Enne, kui vana ust pole korralikult kinni pandud, ei saa uut avada

Täna on sombune ilm. Lisaks sellele on see minu elu üks kurvemaid päevi.
Mitte just kõige kurvem, sest selleks on minu vanaema surm, aga teisel kohal on see päev vist küll.

Täna oli see päev, kus vormistasin oma osa Abbi talust Tarmole. Nüüd on tema täieõiguslik peremees. Vahetuskaubana sain teise krundi, mis sai ostetud nn äriprojektiks - a la vuntsime korda ja müüme maha.
Maksin krundi eest küll 100 % ise, aga vormistatud sai see meie mõlema nimele. Nii, et mul ei olnudki tegelikult muud valikut, kui teha nö vahetuskaupa, sest ei ole mõeldav, et me teineteise kõrval seal Abbil edasi elaksime. Nii jääksime igavesti teineteisele pinnuks silma.

See oli minu jaoks kuradima raske otsus, sest andsin ära OMA koha!
Ma võitlesin selle koha eest 1,5 aastat, et see üldse saada. Ma olen sinna talusse pannud kogu oma ihu ja hinge. Kümme aastat seal füüsiliselt tööd rabanud, tuhandetes raha matnud - nüüd loobun sellest kõigest.

Kui ma selle otsuse lõplikult vastu olin võtnud, siis ulgusin praktiliselt terve öö.
See teeb tõesti haiget!
See oli ju minu koht!!
Eks nutan selle pärast veel mõnda aega, aga küll aeg haavad parandab.
Seal on mu tamm. Minu suur tamm, mille pärast ma seda talu üldse soovima hakkasin...
Seal on minu istutatud sarapuud, mis on juba kolm-neli korda pikemad, kui mina.
Seal on minu kirsid, mida ma aastaid poputanud olen, et nad lõpuks kasvama hakkaks - sellel aastal ongi esimene suurem saak! Aega võttis, aga asja sai.
Seal on mu kastan, keda ma olen miljon korda jäneste ja kitsede käest päästa üritanud - ka tema on nüüd suureks kasvamas...
Seal on mu elupuud!
Seal on mu aiamaa, mu laste ronimispuu, mu marjapõõsad, mu viljapuud, mu pärnad, mu jäneseaiad, mu metsik maa...
See talu oli suur osa minu elust!

Ma pidin sellest loobuma, sest muidu ei saa ma oma eluga lihtsalt edasi minna...

Vastu sain ma niisiis krundi, kus tuleb kõike nullist alustada.
Seal on üks suur võsa, rinnuni heinamaa ja palju, palju, palju, palju, palju tööd.
Aga ma olen selleks valmis!
Ma rajan sinna uuesti OMA koha - edaspidi panen ma SINNA oma ihu ja hinge! Praegu mul selleks veel jaksu on. Tahtmist ka.

Kuna ma olen Abbile matnud kümme aastat oma elust, lisaks raha näol nii mõnegi tuhande, siis tahaks loota, et Tarmo on vähemalt aumees ja maksab mulle kasvõi mingigi osa tagasi. Olen finatseerinud ka seda pisikest majakest, mis nüüd ju temale jäi. Nendest kulutustest ei hakka ma üldse rääkimagi, mida ma olen sinna matnud seoses pinnase täitmise või maa tasandamisega, drenaaźi ehitamise või puude langetamisega, kraavide kaevamise või ükskõik millegi muuga. Ma ei hakka ju maad üles kaevama, kraave täis ajama,  teed ära viima või puid tagasi liimima.
Iga aastaga on Abbi läinud ilusamaks ja kuna Tarmol on juba uus silmarõõm olemas, siis võib vist loota, et tööd jätkuvad ka edaspidi. Kuidagi kiirelt see uus daam õuele toodi ja minu jaoks tundus see pehmelt öeldes alatu, aga ju siis nii ongi ok.
Ise oleks lasknud vähemalt laibal maha jahtuda :)

Abbi osas oleks ma võinud ju tegelikult siga ka olla ja selle oma poole krundist (mis on juba mitu aastat tagasi välja mõõdetud) kellelegi võõrale maha müüa. Oleks ilmselt täitsa kena kopika saanud.  Seda enam, et elekter tuli ju minu poolelt ja teise poole peal voolu pole.
Aga ma ei ole selline inimene. Nii naiivne, kui see ka ei tundu, aga ma tahan siiski õiglusesse uskuda.
See talu on sünnist saadik olnud laste pärusmaa ja selleks peab see ka jääma, seega ma ei ole kiuslik bitch ja ei müü seda kellelegi kolmandale. See ei oleks õige. Tunnistan oma kaotust, oma naiivsest, oma lollust. Selles elus ongi nii, et on väga vähe inimesi, kellele võib tõsiselt loota ja keda võib päriselt uskuda. Seda õppisin ka, et andesta, aga ainult üks kord. Pole mõtet andestada kaks, kolm, kümme, viisteist või kakskümmend korda - sellel ei oleks pointi.

Ma tahaks kogu südamest uskuda, et ka Tarmo saab aru ja mõistab, et olen talle tegelikult väga suurejoonelise kingituse teinud, kui kogu talu sedasi talle jätsin. Tahaks loota, et ta siiski käitub aumehelikult ja maksab mulle vähemalt mingisuguse kompensatsiooni. Kui ta siiski leiab, et ei pea midagi maksma, siis olgu nii.
See, kui palju ma sinna tallu oma tööga aega olen pannud, seda ei ole võimalik üldse mõõtagi. Sisuliselt kümme aastat ja kevadel-suvel hommikust õhtuni. Ma ei mõõdagi. Tööde tegemist võib võrdsustada ilmselt sellega, et tema aitas mul valmis ehitada nii kontori, kui ka korteri (ehitusmaterjal ja kõik muu vajalik tuli ikka minu enda taskust). Samas ehitas ta seda korterit ka oma lastele ja ma leian tegelikult, et olen nende kaheteist aasta jooksul selle remondi siiski auga välja teeninud :)

Ma olen tegelikult vist üks loll inimene! Sellele mehele teen krundi näol kingituse. Kui eelmisest mehest lahku läksin, siis ei küsinud ma temalt isegi konkreetset elatist. Ütlesingi, et maksku täpselt nii palju, kui südametunnistus maksta käsib. Juba kaksteist aastat on summa olnud täpsel sama suur ja see pole pooltki Eesti miinimum elatisest. Teise naisega tal nii hästi läinud ei ole, sest see pressib temalt iga võimaliku sendi välja ja kui maksepäev natuke üle läheb, siis saadetakse juba sõnumeid.
Ma ei ole tegelikult suuremast elatisest puudust tundnud ka, sest minu jaoks on tähtsam olnud head suhted. Raha on teadu pärast see, mis inimesi riidu ajab ja mina valisin selle tee, et lapsel oleks vanemad, kes omavahel hästi läbi saavad. Nii ongi olnud ;)
Ühesõnaga ma olen meestele ilmselt unistuste lahkumineja :D
Kibedat huumorit sellesse nõmedasse loosse!

Kuna ma tean, milline on Abbi osas tulevik, siis ma ei tahagi enam sinna minna. Ma ei suuda seal enam midagi teha. Raske ja vastik tunne on. Kuni sügiseni tuleb seal ikka muru niita ja aiamaa kallal nokitseda, sest saak on maas ja niisama seda sinna maha jätta oleks ka nõme.
Õnneks pole sügiseni enam palju jäänud...
Selle nädala lõpust alates oleme tegelikult igalpool lennus, sest 28-29 juulil oleme Võrus, siis lähme mõneks päevaks Tartussse, augusti alguses oleme Valgas ja augusti keskpaigas võtame ette tripi Bulgaariasse, kust jõuame plaanide kohaselt tagasi 24.augustil. Siis on Valge Daami aeg, seejärel on Karolini sünnipäev ning siis ongi juba praktiliselt sügis käes ;)

Igatahes - adjöö mu Abbi:

Oma pakud korjan ka kaasa :)

mu elupuud

Mu miljon korda päästetud kastan

Mu aiamaa

Mu õunapuud

Mu kirsid, mis lõpuks vilja kannavad

Mu istutatud sarapuud

Mu ronimispuu ja tammekaikkad 

Kes blogi pikemalt lugenud on, need teavad ilmselt ise ka, mida see koht mulle tähendas.

Eks ma kosun end veidike ja hakkan seejärel taas kord võsast ja heinamaast läbi murdma, nii nagu seda sai tehtud täpselt kümme aastat tagasi.

On, mida murda:

Nüüd on vana uks lõplikult kinni löödud ja kui uus uks avaneb, siis teeb ta seda ilma krigisemata ;)

Olge rõõmsad, mu sõbrad!
Mina tänavist ulun veel veits, aga homme äkki enam mitte ;)