Lehevaatamisi kokku

Teisipäev, 24. aprill 2018

Võhandu paadimaraton - ilmselt aasta elamus!

Ma ei olnud üldse plaaninud, et võiks midagi sellist ette võtta, aga kursavend Andrus tegi ettepaneku, pakkus kanuud ja nii saigi sellest kinni haaratud.

100 kilomeetrise retke võtsime hetke Tarmoga. Tahtsime näha, kas tuleme tagasi läbi näritud kõridega või oleme ikka sõbrad edasi :)

Ettevalmistus oli meil üks suur ümmargune null - ei olnud me varem kumbki aere korralikult käes hoidnud (noh, kui nüüd eelmise aasta Läänemaa Sõprade Liiga ca 100 meetrine solgerdamine välja arvata) ja lisaks oli üleüldine füüsiline ettevalmistus puudulik. Minul pole trennideks aega olnud ja õlg on ka tegelikult juba oktoobrist saadik rivist väljas.

Varustus :D

Kodutöö tegime korralikult ära, sest varustus oli meil selline kaasas nagu hakkaks maailma lõpp kohale jõudma :):)
Eks meile oli igasugu õudukaid ka kokku räägitud ja parem karta, kui kahetseda.

Võistlusele anti start laupäeva hommikul kell 7:00 Tamula järvelt. Võrru sõitsime juba reede õhtul, viisime kanuud stardipaikka ja läksime koikule tudile.

Äratus oli 5:45. Oleks pidanud ca pool tundi varem olema, sest jäime starti hiljaks. Teised istusid ammu juba oma paatides, kui meie alles oma kolaga ringi tuiasime. Kuna me nagunii õigeaegselt starti ei jõudnud, siis tegin rahulikult vähemalt mõned pildikesed ;)



Läksimegi teele viimaste seas, sõudmise alguseks võib lugeda 7:13

Alguses tuli teha ring ümber Tamula järve. Kuna oli pisut tuuline, siis oli ka lainetus. Meie ees käis üks süst kohe ümber ja olime õnnelikud, et ise kuiva nahaga järve pealt tulema pääsesime.
Meid hoiatati juba ette, et see järve ring ongi kõige nürim, edaspidi läheb lõbusamaks. Nii ka oli. Järve peal oli igav ja see võttis aega kusagil tunni ringis. Esimesed 10 km sõitsime igatahes 1,5 tundi.

Päris lahe oli mööda neid jõgesid sõita. Pilte eriti teha ei saanud, sest oli hirm, et kukume ümber ja ei tahtnud sel moel oma telefonist ilma jääda. Aega ajalt koukisin telefoni minigrip kotist ikka välja ja klõbistasin mõne foto. Vanemad olijad panid telefone muidu kandoomide sisse, aga ma ei oleks küll viitsinud oma telefoni selle limaga kokku päkerdada. Minigrip kott toimis ka hästi ;)

Kõik on alles ees

Esimene paatide ülevedu

Silla alt läbi

Selliseid kaunitare oli palju

Mõnus saun jõe kaldal

Esimesed 30 kilomeetrid läksid väga ludinal. Ei saanud arugi, et tund või paar või kolm juba sõitnud olid. Keha pidas vastu, tunne oli hea, ilm oli suurepärane, inimesed olid toredad - no lihtsalt supppper. 

Kuni esimese toitlustuspunktini oli suhteliselt rahulik sõitmine. Vahepeal vajus küll üks suur puu vette, aga see ragises üsna pikalt ja keegi sinna alla ei sõitnud. Vaatepilt oli vägev, filmida ei saanud, sest telefon on liiga pakitud. Paar korda oli ka sildade alt läbi sõitmist. Ühe silla alla sattusime küljega ja siis oli küll kerge ärevus see, et äkki lähme kanuuga ümber. Ei läinud.

Esimene söögipaus oli 41 kilomeetril. Mõtlesime alguses, et teeme ühe sooja supi, aga rahvast oli liiga palju, kõht ei olnudki eriti tühi ka ja seega otsustasime, et sõidame peale pissipausi edasi. Matka jooksul oli kolm kohta (või oli neli? - juba ei mäletagi), kus paat tuli veest välja tirida ja siis teiselt poolt jälle sisse lasta. Pean mainima, et kanuu oli üsna raske. 
Nõrgematel käisid kõrvalised isikud paate tassimas :D

Peale seda pausi tuli selline kanuutamine, kus toimus ka põnevaid juhtumisi. Tulid väiksed kärestikud, kus paadid ikka ümber ka käisid. Meie nägime umbes 12-15 sellist paati. Kaks kanuud käisid täiesti tühja koha peal ümber ja sellises kohas, kus oli suhteliselt paha kaldas liikuda. Neid küll ei kadestanud. Tegelikult ei kadestanud kedagi, kes ümber kukkusid ja olime õnnelikud, et ise kuivaks jäime. 
Kui toidupunktist ära sõitsime, vaatasin, et osadel paatidel oli otstesse kiled panud. Mõtlesime kohe, et niisama need ei ole ja kuna mina sõitsin ees, siis tõmbasin endale ühe suure prügikoti jalga ja tirisin selle põhimõtteliselt rinnuni. Hea oli, et nii tegin, sest kui poleks teinud, oleksid kõik riided märjad olnud. Nimelt kärestikest alla sõites loksus vesi päris suures koguses eesotsast kanuusse. Seda sai Tarmo siis rahulikemates kohtades kopsikuga taas välja loopida ;)

Ma ei tea, kas me ei pannud kumbki Reos kilomeetrite silti tähele või milles see asi oli, aga me aerutame ja aerutame, aga märki ei tule. Teame, et 6 km silt peab tulema. Ise ei osanud ka hinnata, kui palju sõitnud oleme. Lõpuks tuleb silt, et jäänud on 36 kilomeetit ja see tegi küll meele rõõmsaks. Mõtlesime, et sõidame 6 kilomeetrit, aga tegelikult olime sõitnud hoopis 14. Puhas võit ju! Tõesti, seal jõe peal ei oska absoluutselt sõidu pikkust hinnata.

Kui olime oma paadiga 50-60 km peale jõudnud, siis tuli minu poolt esimene nö ära kukkumine. Haige õlg andis tegelikult juba 30-40 km peal märku, aga siis tegin rohkem teise käega tööd. 50-60 km peal oli aga selline tunne, et mõlemad käed kukuvad kohe küljest ära. Ei saandki aru mis asi see täpsemalt valutas. Ilmselt kõik - liigesed, lihased, pekk :)

Kuidagi sain sellest august üle ja jõudsime teise söögipunkti, mis oli 76. kilomeetril. Otsustasime ka seal, et ei hakka sooja toitu võtma, kiire pissupaus ja kanuutame edasi. Meil oli selles mõttes piisavalt nosimist kaasas (banaan, kommid, shoksi, keedumuna, õllepunne jne), et tühjakõhu tunnet küll ei tekkinud. 

84-91 kilomeetritel olime me mõlemad suhteliselt augus, sest rada oli igav ja jama ja tuul puhus kanuud kaldasse ja üldse oli sada häda. Jõgi oli selline hästi lai ja tekkis järve tunne, aga järvel pole üldse põnev kanuutada. Igatahes olid need väga nürid ja igavad ja vaevalised 7 kilomeetrit! 
Lisaks oli jook otsa saanud ja kurk kuivas.
Õnneks 9 km enne lõppu, kui pidime taas korra paadist välja ronima, et paat üle vedada, anti kõigile üks Red Bull. Kallasime kahepeale ühe sisse ja ronisime taas kanuusse. Ei tea, kas see Red Bull mõjus sedasi või innustas meid juba lähenev finish, aga tegime sellise lõpuspurdi, et anna aga olla. Kui minema hakkasime, siis nägime ees ühte paati. Võtsime eesmärgiks vähemalt see kinni püüda. Peale seda tuli veel paate ja veel ja veel. Lõpus oli meil juba hasart ja kokku noppisime sedasi 10 paati, meid nopiti ühe korra. 
Meie paadiklassis olime esimeses vaheajapunktis 41 kohal, lõpetasime 17 kohaga.
Üldse oli paatkondi registreeritud 1040, kellest sadakond ei tulnud üldse startigi ja sadakond katkestas. 
832 lõpetanu seas olime meie 519. kohal - oleme tulemusega väga rahul. 

Lõplik aeg oli 14:24:15, kella juurde pääsesime hilinemisega

Tasu 14-tunnise raske tööpäeva eest :)

Kui sõidu alguses seadsime omale eesmärgiks, et peame sõidu lõpuni sõitma, siis peale esimest toitlustuspunkti oli selge, et katkestada me küll ei kavatse. Uueks eesmärgiks oli kohale jõuda 13 tunniga. Kui tunnid edasi olid läinud ja nägime, et 13 tunni sisse ei jõua, siis võtsime sihiks selle, et valges kohale jõuaks. Jõudsime! Ei pidanudki kaevurilampe otsa ette sättima ;) 

Olgugi, et meil oli külmarohi ka kenasti kaasa, ei läinud seda vaja, sest ilm oli soe ja kuna püsisime kenasti paadis, siis ei tekkinud mitte kordagi külmatunnet. Igaks juhuks peab pläsku ikka kaasas olema ;)

Tiimitööna saime üllatavalt hästi hakkama, alguse poole oli tibake nääklemist, aga see käib asja juurde ja see oli ka ilmselt seetõttu, et kanuutamise kogemused puudusid. Sel päeval kuulsin ma ilmselt kõige rohkem sõnu "tõmba", "vasak", "parem".  Seda esimest ikka kõige rohkem. Ise tõmbasin elu eest, aga näe - ikka vähe :D

See oli vägev kogemus ja kindlasti oleme ka järgmisel aastal platsis.  
Kaks päeva peale sõitu ütles Tarmo, et tema ootab juba uut maratoni :):)
Mina olin pühapäeval omadega täiesti läbi ja lihased olid kõik nii valusad, et ei saanud isegi korralikult naerda. Kohe näha, kes paadis rohkem tööd tegi :D :D

Meie kiidame seda üritust taevani ja soovitame kõikidel, kes vähegi viitsivad ja hakkamist täis on, Võhandu maratonil ära käia.

See on elamus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar