Sellel aastal on mul sportlikus mõttes peamiseks eesmärgiks Rakvere Ööjooksu 21,1 km läbimine. Kõige pikem distants, mis ma seniajani läbinud olen, on olnud 16 km. See oli selline kerge lonkimine ja jooksmiseks oli seda palju pidada, aga igatahes oli 16 km kuni kolmapäevani minu lagi. Kolmapäeval toimus orienteerumine, kus ma need 18,7 km maha jooksingi.
Üldiselt teen ma orienteerumisega nii, et kui varakult starti jõuan, siis võtan alati pika distantsi, nii ka sel korral. Trenni on vaja ju teha ;)
Kaardi järgi oleks pidanud tegemist olema 6,6 km pikkuse rajaga, aga see, et rada pikem tundub, vaatasin juba enne algust. Lõõpisimegi omavahel, et täna läheb jooksuvõistluseks. Läkski. Punkte ei olnud raske leida (välja arvatud minu 2 punkt, mida ma ca pool tundi leida ei suutnud!), aga vahemaad nendeni olid liiga pikad ja see võttis lõpus jalad streikima. Tavapäraselt on punktide vahed kusagil 5-6 minutit, sel korral oli 8-9-10 minutit.
Mina teadsin reeglit, et kell 20:00 pannakse finiš lukku ja selleks ajaks tuleb kohal olla. Kui ma olin oma üheksanda punkti ära võtnud ja selleks oli aega kulunud ligi poolteist tundi, siis sain aru, et mina küll õigel ajal finišisse ei jõua. Kui 15-ndast punktist läbi olin jooksnud siis hakkasin alguses 16 punkti poole jooksma, aga tegin kannaka ja võtsin suuna hoopis finišisse. Õnneks oli mul nii palju oidu, et vanematelt tegijatelt (orienteerujatelt) nõu küsida ja nemad ütlesid, et jooksku ma lõpuni, sest kõik oodatakse ära, seda enam, et sel korral on rada pikk ja keeruline. Olks, jooksin!
Eneseületamine
Kui ma suutsin metsas, ilma joogi ja veeta, üle jõgede ja läbi mägede 18,7 km ära joosta, siis suudan ma seda ka siledal maal koos söögi-joogiga. See Rakvere Ööjooksu läbimise teema on niisiis unustatud ja mõtlen juba sellele, mis ajaga joosta võiks. Trenni teen üldiselt madala, nii 130-150, pulsiga ja jooksen keskmiselt 7,5 minutit/km. Tean, et see mingi eriline tempo pole, aga see on nö miinimum, millega ma ära jookseks. Noh, selle peale lähengi ja eesmärgiks on siis Rakvere Ööjooksu 21,1 km läbida 2 tunni ja 30 minutiga!
Kui ma siin spordilainel juba olen, siis räägin ka tänasest Narva Vägilase jooksust ja peale seda latran teistel teemadel.
Täna toimus Narvas Vägilase jooksu teine etapp. Jooks oli oluliselt raskem, kui Tallinnas, aga tulemus see-eest parem, sest Tallinnas jäi mul kolmandast kohast puudu 3 minutit 19 sekundit ja esikohast 9 minutit 18 sekundit, aga sel korral oli oli kolmas koht 1 minuti ja 51 sekundi kaugusel, esikoht kõigest 3 minuti ja 18 sekundi kaugusel (sama võitja, kes Tallinnas). Ütleme nii, et trenni tegemisest on ikka kasu olnud, sest märgatav progress on toimunud. Täna sain 44 lõpetanud naise seas 6-nda koha, aeg 50:06 ja üldtabelis 189 lõpetaja seas 79.koht.
Nagu ma eelpool kirjutasin, siis jooks oli raskem. Tõuse oli rohkem ja lisaks oli sel korral kaks sellist veetakistust, kus end täielikult märjaks tuli teha. Kui võtta arvesse, et veetemperatuur oli kõigest 12 kraadi, siis ei kutsunud küll miski ennast üleni märjaks tegema. Oleks õueski ilus ja päiksepaisteline ilm olnud, siis veel lähed ilma pikemalt mõtlemata, aga taevas oli pilves, vihma sadas ja soojakraade oli kusagil 11-12 kandis. No ei olnud soe, ei olnud! Kui selle esimese veetakistuseni jõudsin, siis jooksin nabast saadik vette ja jäin sinna oma 20-30 sekundiks passima. Vaim tõrkus vastu! Ei tahtnud kohe mitte sinna vee alla sukelduda. Ühel hetkel võtsin kopsud ikka õhku täis ja sukeldusin sinna vee alla. Ei olnud mõnus! Üldse mitte. Jalad läksid peale seda nagu tuimaks. Päris krampi ei läinud, aga tuimaks küll. Keha jaoks oli ikkagi jahe! Kui teine veetakistus tuli, siis ei olnud enam kõhkluse hetke - sumps vette ja edasi. Ei oskagi öelda, milline takistus kõige raskem oli. Vaimselt ilmselt see esimene veetakistus, aga füüsiliselt rehviga kõrgele mäkke ronimine. Ühtlaselt raske oli kõik, aga ikkagi vägev ja huvitav :) :)
Varsti jooksma
Ängi tekitanud veetakistus
Teine veetakistus ja venemaa
By Aldis Toome
Viimane Vägilase jooks toimub muide 4.augustil Lähtes, see on nendest kolmest Vägilase jooksust kõige raskem ja mulle see sobib. Kaks kuud on aega trenni ka teha ja püüan end Lähtes igatahes esikolmikusse joosta. See on nüüd see koht, kus ma ei võistle enam iseendaga , vaid lähen konkreetselt kohta jooksma ja vaatame, mis välja tuleb ;)
Eile oli lastekaitsepäev ja enne Ida-Eestisse sõitmist käisime lastega Haapsalus seda ka tähistamas.
Taaskord sain kinnitust, et tegelikult on mul ainult üks laps, kes kusagil käia viitsib ja kaasa tahab tulla. Kaks suuremat tuleb igale poole juba nuiaga välja peksta. Samas ei ole see nuiaga peksmine midagi ägedat, kui nad enam ei taha, siis ei taha ja asi klaar. Eks ma püüan sellega vaikselt ikkagi leppida.
Ponisõitu
Tuleb välja küll
Harjutamine teeb meistriks
Mänguväljakutest ei saa lihtsalt ümber
Luigepere tuli ka vaatama
Jätsiring
Ilusad sõnajalad...
Turist
Ehitasin Ontikal ka kivitorni
Natuke kive ikka koju ka, kuidas siis muidu :)
Käisime läbi ka Toilas asuvast Saksa sõdurite kalmistult, kuhu oli maetud 1944 aastal langenud sõdurid. Suurtele kividele oli graveeritud ca 10 000 nime ja päris julm oli mõelda, et enamus langenutest oli 20-ndates noored mehed. Õudne!
Saksa sõdurite kalmistu Toilas
Palju noori mehi, liiga palju
See Narva-Jõesuu liiv...teraapia :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar