi eest, kes ei lähe laamendama, märatsema, nõudma ja dikteerima.

      Igasse riiki kuhu nad jõudnu on, on nende elementaarsed vajadused rahuldatud nagu peavari ja toit. Kui sa tõesti tervet toitu oma uskumuse pärast süüa ei saa, siis söö seda, mida saad. Ära tule nõudma seda, mida sina oled harjunud sööma.

      Kas sa tõesti usud, et need kõik tööle lähevad?
      Mina küll ei usu.

      Kirjutasin, et mina võtaksin vastu naised lastega. Lisasin veel, et mehed, kes on sõjas vigastada saanud ja samuti mehed, kes põgenevad koos perega. Ehk võtaksin vastu terve perekonna.

      Põhiline probleem ongi see, et nad tulevad Euroopasse oma käitumisega hirmu külvama.
      Kui nad oleksid tänulikud ja võtaks vastu, mis neile pakutakse, oleks olukord ilmselt hoopis teine...

      Kustuta
    4. Aga nemad ju ei tea, et nad teevad valesti , neil on selline kultuur, et lagastada ja räusata , varastada . Nad ju ei tea, et bussis istuvad meie inimesed vaikselt ´nende kultuuris on see solvav ... kultuurid on erinevad ... Nad ei õpi seda ühe päevaga .. Jah , isegi Soome ei kõlba neile ( eilsest meediast)
      pani kodinad kokku ja Rootsi tagasi ...
      Eesti riigist on küll kahju. sest Eestis pole praktikat veel nendega tegutsemiseks ja õpetamiseks, aga arvan, et Eestisse tuleb neid kõige vähem ka.

      Kustuta
  2. Maris, kõik su jutt on õige. Aga millega õigustada nende Euroopasse jõudnute räuskamist, laamendamist, ülbitsemist, taplemist jne jne?

    VastaKustuta
  3. Ma ei õigustagi laamendamist, rüüstamist ja muud sellist, aga ma mõtlen, et osaliselt on süü ka selles, et praegu on tulijate mass nii suur, et lihtsalt need võimalused, mis neile avanevad, ei ole piisavad. Kellelegi vast ei meeldi näiteks supermarketis tipptunni ajal kassasabas seista, kui 20 inimest on ees. Aga kui sa pead iga päev kaks tundi seisma söögisabas ja poolteist tundi näiteks dušisabas... Ja siis selgub veel, et söögiks, mille pärast tuli tohutus järjekorras seista, on näiteks koeraliha, mis minu meelest ja meie kasvatusest tulenevalt on täiesti eemaletõukav, aga mida näiteks selles riigis, kuhu ma saabunud olen, laialt tarbitakse... Ma arvan, et ma oleksin ka rahulolematu. Ja kui nii on kohe nädalate ja kuude kaupa? Inimesti on teatavasti erinevaid igal pool, on ka neid, kes ei ütlegi midagi ja võtavad vastu, mis pakutakse, aga kui kambas on mõni valjuhäälne, kes teised ka üles keerab, Või kui keegi napsab nina alt ära viimase toiduportsjoni ja sina jääd tundidepikkusele seismisele vaatamata sellest koeralihastki ilma? Nii on ju löömingud lihtsad tekkima...



    VastaKustuta
  4. Või no ma ei tea. Kujutagem nüüd ette, et koduriigis tööd ei ole, sõda käib. Kõik on hädas, vanaema on haige ja vajab ravimeid, süüa pole kuskilt võtta. Otsustatakse, et üks perekonnast läheb väljamaale vaatama, kas õnnestub raha teenida ja kodustele saata. Aga mingil põhjusel on sul võimalik minna ainult Aafrikasse. Kuhu siis minna? Mida sa tead eri Aafrika riikide eluolust? Ühegi keelt ei oska, ühegi riigikorrast midagi ei tea, kõik riigid tunduvad täpselt ühesugused. Üks Aafrika kõik ju! Mis sa siis valid? Uganda või Angola või Elevandiluuranniku??? Mille järgi sa valid? Aga näe, äkki avastad, et üks eestlasest blogituttav on ennast Elevandiluurannikul sisse seadnud ja kuna tundub, et ta saab hakkama, siis mõtled, et no lähed ka sinna, on vähemalt keegi, kelle käest nõu küsida. Ta veel lubab, et tule-tule, ma aitan ka natuke, ööbid minu juures, leiad töö jne... Hakkad minema, aga ei saa tehnilistel põhjustel mugavalt lennukiga Yamoussoukrosse sõita, alustuseks maandud hoopis näiteks Senegalis. Noja siis tuleb välja, et mõneks ajaks pead kõigepealt sinna jääma, sest ilma mingi konkreetse paberita sa edasi sealt ei saa. Hakkadki tasapisi pabereid ajama, aga sealne bürokraatia on tundmatu ja kõik võtab triljon aastat aega, sest sinusuguseid on veel teisigi. Mäletate vanast ajast arstikabinettide taga olevaid elavaid järjekordi? Istusid päeva ära, aga näe, ei saanudki sisse. Pidid hommikul uuesti tulema. Vot, nüüd ajad oma pabereid samamoodi. Sulle pakutakse isegi mingisugust ulualust, mida sa jagad 50 teisega. Süüa ka teoreetiliselt tuuakse, aga, oh õudu, selles riigis on inimeste põhitoiduks küpsetatud ussikesed, kuivatatud rohutirtsud ja merisealiha. Ma praegu leiutan seda kõike, eks, aga sellisena tajuvad nemad Euroopat. Ma olen kena kümme aastat töötanud osa aega araabia riikides, ma natuke kujutan ette, millisena nemad meid näevad. Novat, ja siis istud seal Senegalis, iga kord läheb etteantud söögi peale süda pahaks, pesemisvõimalused on napid, hirmus palav on (neil on siin jälle hirmus külm), ametnikud ei liiguta lillegi... Sõber Elevandiluurannikul tundub tõotatud maana, aga miski ei liigu, ei saa edasi ega tagasi. Kodustega rääkides kuuled, et haige vanaema suri ära, kolmandal lapsel on kopsupõletik, vend pandi mingi suvalise süüdistuse alusel vangi, masendus tuleb peale. Mina püüaks igati oma olukorda parandada, otsiks tööd, aga keelt ei oska ja paberid ei võimalda ametlikku töökohta ka saada, sest tööluba ei ole. Kogu elanikkonna seas paistan ma veel silma nagu valge vares ja keegi ei taha mind sinna. Kui halvasti läheb, saan veel õhtul immigratsiooniametist ajutise ulualuse poole minnes kitli peale. Ja mitte korra, vaid kord nädalas. MIDA sa teed siis??? Ma otsiks ka kohti, kust saaks sellist süüa, millega ma harjunud olen ja mille peale ei hakka sees keerama. Ja kui kops ikka korralikult üle maksa on läinud, siis sõimaks ka mõnel ametnikul näo täis, sest ma olen juba kuradi kolm kuud oodanud, et midagi ometi toimiks.

    Ma ei õigusta neid, aga ma saan nendest aru. Mul ei ole mingit lahendust välja pakkuda ja, nagu öeldud, ma ei arva, et me peame kõik vastu võtma, kes tulla tahavad, Aga ma arvan, et ma ei tea ise ka, kuidas mina käituksin, kui mina ise oleksin samas olukorras, Ma arvan, et nad on lihtsalt meeleheitel ja kui sa oled ikka nii omadega hädas ja kõik armsad, kes kallistaksid ja ütleksid, et küll me selle üle elame ja ühel päeval saab kõik korda, on ka seitsme maa ja mere taga, siis võib ikka vahel silme eest mustaks võtta küll...

    VastaKustuta
  5. Vahet tuleb teha, kes põgeneb päriselt sõja eest ja kes tuleb lihtsalt mugavust nautima.

    See, kes põgeneb sõja eest päriselt, see lepib igasuguse abiga (ja ükskõik milliselt riigilt).
    Ta ei tule märastema, laamendama, nõudma...

    Mina teaksin üsna täpselt, kuidas mina käituksin, kui oleksin samas olukorras. Võtaksin vastu igasuguse abi, sest kõige olulisem on ikkagi see, et sõda ei võta minult elu.
    Mitte eluski ei läheks ma võõrasse riiki laamendama, märastema, lagastama ja nõudma.
    Ilmselt oleksin ma madalam, kui muru ja lepiks kõigega.

    Siin ei saa omavahel segi ajada ka seda, kas inimene läheb võõrasse riiki vabatahtlikult õnne otsima või on ta sunnitud oma kodumaalt põgenema.

    VastaKustuta
  6. Mina mõtlen seda lagastamise teemat. Sul on laps või isegi kaks süles. Kogu maine vara raskes seljakotis. Mõtled sa küll sellele, et ma ei lagasta. Topin prahi korralikult seljakotti raskusele lisaks ja tassin esimese prügikastini. Millegipärast ma ei usu seda.

    Lisaks meenub mulle meie oma lauluväljak pärast laualupudu või mistahes kontserti...

    VastaKustuta
  7. Siin on ühe "noore, vihase, nutitelefoniga" põgeniku lugu, mida Humans of New York sel nädalal vahendab. Mitmes osas, kuna ühte kommentaari ei mahu. Maailm ei ole must-valge.

    I want to begin this refugee series with a post from the summer of 2014. This is Muhammad, who I first met last year in Iraqi Kurdistan. At the time, he had just fled the war in Syria and was working as a clerk at my hotel. When war broke out, he’d been studying English Literature at the University of Damascus, so his English was nearly perfect. He agreed to work as my interpreter and we spent several days interviewing refugees who were fleeing the advance of ISIS. As is evident from the quote below, I left Muhammad with the expectation that he’d soon be travelling to the United Kingdom with fake papers. I am retelling the story because I have just now reconnected with Muhammad. He will be working again as my interpreter for the next ten days. But the story he told me of what happened since we last met is tragic. (1/6)
    -------------------------------------------------------------
    "The fighting got very bad. When I left Syria to come here, I only had $50. I was almost out of money when I got here. I met a man on the street, who took me home, and gave me food and a place to stay. But I felt so ashamed to be in his home that I spent 11 hours a day looking for jobs, and only came back to sleep. I finally found a job at a hotel. They worked me 12 hours a day, for 7 days a week. They gave me $400 a month. Now I found a new hotel now that is much better. I work 12 hours per day for $600 a month, and I get one day off. In all my free hours, I work at a school as an English teacher. I work 18 hours per day, every day. And I have not spent any of it. I have not bought even a single T-shirt. I've saved 13,000 Euro, which is how much I need to buy fake papers. There is a man I know who can get me to Europe for 13,000. I'm leaving next week. I'm going once more to Syria to say goodbye to my family, then I'm going to leave all this behind. I'm going to try to forget it all. And I'm going to finish my education."
    (August 2014 : Erbil, Iraq)
    “Before leaving for Europe, I went back to Syria to see my family once more. I slept in my uncle’s barn the entire time I was there, because every day the police were knocking on my father’s door. Eventually my father told me: ‘If you stay any longer, they will find you and they will kill you.’ So I contacted a smuggler and made my way to Istanbul. I was just about to leave for Europe when I received a call from my sister. She told me that my father had been very badly beaten by police, and unless I sent 5,000 Euro for an operation, he would die. That was my money to get to Europe. But what could I do? I had no choice. Then two weeks later she called with even worse news. My brother had been killed by ISIS while he was working in an oil field. They found our address on his ID card, and they sent his head to our house, with a message: ‘Kurdish people aren’t Muslims.’ My youngest sister found my brother’s head. This was one year ago. She has not spoken a single word since.” (Kos, Greece)
    (2/6)

    VastaKustuta
  8. “For two weeks my tears didn’t stop. Nothing made sense. Why did these things happen to my family? We did everything right. Everything. We were very honest with everyone. We treated our neighbors well. We made no big mistakes. I was under so much pressure at this time. My father was in intensive care, and every day my sisters called and told me that ISIS was getting closer to our village. I went completely crazy. I fainted in the street one day and woke up in the hospital. I gave the rest of my money to a smuggler to help my sisters escape to Iraq. Now I only had 1000 Euro left and I was stranded in Turkey. My father recovered from his operation at this time. He called me and asked how I’d paid for his surgery. I told him that the money came from a friend. He asked if I had made it to Europe. For the first time ever, I lied to my father. I didn’t want him to feel guilty about his surgery. I told him that I was in Europe, and I was safe, and there was nothing to worry about.” (Kos, Greece)
    (3/6)
    “After I told my father that I’d made it to Europe, I wanted nothing more than to turn that lie into the truth. I found a smuggler and told him my story. He acted like he cared very much and wanted to help me. He told me that for 1000 Euros, he could get me to a Greek Island. He said: ‘I’m not like the other smugglers. I fear God. I have children of my own. Nothing bad will happen to you.’ I trusted this man. One night he called me and told me to meet him at a garage. He put me in the back of a van with twenty other people. There were tanks of gasoline back there, and we couldn’t breath. People started to scream and vomit. The smuggler pulled out a gun, pointed it at us, and said: ‘If you don’t shut up, I will kill you.’ He took us to a beach, and while he prepared the boat, his partner kept the gun pointed at us. The boat was made of plastic and was only three meters long. When we got on it, everyone panicked and the boat started to sink. Thirteen of the people were too scared to go. But the smuggler said that if we changed our minds, he would keep the money, so seven of us decided to go ahead. The smuggler told us that he would guide us to the island, but after a few hundred meters, he jumped off the boat and swam to shore. He told us to keep going straight. The waves got higher and higher and water began to come in the boat. It was completely black. We could see no land, no lights, only ocean. Then after thirty minutes the motor stopped. I knew we all would die. I was so scared that my thoughts completely stopped. The women started crying because none of them could swim. I lied and told them that I could swim with three people on my back. It started to rain. The boat began to turn in circles. Everyone was so frightened that nobody could speak. But one man kept trying to work on the motor, and after a few minutes it started again. I don’t remember how we reached shore. But I remember I kissed all the earth I could find. I hate the sea now. I hate it so much. I don’t like to swim it. I don’t like to look at it. I hate everything about it.” (Kos, Greece)
    (4/6)

    VastaKustuta
  9. “The island we landed on was called Samothrace. We were so thankful to be there. We thought we’d reached safety. We began to walk toward the police station to register as refugees. We even asked a man on the side of the road to call the police for us. I told the other refugees to let me speak for them, since I spoke English. Suddenly two police jeeps came speeding toward us and slammed on the brakes. They acted like we were murderers and they’d been searching for us. They pointed guns at us and screamed: ‘Hands up!’ I told them: ‘Please, we just escaped the war, we are not criminals!’ They said: ‘Shut up, Malaka!’ I will never forget this word: ‘Malaka, Malaka, Malaka.’ It was all they called us. They threw us into prison. Our clothes were wet and we could not stop shivering. We could not sleep. I can still feel this cold in my bones. For three days we had no food or water. I told the police: ‘We don’t need food, but please give us water.’ I begged the commander to let us drink. Again, he said: ‘Shut up, Malaka!’ I will remember this man’s face for the rest of my life. He had a gap in his teeth so he spit on us when he spoke. He chose to watch seven people suffer from thirst for three days while they begged him for water. We were saved when they finally they put us on a boat and sent us to a camp on the mainland. For twelve days we stayed there before walking north. We walked for three weeks. I ate nothing but leaves. Like an animal. We drank from dirty rivers. My legs grew so swollen that I had to take off my shoes. When we reached the border, an Albanian policeman found us and asked if we were refugees. When we told him ‘yes,’ he said that he would help us. He told us to hide in the woods until nightfall. I did not trust this man, but I was too tired to run. When night came, he loaded us all into his car. Then he drove us to his house and let us stay there for one week. He bought us new clothes. He fed us every night. He told me: ‘Do not be ashamed. I have also lived through a war. You are now my family and this is your house too.’” (Kos, Greece)
    (5/6)


    “After one month, I arrived in Austria. The first day I was there, I walked into a bakery and met a man named Fritz Hummel. He told me that forty years ago he had visited Syria and he’d been treated well. So he gave me clothes, food, everything. He became like a father to me. He took me to the Rotary Club and introduced me to the entire group. He told them my story and asked: ‘How can we help him?’ I found a church, and they gave me a place to live. Right away I committed myself to learning the language. I practiced German for 17 hours a day. I read children's stories all day long. I watched television. I tried to meet as many Austrians as possible. After seven months, it was time to meet with a judge to determine my status. I could speak so well at this point, that I asked the judge if we could conduct the interview in German. He couldn't believe it. He was so impressed that I’d already learned German, that he interviewed me for only ten minutes. Then he pointed at my Syrian ID card and said: ‘Muhammad, you will never need this again. You are now an Austrian!’” (Kos, Greece)
    (6/6)

    VastaKustuta
  10. veel lisalugemist http://nyka-huldra.livejournal.com/11521630.html

    VastaKustuta