Lehevaatamisi kokku

Teisipäev, 30. aprill 2019

Võhandu maraton vol 2

Ja järgmisel aastal tuleb Võhandu maraton vol 3!!

Hakkasin seda sissekannet tegelikult juba eelmisel teisipäeval kirjutama, aga muud asjad tulid vahele ja siis veel asju ja siis veel. Otsustasin täna lühikese päeva teha ja kell 20 koju tulla (hahhahah!), et see sissekanne lõpuks ära teha! Muidu jälle jääbki!

Enne maratoni mingit erilist ärevust ei olnudki, sest oli juba ette teada, mis toimuma hakkab. Pakkima hakkasin ka alles päev enne sõitu. Vana rasva pealt teadsin, et tagavarariided olgu kindlalt kaasas, ülejäänud asjad on tilulilu. Söögikraami sai liiga palju kaasa veetud, sest pooli asju üldse ei söönudki.

Kilakola paati kaasa!

Nosimist

Reedel kell 10 startisime Haapsalust ja 16-17 ajal olime Võrus. Sõidu ajal juhtus meil väike äpardus. Nimelt kukkus üks kanuudest sõidu ajal käru pealt maha. Kohe me seda tähele ei pannud ja mõnda aega lohises see mööda maad. Et kõik liiga lihtne poleks, siis hõõrdumise tulemusel tekkis väike tulekahju ka! Kanuu hõõrus nimelt vastu käru rehvi ja kokkuvõttes läks see põlema. Praegu on seda naljakas meenutada, sest kui kanuu põles, siis mina jooksin nagu napakas mööda põõsaid ja otsisin midagi, millega kustutada saaks! Poisid materdasid jalgadega ja kustutatud see saigi. Ok, põlemine põlemiseks, aga lohisemise tagajärjel kulus kanuu põhja ca 30-40 cm pikkune ava ja selline kanuu vajub paari minutiga põhja. Oli selge, et sellega ei ole võimalik sõita! Kusjuures, kui see juhtus, siis ma isegi mitte ei pabistanud, et sõit sõitmata jääb. Olin raudpolt kindel, et asi laheneb. Ca pool tundi hiljem oligi asi juba korras, sest õnnetus juhtus täpselt õiges kandis! Kursavend teadis, et Põltsamaal tegeleb üks härra kanuumatkadega ja sõitsime vapralt tema hoovi. Teda ennast küll kodus ei olnud, aga tema lahkel loal lubati meil sobiv kanuu välja valida. Nii saigi tehtud - tõstsime oma purunenud kanuu maha ja terve kanuu kärule ja sõit võis jätkuda! Lõpp hea, kõik hea.

Sutsu põlenud või nii

Võru öömaja läks meile maksma kolm pudelit punast veini. Megahea ja soodne diil, sest koikule saime samas korteris, kus eelmiselgi aastal. Järvest ca 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Paremat oleks raske tahta.

Öö möödus rahulikult ja ärevusest polnud mingisugust haisu. Kuna sõit Võrru oli väsitav, siis tuli uni täiesti normaalsel ajal. Kui ma ei eksi, siis kell 22 olid mul luugid juba kinni.

Sel aastal olime küll varem järve ääres, aga ikka jäi ajast puudu. Oleks võinud veel viis minutit varem järvele saada, siis oleks enam-vähem õigeks ajaks stardikohta jõudnud. Sel aastal sõitsin mina taas Tarmoga ja kursavend mu rallisõitjast sõbra Kukuga.

Kogunevad

Kõik on alles ees

Algus on ilus ja puhas

Eelmise aasta ajad

Natuke konkurente

Kolleegid :D

Järvel minema jõe peale ;)

Änksa!

Ilm oli megailus. Hommikul oli küll tibake jahe, 7 kraadi sooja ja pilvine, aga ilmaennustusest oli teada, et päeval tuleb päike välja ja sooja lubas ca 12 kraadi. Nii ka läks, sest peale tunniajalist sõudmist tegime peatuse, et joped seljast ära võtta. Kinnaste valikuga panin küll korralikult pange! Panin kätte õhukesed hallid töökindad, arvates et kui kumm peopesas on, siis on hea aeruga tööd teha. Töö efektiivsusel ei olnud iseenesest viga, aga sõrmed hakkasid külmetama. Palja käega oli palju parem. Võtsingi kindad käest ära ja mõtlesin, et aerutan nii kaua kuni külm hakkab ja otsin siis teised kindad väja. Läks aga nii, et sõitsin 91 km paljaste kätega. Viimases vaheajapunktis panin kindad kätte ainult seepärast, et jahe hakkas, mitte sellepärast, et käed rakku oleks läinud. Mitmed möödasõitjad ka imestasid, et kuidas ma sedasi ilma kinnasteta sõidan. Korralikul maanaisel on peopesanahk nii tugev, et ükski aer nende peale ei hakka! :):):)

Kirjutasin enne sõitu eelmise aasta ajad paadininasse üles, et sõidu ajal kontrollida, millises graafikus oleme. Tahtsime vähemalt pool tundi parema aja teha. Oma arvestuse järgi  olimegi kogu aeg  oma eelmisest ajast ca 15 minutit ees. Viimasesse puntki jõudes saime suurema edu ja seda hoidsime kuni lõpuni, sest lõppaeg oli 14:01, eelmisel aastal oli see 14:24 ehk 23 minutit parem.
Kuna vesi oli eelmise aastaga oluliselt madalam ja vool nõrgem, siis pidime oluliselt rohkem tööd tegema. Tegimegi! Sõidu ajal ka imestasime, et kuidas me nii vähe oma ajast ees oleme. Ju see madal vesi mängis ikkagi rolli. 

41 km sõidetud


Sõidu juures on kõige nõmedam paatide ülevedu. Minu jaoks on see kanuu liiga raske ja õhus ma seda vedada ei jõua. Lisaks olen ma selle vedamiseks liiga lühike. Seetõttu pidigi Tarmo ülevedude ajal kanuud üksinda järgi lohistama. Ütleme nii, et kerge see ei ole. Kogu distantsi peale oli neli ülevedu.

Ülevedu


Kaunis Eestimaa loodus

Kui 50 km sai sõidetud, siis tundsin, et triitsepi alaosa, kohe küünarnuki juures, hakkas valutama. Mõlemal käel! Peale 60 km oli valu juba üsna ebameeldiv ja pidin vaatama, kuidas tõmmata. Mingil hetkel harjusin valuga ära ja lõpu poole ei pannud seda enam tähelegi. Seda pean ka ära märkima, et kohe sõidu alguses läksid kolm küünt puruks! Pikkade küüntega ei maksa sellele üritusele küll minna :) Mitte, et mul nüüd hirmus pikad küüned olnud oleks ;)

Lisaks kätele ja küüntele sai valu ka tagumik, sest see ei leidnud kuidagi õiget asendit, nihelesin kogu aeg edasi-tagasi. Sel aastal oli istumise alla pehmendus ka pandud, aga olemine oli minu meelest hullem, kui eelmisel aastal. Vähe sellest et hullem oli, avastasin päev peale võistlust mõlema kannika pealt hiigelsuured vesivillid! :D 
Kuidas see küll võimalik on?! Palja laua peal istudes polnud mingeid ville, pehmenduse peal kilomeetrised villid üleval! Müstika! :)

Sõidu lõpus, nii 95 km peal tundsin, et jõud on kuidagi otsas ja ei olnud sellist lõpuspurti nagu eelmisel aastal. Tegin vist selle vea, et jõin kohe üsna alguses Red Bulli, mis eelmisel aastal ju viimasel üheksal kilomeetril suisa tiivad andis. Jagasin distatsi peale ära, millal ma seda joon, aga panin ilmselt pange. Ei andnud see midagi juurde, pigem lörtsis ära. Väga palju ei julgenud seda sisse kaanida, mine tea äkki hakkab süda veel jukerdama. 

Kogu distantsi vältel ei olnud kordagi ohtu või olukorda, kus oleks võinud kanuuga ümber minna. Kärestikke oli madala vee tõttu kuidagi lihtsam võtta. Samas oli rohkem kive väljas ja oli oht sinna otsa sõita. Eks paar korda lohisesimegi nendest kividest üle, aga midagi hullu need ei olnud. Lõpus olin juba nii julge, et ei toppinud isegi telefoni omale taskusse või seljakotti, panin selle grip-kotti ja lihtsalt paadi põhja! Oleks kanuuga ümber kukkunud, siis mul oleks pidanud vähemalt kümme kätt olema, et oma kodinaid jõe pealt kuidagi kokku korjata! :) Tuleb omale see kapsatünn ikka ära osta! Nüüd meenub mulle veidi ajuvaba seik, mis jõe peal oli. Võhandu maraton on selline tore üritus, kus kõik on rõõmsad, vestlevad teineteisega, uurivad elu ja viskavad nalja. Sõitsime ühe teise kanuuga kõrvuti, millel oli kapsatünn peal. Kanuus olid mees ja naine, ilmselt siis abikaasad/elukaaslased. Kuna naine oli eespool ja mul oli silmside mehega, siis küsisingi temalt, et kust nad kapsatünni said. Mees vastas, et Hauka laadalt. Küsisin, et mis sellised kapsatünnid ka maksavad. Mees vastas, et 30 eurot.  Küsisin seejärel, et kas peale sõitu teete tünni kapsast täis w? Mees hakkas naerma, aga naine käratas see eest mehele: " Mis sa jutustad seal, vaata ette, et kividesse ei sõida!!" Möh!!? Sõitsime kusjuures täiesti kivivabas kohas. Me vaatasime Tarmoga üksteisele lolli näoga otsa ja hakkasime naerma. Mees sai kodus hiljem kindlasti peksa ka! :)

Finiśisse jõudsime niisiis enam-vähem valges. Saime oma medalid kaela ja ootasime soojas telgis 4-5 minutit nö kohustuslikku pildistamist. Kui foto sai klõpsitud ja sellest soojast telgist välja kobisime, hakkas automaatselt jummmmalast külm. Nii külm, et hambad lausa plagisesid. Õnneks olin ma ettenägelik olnud ja omale talveparka kaasa võtnu. Vähe sellest, et ma parka selga tõmbasin, panin torusalli üle pea ja sinna otsa veel mütsi ka. Ilmselt olin korralik mardisant, aga niiiii külm oli. 

Sain töötasu kätte

Kohustuslik vol 1 - Virge ja Tarmo

Kohustuslik vol 2 - Andrus ja Kuku

Andrus ja Kuku said minu jaoks üle ootuste hea aja. Arvasin, et me ootame neid mitu tundi, aga tegelikult jõudsid nad finiśisse meist ainult 36 minutit hiljem. 

Kogu sõidu vältel olin paadis söönud-joonud ja seetõttu ei olnud finiśis erilist söögiisu. Taldrikule tõsteti selline ports nagu oleks kolm päeva nälgas olnud :) Eks enamik tegelikult olidki. Teed jõin küll mitu tassi.

Tasu tehtud töö eest

Neid öiseid tulijaid ei kadesta

Selleks korraks siis jälle käidud

Võrru tagasi sõites juhtisime me autot kõik koos - kes andis märku, et vale käik on, kes ütles, et aeg on tulesid vahetada, kes juhtis kiirusele tähelepanu - korralik tiimitöö. Võrru me jõudsime ja ei jõudnud ära oodata, millal pikali saab. Enne seda oli vaja aga pesust läbi käia, aga lahe nali oli see, et kõik kohad olid nii valusad, et ei saanud isegi särke seljast ära, veel vähem spordipesu! Huumor kuubis! Valida oli, kas palun paarimehe appi, jätan pesemata või pesen koos riietega :D 

Põhimõtteliselt kohe peale võistlust oli nii, et ei suutnud veepudelilt korki maha keerata, autol liugust sulgeda ja üldse midagi sellist teha, kus natukenegi jõudu oli vaja rakendada. 
Duśśi all oli hea soe, aga kui sealt välja tulin, hakkas jälle nii külm, et hambad lausa plagisesid. Rullisin end teki sisse ja viskasin pikali. Jagasime veel päevaseid muljeid, aga minu silmad enam lahti ei seisnud. Lihtsalt füüsiliselt ei suutnud neid lahti hoida. Rääkisingi nii, et silmad olid kinni :) Ega see lobisemine kaua kestnud, sest me kõik olime väsinud ja üsna varsti kustusime ka ära. 
Öösel tekkis mul soolade või millegi muu puudus, sest kell 2:17 ajasin end voodist välja (mis oli vääääääga vaevaline), sest kohe tundsin, et pean midagi sööma. Läksin kööki ja tegin omale kaks võileiba. Sõin neid nii, et ronisin voodisse pikali tagasi, pooleldi magasin, pooleldi mälusin :D

Korralikult magada  tegelikult ei saanudki, sest esiteks käis akna taga tihe liiklus (Võru peatänav jäi üsna lähedale ja kogu öö toimus maratoni pärast päris tihe liiklus) ja teiseks olid kõik kohad nii valusad, et keeruline oli magada. Hommikuks oli olukord selline, et kui tahtsin näiteks sügavalt sisse hingata, siis oli tunne selline nagu terve ülakeha läheb kohe-kohe lõhki :) 

10-11 ajal hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Viisime laenutatud kanuu tagasi ja võtsime oma katkise sealt peale. Kursavend Andrus ütles, et ta ei tahagi enam seda kanuud ja parseldas selle sümboolse summa eest mulle maha. Ajee - minu esimene veesõiduk :):)
Järgmiseks aastaks tuleb pill üles vuntsida, et sellega rajarekordeid lüüa :)

Statistikat ka!
Maratonile oli registreerunud 1172 paatkonda, startis nendest 1074 ja finiśisse jõudis 968 - pole paha!
Meie paadiklassis oli stardis 50 paatkonda, katkestas 3 ja lõpetas seega 47 - meie olime 10 kohal. Üldtabelis jäime 434 kohale. 

Vaheajad 2019 vs 2018 ja kohatõusud omas paadiklassis (C2MIX):

Liitva 1:10:45 (28 koht) ----------------------1:22:35 (41 koht)
Paidra 4:31:44 (18 koht)----------------------4:47:59 (27 koht)
Leevi 5:50:49 (16 koht)-----------------------6:06:01 (26 koht)
Süvahavva 7:11:46 (13 koht)---------------- 2018 ei võetud aega
Leevaku 10:47:43 (12 koht)------------------11:02:23 (12 koht)
Räpina 12:45:03 (10 koht)--------------------13:14:05 (20 koht)
Finiś 14:00:58 (10 koht)----------------------14:24:15 (17 koht)

Et siis sellised lood.

Võhandu maratoni ja selle hilisema lihasvaluga on nagu sünnitusegagi. Kui see hetk parasjagu käes on, siis mõtled, et ei iial enam, aga kui lapsuke sülle antakse, siis on valu ununenud. 
Seega järgmisel aastal jälle ;) 
2020 aastal on plaanis maraton veel täiega ette võtta, 2021 läheks see eest kulgema - naudiks söögipause ja tiriks kanuu kärestiku kohtades isegi välja, et ümberkukkujaid vaadata. Sel aastal ei näinud, muide, mitte ühtegi kummuli paati.
Järgmisel aastal teeme meeskonna vahetust - ma sõidan ise Kukuga. Kaks tippsportlast nagu me oleme :D Hahahahahah :) 
Vaatame, mis kohale me sellise tiimina jõuaksime. Kui oma paadiklassis viie  ja üldarvestuses 300 sisse tuleksime, siis oleks rahul küll. Praegu on mul suisa sellised mõtted, et võibolla teeks enne maratoni isegi vajalikku trenni! :)

Ma pean oma põlvedest ka ikka nutuloo ära kirjutama, muidu tundub kõik liiga ilus :)

Mu põlvekõõlused või sidemed või lihased või mis iganes asjad seal naha all on, said sellest sundasendist ikka korralikult kannatada. Pühapäeval ei olnud jalgadel midagi viga, aga kui esmaspäeva hommikul üles ärkasin ja põlve kõverdada tahtsin (või kükitada), siis tekitas see ikka korralikku valu. Selline tunne oli nagu põlvekõõlus rebeneb pooleks. Reaalselt nagu rebenebki! Lisaks läks põlve pealt kõik täiesti tuimaks.  Ja nii iga kord, kui põlve kõverdasin. Esimesel paaril päeval püüdsin põlvi mitte kõverdada, arvates, et ju läheb ise üle. Kui kolmandal-neljandal päeval ikka veel sama seis oli ja vasaku jala säär juba kergelt tuimaks kiskus, siis leidsin, et vist ei maksa enam oodata ja läksin EMO-sse. Seal ei osatud asja kohta suurt midagi kosta. Sain kirurgile aja, kes teisipäeval põlvedele magnetuuringu teeb. Praeguseks ei ole see põlvede kõverdamine enam nii hull, aga korras ka mitte. Käin uuringul ära ja eks siis paistab, mis värk nendega on. 
Eks ma ise olin lammas, sest ei sirutanud sõidu ajal oma jalgasid eriti. 
Tarkuseks - tuleb sirutada!

Vähe sellest, et laupäeval Võhandul 14 tundi paadis sai istutud, toimus meil teisipäeval traditsiooniline Ridala jüriööjooks, millest ma ei saanud ju ometi kõrvale jääda. Ajasin kargu välja ja lohistasin need 5 km kenasti ära. Sain preemiaks teise koha (vanurite grupis oli suisa 47 võistlejat :D). Suured aitähid meie kohalikele jooksunaistele, kes sel aastal sibama ei tulnud ja tänu millele kehvik-jooksjad ka särada said :):)
Aga ka see pole veel kõik! :D Kolmapäeviti on ju orienteerumine! 2017 aastal olin tubli ja tegin kõik kolmapäevad kaasa, 2018 ei käinud kordagi kohal, sel aastal tahan jälle kõik läbi joosta ja seega ei saanud ma ju sealt kolmapäeval puududa. Raja pikkuseks oleks pidanud olema 6,7 km,  aga kuna ma panin kome punktiga ikka korralikult puusse, siis sai sellest 12,18 km ja ekslesin seal Roosta metsades tund ja 48 minutit. Viis päeva ei ole nüüd pekki põrgatanud, homme ka ei põrgata ja kolmapäeval on juba taas orienteerumise aeg :)

Ok, natuke veel Võhandust ja siis paneme pillid kokku.

Olen omale mõned punktid paberile kirjutanud, millele maratonil veel tähelepanu juhtida:

aerud nööriga kinni panna,
asjade jaoks kapsatünn osta,
vaheajapunktid mäkkaiveri peale kirjutada,
kile põlvedele,
1,5 liitrit vett näkku,
kopsik kaasa,
telefonile vöökott,
6:30 starti

Sellised targad tähelepanekud siia lõppu :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar