Lehevaatamisi kokku

Laupäev, 2. november 2013

Hingedepäev

Täna, hingedepäeval, süütan ma küünlad oma vanaemale.

Olen selles suhtes üsna õnnelik inimene, et ma ei ole oma elus kaotanud ega pidanud hüvasti jätma ühegi teis kalli inimesega peale vanaema.

Vanaemaga, kes oli mulle väga, väga tähtis.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, on mul meeles, et veetsin kõik oma suvevaheajad maal, vanaema juures. Igakord, kui sügis hakkas lähenema ja koos sellega ka koju minemise aeg, siis olid mul pisarad silmis - ma ei tahtnud minna, tahtsin maale jääda.
Vanaema hoidis mind väga.

Vanaemal olid peened käed.
Mäletan, kuidas ma lapsena vanaema kätel olnud väljapaisunud veresooni katsusin, ise küsides millest need on.
Sain vastuseks, et need on tööst.
Kuidas need tööst said olla? - mina sellest siis veel aru ei saanud.
Nüüd saan - juba ammu saan.

Vanaema pidas loomi - nii nagu vanasti ikka. Ta tõusis hommikuti juba kella 5 ajal, sest loomad tahtsid toimetamist.
Kuna ärkamise kellaaeg oli varajane, siis tegi vanaema keset päeva väikse uinaku. Ja sedasi iga päev.
Mina ei saanud jällegi aru, et miks on keset päeva magada vaja!
Meie, lapsed, magasime poole lõunani loomulikult ei saanud me nendest puhkeaegadest aru.
Lisaks ei meeldinud  need uinakud mulle sellepärast, sest siis pidi vaikselt olema.
Milline laps suudab vaikselt olla?

Ma mäletan suvehommikuid, kui läbi kastese rohu, bussipeatuse poole kõndisime, et pensipäeval Tallinnasse poodi minna. Maal poodi polnud.
Mul oli hommikuti alati nii külm ja sokid said ka igakord kastesest murust märjaks. Päeva peale kuivasid need muidugi ära.
Mõnikord läksime Tallinnasse rongiga. Rongijaam jäi ca 4 km kaugusele. Oi, kuidas ma ei viitsinud seda maad käia, aga ometi pidi käima, sest autot vanaemal siis ei olnud.

Maal, vanaema juures, tegime loomadele talveks heina.
Siis olid sellised ajad, kui  heina tehti rehadega. Jõukamatel oli muidugi traktor, aga meil seda luksust ei olnud.
Vot see heinateo aeg eriti tore polnud.
Kaarutamine, vaalutamine, rakkus käed ja heinast sügelev keha - oi, kuidas see meile ei meeldinud. Aga me tegime seda tööd, sest pidime tegema. Kui töö oli tehtud, võisime ujuma minna.
Meie ujumispaik oli kodust ca 4 km kaugusel.
Soojade ilmade puhul kõndisime me vankumatult seda maad - nii ujuma minnes, kui õhtul tagasi tulles. Veetsime tiigi ääres tavaliselt terve päeva, ikka hommikust õhtuni.

Mäletan, et üks kord läksime peale heinategu koos tädiga (oleme samaealised) kuhugi kondama. Kuhu, seda ei mäleta, aga koju me igatahes ei läinud, olgugi, et meil oli käsk koju minna. Kui me ükskord kodu poole kõmpisime ja maja juurde hakkasime jõudma, siis kuulsime kuidas vanaema meid hüüab.
Hakkasime kartma, et saame vitsa ja ronisime maja taha puu otsa :):)
Vastasime mingil ajal vanaema hõigetele ja kui ta meid lõpuks puu otsast avastas, siis anti meile käsk sealt alla ronida.
Maapinnale tagasi jõudes, saime soojenduseks kõvasti riielda ja peale seda veel törtsu vitsa ka :):)
Tegelikult vanaema ei olnud kuri.
Ju olime need triibud ära teeninud ;)

Mäletan, et vanaema toas, akna peal, olid mingid imelikud puuviljad. Sellised rohekad-kollased.
Me ei teadnud, mis asjad need on. Aga ometi oli meil vaja neid näppida, uurida ja proovida.
Võtsime need jurakad kaasa, läksime maja taha (et vanaema meid ei näeks), koorisime koored ära, maitsesime ja sülitasime seejärel suust välja.
Mingisugune imelik ollus oli! Hea, et oksendama ei hakanud :)
Hiljem selgus, et tegemist oli banaanidega :):)
Tollel ajal oli banaan enam-vähem imeasi.
Ma ei teagi, kust vanaemal neid saada õnnestus, aga meile see maitse igatahes ei meeldinud ja sedasi need banaanid lihtsalt põõsasse lendasidki.
Oi, jah :)

Mul on seoses vanaemaga väga palju häid emotsioone ja mälestusi - kõikidest ei jõua lihtsalt kirjutada.

Ma olen õnnelik, et mul oli selline vanaema ja ma olen tohutult, tohutult kurb, et mul teda enam ei ole.
Ma olen enda peale samas tohutult, tohutult pahane, et ma täiskasvanueas vanaema juures enam nii tihti ei käinud. Oli töö, kodu, laps, kool - liiga kiire elu.

Käisin endiselt pühapäeviti vanaema juures pannkooke söömas, lobisemas ja Ekspressi lugemas, aga seda oli liiga vähe. Mõistsin seda alles siis, kui liiga hilja oli.

2007 aastal diagnoositi vanaemal vähk.

Kui vanaema haigus diagnoositi, siis ei andnud ma endale veel aru, et varsti mul teda enam ei ole.

Lõpus, kui oli selge, et vanaema kauaks enam ei ole, vältisin ma tema juures käimist. Ma tundsin, kuidas ma ei suuda sinna enam minna.
Miski minu peas keelas mul sinna minna.
Ma ei tahtnud sinna minna, sest tahtsin, et ta jääks mu mällu just sellisena nagu ma teda kogu oma lapsepõlve mäletanud ja näinud olin.
Ta jäigi...

Käisin temaga juba varem hüvasti jätmas.
Sai sellest aru nii vanaema, kui ka mina ise.
Ma istusin ta voodi äärel, ei rääkinudki midagi, lihtsalt nutsin ja kallistasin teda.
Sama tegi vanaema.

Matusepäeval ei läinud ma surnuaiale mitte siis, kui kõik ärasaatjad kohal olid, vaid alles siis, kui kõik teised juba läinud olid. Käisin surnuaial üksinda.
Ootasin sellel ajal Janelit ja leidsin, et ma ei pea teiste ees oma kurbust välja elama.

Nüüd, kui vanaema haual käin, siis viin alati 2 küünalt. Ei teagi miks. Vist sellepärast, et vanaema surma ajal Janelit ootasin. Ikkagi kaks hinge...

Just tänu vanaemale olen ma see, kes ma praegu olen. Aitäh Sulle, vanaema!

Vanaema - need küünlad süütan ma täna Sinule...




1 kommentaar:

  1. Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed
    erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-pos (amaah.credit.offer@gmail.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: ( maviscalos_laen_laenamine@outlook.com ). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

    DO YOU NEED LOAN FOR PERSONAL BUSINESS? IF YES CONTACT OUR EMAIL ABOVE TO PROCEED WITH YOUR LOAN TRANSFER IMMEDIATELY OK.

    VastaKustuta