Lehevaatamisi kokku

Pühapäev, 27. september 2020

Teine tudenginädal

Uskumatu, millised ilmad praegu on! Võtsin arvuti ja ajalehe kaasa, et värskes õhus aega veeta. Mõtlesin, et kirjutan blogisse väikse sissekande oma teisest koolinädalast ja kui aega üle jääb, siis loeks lehte ka. 

Mitu tundi on juba möödas, aga ei ole jõudnud teha ei üht ega teist. Ilm on lihtsalt nii ilus, et ringi kolamine ja igasugu uudistamine on palju põnevam olnud. Hetkel on Tartus tudengipäevad ka, mis tähendab seda, et inimesi liigub ja tegevust jagub.

Ühel hetkel leidsin koha, kuhu maha istuda. Läheduses musitseeris tänavalaulja ja arvasin, et seal tuleb kindlasti kirjutamisvaim peale. No ega ikka tulnud küll!Võtsin arvuti välja ja üritasin kirjutada, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja, sest laule oli põnevam kuulata ja mööduvaid inimesi jälgida. 

Muusika, päike, inimesed, soe...

Kella 15 ajal pakkis laulja oma asjad kokku ja tegi vehkat. Kuna muusikat enam ei olnud ja varjus oli tegelikult natuke jahe, siis korjasin oma tavaari ka kokku ja otsisin uue, päiksepaistelisema, koha. Leidsin. Võtsin papud jalast, toetasin end vastu vahtrapuud ja hakkasin taas mööduvaid inimesi jälgima. Hästi palju noori on. Noh, see oleks imelik ka, kui neid ei oleks. Ikkagi Tartu ju. Teate, mida on äge vaadata? Seda, kui vanemad paarid teineteiselt jalutades käest kinni hoiavad. Noorte puhul on see täiesti tavaline, aga kui sinust möödub käesti kinni hoidev paar, kes on vanuselt üle keskea, siis see teeb südame soojaks küll. Üks selline paar läks just mööda ja silmale oli seda väga ilus vaadata. 


murule pikali :)

Lõpuks suutsin end ikka kokku võtta, arvutikaane avada ja midagi kirjutama hakata. Kui hoo sisse saab, siis ei ole jutu voolamisega tegelikult mingit probleemi. Tuleb lihtsalt see laine kätte saada. Istun siin Emajõe ääres ja mulle meenus see 2017 aasta Tartu triatlon, kus mul vees paanikahoog tuli. Ma ei jätnud võistlust pooleli, vaid koorisin kalipso seljast, ning ujusin selles külmas vees edasi. Hetkel mõtlen, et ma olin ikka kuradima kõva mutt küll! :):):)

Täna kulub mul tavapärasest rohkem vett, sest tudengile kohaselt käisin ma eile õhtul end koos kursaõega väljas „tuulutamas”. Noh, see ei olnud mingi tavaline istumine ja tudengi-napsutamine. Tegemist oli luulevõistlusega - „Eesti Slämm 2020”

NB! Vahepealne ülioluline informatsioon - mingi imeväike mutukas jookseb hetkel üle arvutiekraani ja üks hiiglaslik ämblik üritas mulle põue pugeda. Üleeile sutsas mind herilane, hammustuse koht on endiselt punane ja valus. Varem olen ka sutsata saanud, aga sellist reaktsiooni pole varem küll olnud nagu hetkel on. Vastikult sügeleb ka. Ei tea, mis jama ta mulle sisse suskas!

Olen end nüüd mugavalt murule kõhuli visanud ja üritan midagi ikka kirja panna. Mõtted jooksevad kogu aeg mujale ja on nii hajevil, et ma ei teagi, kas ma midagi üldse kirjutatud saangi :) Lihtsalt fantastiline ilm!

Ühesõnaga see luuleõhtu. Mulle meeldis see väga, väga, väga, väga, väga. Kui sinna läksin, siis arvasin, et loetakse teiste kirjanike luuletusi või midagi sellist. Tegelikult loeti omaenda kirjutisi ja erinesid need tavapärasest luuletusest. Tegemist oli rohkem nagu loo jutustamisega või nii. Väga, väga huvitav. Võidu viis koju Kelli Kiipus. Eriti lahe oli tema esimene luuletus. 
Tegime kursaõega diili, et uuel hooajal astume ka üles. Kui õhtujuht teadvustas, et uus hooaeg algab juba 23.oktoobril, siis hakkasime naerma ja arutasime, et kas me ikka suudame  mõne nädalaga selle loomingu enda seest nüüd üles leida. Kahtlaseks kisub, aga eks siis paistab. Äkki tuleb hoog peale, äkki mitte. Mõtted on muidu olemas küll. 23.oktoobril oleme just koolis ka, nii et olekski nagu 2 in 1. Ühesõnaga me vaatame ja mõtleme. Kui sellel aastal ikkagi põnnama lööme, siis panustame kindlasti järgmisele aastale :):):) 


Aapoga :)



Miks täna rohkem vett kulub? No ma ei tea, aga see eilne vein oli veits kahtlane. Ma üldiselt ei joo väga veini, aga näe – ajaga võivad asjad muutuda! :) Ühesõnaga see vein oli kohe algusest peale minu jaoks kahtlane ja kindlasti ei joonud ma seda nii palju, et mu enesetunne nii kehva oleks pidanud olema nagu see täna hommikul oli. Seda enam, et enne südaööd magasin juba õndsat und ja sain end korralikult välja puhata. Seda kahtlast veini ma igatahes enam ei joo! :)

Räägiks natuke oma teisest koolinädalast ka. Pealkiri seda ju ometi nõuab! :)

Aeg ajalt tahaks endalt küsida, et kas ma olen ikka päris täpselt aru saanud, kuhu ma sattunud olen.
Vastates peaksin tunnistama, et ega ikka saa küll.

Ei saa, aga vaatamata sellele mulle meeldib, kuhu sattunud olen. 
Ja ma kavatsen seda täiel rinnal ka nautida!
16 aastat olin ma eelkõige ema ja võin öelda, et olingi sel ajal põhimõtteliselt ainult lastele pühendunud. Nüüd tunnen, et vaikselt hakkab ka minu aeg saabuma ja just seetõttu ma kavatsengi kõike seda nautida. Kui on vaja mõnel tudengi-lolluses osaled, siis ma ei kavatse isegi mitte passi vaadata, vaid lihtsalt osalen! Ühesõnaga ma teen kõike seda, mida ma varem teha ei ole saanud. Natuke võibolla hilja, aga parem hilja, kui never-ever, eksole :) 
Ilmselgelt külastan ma nende Tartu-aastate jooksul ära kõik teatrid, näitused, muuseumid, turismiobjektid, vaatamisväärsusesd, mälestusmärgid. Ühesõnaga kõik kohad! :D:)

Ühel hetkel on mu tüdrukud nii suured, et tulevad samuti ülikooli ja mina püüan teha kõik selleks, et neil oleks võimalus seda tudengielu elada nö „õigel” ajal. Nemad möllaku tudengina nii nagu need tudengid päriselt möllavad. See on ilmselt äge aeg.

Nii, päike läks puu taha, võtan oma kola ja liigun talle uuesti lähemale :)

Mul on vee pool tunnikest aega kirjutada, sest täna on kavast Maritet külastada. Muidu ta ei lasegi mind varsti enam uksest sisse :)

Pidin ju oma teisest koolinädalast kirjtama. Päris pikk tekst on juba valmis trükitud, aga koolielust mitte essugi - lihtsalt üks suvaline mula. No ma nüüd püüan! Rõhk sõnal PÜÜAN :):)

Koolipäevad oli taaskord vägevad – mulle meeldisid. 

Laupäevane päev algas taaskord kunstiga ja sel korral saime oma andeid arendada voolimises, lõikamises ja rebimises. Eelmisel korral õppisime õigesti kääre käes hoidma ja pulgaliimiga liimima :):):):):) 

Õppige :)

:):):):)

Ei ole lambad, koerad on! :)

Loengud olid kõik mõnusad. Erilises vaimustuses olen endiselt eesti keelest. Kohati ei suudagi ma mõista, et kuidas ma nii loll olen olnud ja nii lihtsaid asju pole teadnud. Kõik on tegelikult nii loogiline ja lihtne. No ma ei olnudki gümnaasiumis eriline pärl ja õppimine oli minu jaoks sel ajal kauge kosmos. Pole siis ime ka. Hea, et praegu tahe ja tõsine ind on. 
Ja taas kord – parem hilja, kui never-ever, eksole :) 

Ainuke asi, mis veel jama on, on kodutööde ja õppimise organiseerimine. See lohiseb mul ikka korralikult. Lõppenud koolinädalal oli paar korda selline juhus, kus kursakaaslased rääkisid mingitest kodustest töödest, mis oli selleks korraks vaja teha. Mul olid loomulikult silmad punnis peas ja küsisin imestades:”Päriselt pidi ka homseks tegema w?” ja siis jälle:”Päriselt w?”
No totaalne üllatus! Ärkasingi reede hommikul veidi peale viit ja hakkasin oma kodutöid tegema.
Omast arust olen endale mingi süsteemi loonud, aga ilmselgelt tuleb see üle vaadata ja muuta, sest praeguse korraldusega ma kaugele ei jõuaks :):):)

Täna oleks pidanud õppimispäev olema, aga olen teinud kõike muud peale õppimise. Tuleb vist andeks anda, sest selliseid septembri-ilmasid, kus kraadiklaas näitab 22-23 soojakraadi, väga tihti ei kohta ;)

Nii, nüüd otsin telefonist mõned pildid ka ja ongi selleks korraks jälle kirjutatud.

NB!Lõpetuseks sellest, kuidas minu kõrvalpingil istub 60-ndates vanahärra, kes täiel rinnal ilma naudib -  istub näoga päikese poole, silmad on kinni, nägu on muigel, aeg-ajalt pöörab näo minu poole ja naeratab. Naeratan vastu. Nii me siin istume, mõlemal varbad paljad ja pastlad maas vedelemas. Äge!


Puu all kirjutamas


Tudeng on kõnelenud! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar