Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 15. juuli 2020

Teile kirjutab Tartu ülikooli tudeng!

Viimane teema, millest kirjutasin olid sääsed ja seda ka oi-oi, kui kaua aega tagasi!
See teema on endiselt põnev, sest sääski praktiliselt polegi ja see on niiiiiii hea. Kui eelnevatel aastatel on olnud sedasi, et ei saa päise päeva ajalgi õues tööd teha, siis nüüd võib rahuliku südamega õhtuni krundil asjatada ja sääsed ei pistagi elusalt nahka! Mõned üksikud siiski on, aga kui neid ka poleks, siis oleks juba puhas luksus.

Aga mitte sääskedest ei tahnud ma kirjutada! :)

Oeh, teemasi on nii palju ja hakkan aga järgemööda vaikselt minema. Alustame viimasest, kõige värskemast, uudisest!

Eile tuli kinnitus, et minust on saanud Tartu ülikooli tudeng! Kui teade tuli, siis ma lausa hüüdsin tüdrukutele üle terve elamise: "Emme sai ülikooli sisse!" See oli nii suur rõõm, et ihukarvad tõusid lausa püsti.

Lugu on nii, et ma ei pidanudki sellel aastal tegelikult üldse kuhugi kandideerima. Pidin aastakese veel matemaatikale pühenduma, et riigieksam ära teha ja siis õigusesteaduse tudengiks kandideerima. Rääkisin oma matemaatika käänulisest teest ühele sõbrale, kes on selle õiguse tee juba läbi käinud ja tema soovitas mul mingi teise alaga alguses üldse ülikooli minna ja sealt edasi liikuda. Mõte tundus ahvatlev, aga...Noh, ma ei võtnud vedu. Ma olen selline inimene, kes ei viitsi enam oma aastaid niisama tühja-tähja peale laristada. Juuni lõpus käis mul kauge sõbranna külas, kes Tartu ülikoolis pedagoogikat õppis ja nüüd koolis õpetajana töötab. Ma juba ei mäletagi, miks meil jutt tema õpingutele üldse läks, aga jutu lõpptulemuseks oli see, et õhtul koju laekudes, tegin avalduse Tartu ülikooli "Koolieelse lasteasutuse õpetaja" õppekohale. Oli eelviimane päev avaldusi teha :):):)

Test ja vestlus toimusid kahel päeval - 7. ja 8. juulil, mina valisin 7.juuli
Tartus olin ma juba 4.juulil, sest sel päeval toimus üks üritus. Ilmselt muutis see üritus minu elus praegu nii  mõndagi :):):) Oeh, see juulikuu on üks äraütlemata ilus kuu olnud! Ja see on alles poole peal! :)

OK, ühesõnaga katsed!
Ma olin nendeks katseteks täpselt nii palju ette valmistunud, et kui uksest välja hakkasin minema, siis küsisin Maritelt, et äkki peaks ikka pastaka ka kaasa võtma :) Noh, igaksjuhuks või nii :):):) Teine otsis mulle siis suisa kolm pastakat välja.
Läksin, mina, kohale ja kui majja jõudsin, siis pidid mul silmad peast välja kukkuma, sest rahvast oli nii palju. Kergitasin kulme ja küsisin endalt mõttes, et kuhu ma tulnud olen?!
Ok, hakkan klassiruumi uste tagant siis oma nime  otsima. Sellel lehel ei ole, sellel ka mitte. Ok, nimed olid tähestiku järjekorras ja liikusin eelviimase ruumi juurde. Jep, leitud! Nimi täitsa olemas! Sisenesime klassiruumi. Kuna aega veel oli, siis tegin peast väikse arvutuse. Klassiruumis oli 24 kohta (20 oli selleks hetkeks juba ka täitunud). Teadsin, et tänasel päeval on katsetamas kuus gruppi. Lisaks teadsin, et homme tuleb veel teine samasugune päev otsa ehk 24 x 6 x 2 = ??
Eeee ? Ja taas tekkis mul küsimus, et kuhu ma tulnud olen. Samas see oli nii põnev. Minu esimesed katsed kuhugi ülikooli astuda! Võttis aega, eksole :)
Mingit närvi ega midagi mul sees ei olnud, sest ma tõesti tulin täiesti tühja koha pealt katsetama. Mida küsitakse ja mida tegema peab, sellest ei olnud mul õrna aimugi. Ma lihtsalt tulin.
Test kestis 90 minutit ja kujutas endast eest keele tundmist ja matemaatilist mõtlemist. Eesti keele osas oli alguses harjutus, kus pidid kolme sõna vahel grammatiliselt õige sõna välja valima. Osad oli väga lihtsad, osad olid minu jaoks trikiga, sest minu silmale ja kõrvale tundusid kõik kolm õiged olema! :):):) Selliseid oli vist kaks või kolm või neli, kus ikka korralikult kahtlesin. Tegin siis üki-kaki-kommi-nommit :):):) No ma ei ole eesti keeles just kõige kõvem pähkel. Seda on tunda ka blogi lugedes, sest laused on kpakalt üles ehitatud ja kirjavahemärgid jätavad ka mõnikrod soovida. Aga ma andsin testi tegemisel oma parima. Teises eesti keele osas oli vaja teksti lugeda ja väidetele vastata, kas oli tõene või mitte. Seal tekkis ka paaril korral küsimusi, sest tekst rääkis a la aiast, küsimus oli liivaterast. No täiesti mööda! Ja siis ei saanud aru, on see mingi trikiga värk või ongi nii mööda :) Minu detektiivi mõistus hakkas loogikat ja seost otsima - mida polnud, seda polnud :):)

Kolmandas osas kontrolliti avarat silmaringi. Oli neli eraldi kategooriat - raamatud ja autorid, sportlased ja spordialad, teadlased ja nende saavutused, ärkamis aeg ja nende tegelased. See osa oli neist kõige lihtsam. Oleks võinud raskem olla. Eriti kirjanikud ja sportlased :):):):)

Viimane ehk neljas osa oli matemaatika. Nendega ka suurt küsimust ei olnud. Kui siis üks ülesanne, mis oli seotud murdudega. See murdudega arvutamine on kergelt juba meelest läinud, aga vist tegin ikka õigesti.

Kui test oli tehtud, siis tuli suuremat sorti paus sisse, et intervjuuks ja grupivestluseks valmistuda.
Veetsin need kolm vaba tundi suurepärases seltskonnas ja läksin siis koolimajja tagasi. Ühes grupis oli korraga viis inimest. Klassiruumis oli kaks õppejõudu, kelle ees me oma toolidega kaares istusime. Soojenduseks pidi igaüks ennast natuke tutvustama ja põhjendama, miks me selle eriala valinud oleme ja miks kandideerime. Tutvustamine liikus kella järgi päripäeva, mina olin seega viimane. Kuulasin, mida teised räägivad ja iga korraga läksid silmad aina suuremaks :):):) Esimene alustas sellega, kuidas ta lapsi armastab ja kuidas ta nendega igasugu asju välja mõtleks ja mida kõike teeks. Lõpetas sellega, kuidas kaks poissi omavahel kaklema läksid! Õppejõud vaatasid ka juba järgmist kandidaati ja ootasid viisakalt, et esimene oma jutuvada lõpetaks. Alustab järgmine - ma olen lastega koos töötanud, seal ja seal ja seal, kandideerin juba teist aastat, sest ma TÕESTI tahan lasega tegeleda.  Ja alustab kolmas - lapsed on väga toredad, olen töötanud nendega laagrites, hetkel olen kokatädi, aga tahaksin tööle minna lasteaeda, seetõttu soovin ka õppima asuda. Kuulasin ja imestasin ja mõtlesin endamisi, et OMG, ma pole küll  oma peas seda laste teemat isegi mitte mõelnud! Teistel tundub see nagu mingi kohustuslik värk olema. Kindel taktika või nii :):):) Neljanda jutt läkski põhimõtteliselt samasse suunda. Ma rääkisin sellest, kes olen, kust tulen, mitu last mul on, millega tegelen. Lisasin juurde, et olen maapiirkonnast, kus on olemas nii põhikool, kui ka lasteaed, aga mille murekohaks on varsti pensionile jääv personal ning maapiirkond on see ohustatud kant, kuhu keegi naljalt tööle ei tule. Mina olen aga koha peal juba olemas ja aitan hädast välja. Täpselt nii ütlesingi. Törts nalja või nii :):):)
Peale tutvustusvooru toimus grupivestlus. Sellega hinnati aktiivsust, meeskonnatöö oskust, julgust jne. Igal grupil oli erinev teema ja meie saime oma teemaks digitaalse õppe - kas ja kui palju seda meie õppeasutustes olema peaks. Päris täpselt tegelikult ei mäletagi, aga midagi sarnast. Analüüsisin juba tutvustusvoorus  oma grupi inimesed ära ja sain aru, et kolm neist on väga tagasihoidlikud, neljas jutukam. Oluline oli see, et grupivestlusel jutu enne lahti lööksin, kui tema. Mõeldud-tehtud! Mis siin ikka tegelikult arutleda on? Digitaalne maailm ronib meile ustest-akendest sisse ja selle vastu me võidelda ei saa. Minu lõppsõna oli see, et nii palju, kui võimalik, võiks teha ilma digitaalsete vahenditeta a la looduses näidata lapsele päris käbi, mitte läbi Google. Enamik vaidlesid vastu, et digimaailma on nii palju ja see on kahjulik jne. Eks ta nii olegi, aga asja tuleb võtta mõõdukalt. Me rääkisime konkreetselt õppetööst ja digitaalsest õppevahendist, mitte hommikust õhtuni telefonis/arvutis istumisest. Need on kaks eri asja.
Ühesõnaga mulle tundus, et vestlusvoor läks suhteliselt hästi.

Test tehtud, vestlus vesteldud! Ei jäänud muud üle, kui asjad kokku pakkida ja koju tagasi sõita. Katsete osas oli tunne iseenesest hea ja kindel.

Kaks päeva hiljem tulid tulemused - sain 100-st punktist 83 punkti.
Alguses tundusid need punktid täitsa head. Eriti, kui arvesse võtta, et läksin täitsa tühja koha pealt katsetama. Mida tund edasi, seda rohkem hakkas reaalsus õlgadele vajutama ja hakkasin aru saama, et nendest 83 punktist küll piisata ei saa, et Tartu Ülikooli sisse saada! Kandideeriaid oli ikkagi mitu sada ja kindlasti oli neid kes 100-eid skoore tegid ja siis 95-eid ja siis 90-eid ja siis...appi, kui kaugel see 83 ju on! Ei, ei, see oleks ebareaalne, kui sellise tulemusega sisse saan.
Rääkisin juba türdukutele ka kodus, et ma vist ikka ei saa ülikooli, sest sain ainult 83 punkti, kui oleks 93 saanud, siis võibolla saaks... Üks tüdrukutest tulistas ära ja küsis, et miks ma siis nii vähe! :):):):):)
Eeee, ma ei teagi. Ju mul selle eesti keelega läks ikka lappama :):):)

Otsustasin, et ei mõtle selle peale. Läheb, kuidas läheb, ega see nagunii mul mingi eluline eesmärk ju olnud.

Eile sain e-kirja, kus teatati, et olen vastu võetud. Ma olin nii rõõmus, et karjusin üle terve korteri: "Emme sai ülikooli! Emme sai Tartu ülikooli sisse!! " Silm läks märjaks, ihukarvad tõusid püsti. No see oli tõesti puhas ja siiras rõõm, sest ma tõesti ei uskunud, et sellise tulemusega sisse saan.

Kuna mu ID-kaart oli kontoris, siis lippasin kohe sinna, et õppekoht kinnitada. Istusin arvutisse, lõin pingerea lahti ja rõõm läks veel suuremaks. Ma olin pingereas kohal nr 4! Ok, kolmandal kohal oli ka 83 punkti ja tegelikult jagame 3-4 kohta, aga ikkagi koht nr 4!! Esimesel kahel oli punkte 86, mis ei olegi väga palju rohkem, kui minul. Seega ei läinud mul üldse kehvasti, vaid väga hästi ja ma olen selle üle äraütlemata rõõmus!

Sellel sügisel läheb meie peres kooli niisiis neli koolitüdrukut!!
Teeme 1.septembril ühe ilusa ja uhke esimese koolipäeva pildi. Mina 1.septembril ilmselt ise koolis olla ei saa, sest tegemist on Johanna esimese koolipäevaga ja tema esimene koolipäev on ikka oluliselt tähtsam!

Minu kool hakkab toimuma kaks korda kuus kolmel päeval nädalas. Ei teagi täpselt,  kas neljapäevast laupäevani või reedest pühapäevani. Igatahes üle nädala leian end Tartust. Tüdrukud on õnneks nii suured, et saavad ise hakkama küll. Lisaks on lastel olemas isa, kes ka nüüd oma panust rohkem anda saab. Lisaks on lastel olemas vanavanemad, tädid-onud ja kui nendest väheks jääb, siis on Johannal olemas vanem õde, kes lubas vajadusel väikeõe eest ise hoolitseda! See oli Karolinist nii armas! :):) Eks ta ju teab ka, kui väga ma ülikooli olen tahtnud minna. Mulle on oluline, et enda kõrghariduse enne omandaksin, kui nemad ülikooli lähevad. Kuidas ma muidu lastele räägin, et kõrgharidus on vajalik, kui mul endal seda ei ole! Kindlasti saab nende ülikooli teekond oluliselt lihtsam olema, kui minu oma, sest ma olen neile lubanud, et mina toetan neid rahaliselt täpselt nii kaua, kui nemad õpivad, olgu siis kasvõi 12 aastat seda ülikooli. Ma ei taha, et nemad sellist vatti nägema peavad nagu mina näinud olen, sest muidu lähebki kogu aur ellujäämisele ja õppimiseks ei jäägi aega. Nii kaua, kui nemad õpivad, on kõik korras. Kuna nad on mul vägagi usinad koolilapsed, siis võingi eeldada, et järgnevad 15 aastat on mul koolitatavaid küll :):)

Pidin täna pikemalt kirjutama - laste lõpetamistest ja muust mulast veel, aga lõpetan siinkohal nüüd siiski ära, sest teised tööd ootavad. Annan pühaliku lubaduse sellel nädalal veel kirjutada. Nii palju olen juba teinud, et pildid kausta ära sorteerinud, nüüd on vaja ainult "natuke" trükkida. Rõhk sõnal "natuke." :):)

Ja veel kord - see juulikuu on ikka üks kuradima äge kuu olnud! :)


2 kommentaari:

  1. Palju 6nne 🙂
    Järgmine aasta juura?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud!
      I duu mai pest, et millalgi juuratudengiks saaksin! :)

      Kustuta