Palju õnne Eesti!
Mina võin küll praegust talve lausa ülistada, sest see on tõesti mõnus. Olgugi, et eile oli kraadide poolest ilmselt kõige külmem talvepäev (päevane miinus oli 14-15 ringis), siis olime vaatamata sellele väga palju õues.
Hommikul oli lastel terviserajal suusapäev, sai nii suusatatud, kui ka kelgutatud. Peale seda läksid Janeli-Johanna maja ette liumäele trullama, mina hakkasin ühte uut liumäge ehitama. Pool päeva jooksin oma veeämbritega ringi. Õhtul ka, sest siis tulin mõttele, et nüüd on täpselt õige aeg koobast ehitama hakata. Et koopakaar korralikult tugevaks saaks, siis sai ka õhtul päris palju vett tassitud.
Mõni vaatab ilmselt juba aknast, et ma olen oma lume ja selles müramisega peast päris ogaraks läinud! No mis ma teha saan, kui see nii vägev on ja milline rõõm sellest lastele on. Põhimõtteliselt terve päev on liumägi lapsi täis.
Mägi on juba korralikult jäässe liueldud ja endalgi on lahe alla lasta ;)
Eile õhtul olime Johannaga mäe peal viimased ja tuppa kobisime siis, kui -16 juba korralikult näpistama hakkas ja mu märjad kindad-püksid jäässe olid läinud.
Meie armas liumägi
Tuttuus koopas
Ühesõnaga mina neid talvepäevasid juba niisama raisku ei lase. Järgmine normaalne talv tuleb ilmselt seitsme aasta pärast ja kes seda teab, kas siis ka sedasi enam mässata viitsin. Seega anname agu, nii kaua kuni viitsimist ja tahtmist on. Töö tegemiseks pole üldse aega jäänud :):)
Vabariigi sünnipäeva nädalal sai päris palju suusatamas käidud – enamasti merel, sest seal oli terve eelmine nädal ideaalsed suusatingimused. Mis seis hetkel on, seda öelda ei oska, sest viimastel päevadel olen meie terviserajal suuska libistanud.
Eelmisel nädalal, kui mööda merd Rohukülla suusatasime, siis tuli korra mõtte, et võiks suusatades siis juba ka Vormsil, Noarootsis, Hiiu- ja Saaremaalgi ära käia.
Veel üks Eesti 100 projekt või nii.
Noh, kilomeetrid Eestile, tervis mulle :)
Ilmad on veel mõnusalt talvised ja ei välista, et see projekt teoks saab.
Randusime Rohukülas
Päikeseloojangusse
20.veebruaril jagati meil siin Haapsalus kultuuri-, teadus- ja spordipreemiaid, peale mida järgnes Haapsalu Kultuurimajas peaministri vastuvõtt.
Mul oli ka au kohal viibida ja pean ütlema, et mulle väga meeldis Merle Karusoo kõne stiilis "Ma mäletan". Ma ei tea, kas see kõne kusagil üleval ka on. Kui on, siis lugege ;)
Peaministri vastuvõtu kohta öeldi mulle kodus nii palju, et kui ma Ratase-selfiga tagasi ei tule, siis uksest sisse ei saa! :D
Kultuurimajas avanes selleks suurepärane võimalus, sest meie olime ühed esimesed, kes sinna jõudsid ja õnneks ka Peaminister ka.
Ise olekski võibolla kodu ukse taha jäänud, aga rääkisin Kultuurimajas Karilaiule, et mul võib juhtuda selline asi, et ma enam koju ei saagi :D
Veidi hiljem võisin telefoni kotist välja võtta ja selfitama hakata ;)
Ma pole selles selfi-vallas eriline tegija ja seetõttu tuli foto ka udune. Jürka lubas lahkelt ise nuppu vajutada, sest tal on pikemad käed, aga ma palusin siiski kaaskamraadidelt abi.
Koju ikkagi sain, sest foto oli ju põhimõtteliselt tehtud ;)
23.veebruaril oli meil Haapsalus EV 100 pidustused, kus sünnipäeva-kõlksu sai kokku lüüa linnapea ja volikogu esimehega.
Mulle nii väga meeldis aastapäeva kontsert – nii ilus ja südamlik ja hästi tehtud. Ainult kiidusõnad! Lõpus langes lund ja poisid laulsid ”Põhjamaad”.
By Silver Raidla
Laulu ajal tuli pisar suisa silmanurka. Muidu olen kõva mutt küll, aga näe, sellistel ilusatel hetkedel on silmad märjad nagu kassipojal. Ma ei hakka mainima, kui mitu korda ma olümpia ajal neid silmanurkasid pühkisin!! :D
Kui nüüd olümpiast korra rääkida, siis 23. veebruaril tegi YLE mulle ka EV 100 raames kingituse ja keeras mõlemad YLE kanalid olümpia ülekannete ajal kinni. Esialgu arvasin, et see on mingisugune Kanal 2 jamps a la vaadaku me nende kanalit või üldse mitte. Korra tekkis kerge Põhja-Korea tunne, kus telekanaleid peale sunnitakse, aga tuli välja, et selle taga oli YLE.
Samas minu jaoks veidi ikkagi arusaamatu, sest mina Telia paketiga enam YLE-t ei näinud, aga teiste edastajatega mõned nägid endiselt edasi. Ei tea, milles ja kus see kala oli. Õnneks läks nii ainult viimased kolm päeva ja tegelikult nägin oma olümpia siiski rahulikult ära. Ajee!
By Silver Raidla
24.veebruaril oli meie riigi sünnipäev kätte jõudnud.
Ilm oli taas suurepärane. Hommiku veetsin taas laste ja lume seltsis, lihvides taas liumäge. Päeval tegime Janeliga pargis väikse suusaringi ja hiljem sai käidud Haapsalu peal jalutamas. Esimest korda elus viisin mälestusmärgi juurde küünla ja mõtisklesin selle üle, kuidas meie riik ikka tegelikult tekkis. Vanasti ei viitsinud selliste asjade peale üldse mõelda, aga mida aasta edasi, seda rohkem ja tõsisemalt Eesti riiki suhtuma hakkan. Minu nö ärkamine toimus siis, kui Soomes elasime.
Meie riigis on iseenesest kõik ok, aga hoolimist on vähe, rahaahnust liiga palju ja valitsejatel puudub vastutus!
Kui nende asjadega olukorra natukenegi kontrolli alla saaks, siis oleks meil väga hea riik.
Ei saa ju olla ok, kui moosivaras pannakse istuma, aga inimene, kes miljoneid liigutab, mis aeg ajalt korstnasse kirjutatakse, ei vastuta üldse. Kui üldse ”vastutatakse” siis meetodil – ups, otsustasin/tegin valesti, astun tagasi.
Mis vastutus see selline on?!
Kui laristasid rahva raha arulagedalt, siis tuleb reaalselt vastutust kanda, et järgmised peanupud, enne otsustamist, natuke rohkem mõtleksid.
Ühesõnaga natuke rohkem hoolivust ja tähelepanu, vähem rahaahnust ja Eesti riigi/varade maha parseldamist ning suuremat vastutust.
Kuna ilm oli ilus, siis sai linna peal natuke ringi jalutatud ja mõned fotod klõbistatud.
Õhtul olime teleka eest ja vaatasime kontserti/filmi.
Püha Maria, ma ütlen!
Oleks võinu Haapsalu konsterdist copy-paste teha, oleks silmal ilus olnud ja hingel ka.
See, mida telekast näidati, oli ikka konkreetne õudukas ja täielik ämber.
Noh, ma pole selline kunsti-inimene ka, ei osanud ilmselt seda ilu sealt näha ;)
Aga minusuguseid on palju.
Presidendi kätlemise ajal meeldis mulle kõige rohkem, see, kuidas Kaljulaid Laari kallistas, mitte ei kätelnud. Väga ilus źest oli.
No ja see Ergma käepigistus jäi mulle ka kohe silma. Õnneks oli Ene grimass kohe ka Delfis üleval ja ratas hakkas veerema :):)
Presidendi kõne ei minu jaoks ne-rõba-ne-mjassa - kuidagi robotlikult kõneldud ja liiga laialivalguv, sest üritati rääkida kõigest. Vabalt oleks võinud pool jutust välja jätta. Naljakas tundus mulle see, kui ta kõneles, et meie riiki võivad tulla ükskõik kust riigist ja ükskõik mis rahvusest perekonnad, sest sellega hoiame me eestlust.
No vabandust väga, aga kui Eestisse kolib näiteks perekond Ugandast, siis ei ole nad ühestki otsast eestlased ega saa nendeks kunagi. Minu jaoks on eestlane ikkagi see, kelle, vähemalt, üks vanem on rahvuselt eestlane. Teine võib kasvõi süsimust olla, aga üks vanematest PEAB olema eestlane.
Kõrva jäi riivama see, kus Kaljulaid mainis, et Eesti rahvas on teda valinud ja talle midagi lubanud…
Sorry, aga Eesti rahval polnud (ega pole praegugi) õigust oma presidenti valida. Olgugi, et me kõik seda väga tahaks – vähemalt midagi oleks rahva otsustada!
Pühapäeva õhtuga sai sünnipäeva nädal läbi ja ilmad hakkasid krõbedamateks muutuma. Hetkel ei meenugi, mis pühapäeval tehtud sai...Ilmselt suusatatud ja maja ees lumes tuuseldatud. Ühesõnaga ei midagi, millest kirjutada.
Esmaspäeval sai käidud teatris oma pikalt oodatud etendust vaatamas - ”Tõde ja õigus 4. Karin. Indrek”
Tänud veel kord blogilugejale, kes mulle need piletid organiseeris :)
See, kuidas Hele Kõrve oma rolli välja mängis, oli ikka fenomenaalne. Ja nii juba ilmselt 12 aastat, ses etenduse esilinastus oli aastal 2006. Ühesõnaga kiidusõnad, kiidusõnad, kiidusõnad!
Teatrielamuse ainsaks miinuseks oli see, et minu ees istusid noormehed, vanuses 16-17, kes sellest etendusest ilmselgelt midagi ei leidnud, sest poole ajast osad noormehed itsitasid, tegid omavahel nalja, vahtisid niisama saalis ringi, üks surfas telefonis... Ausalt öeldes pole ka ime, sest selle etenduse asja tuum käis ikkagi ümber abielu ja sellega kaasnevate murede-rõõmudega.
Mida teavad 16-17 aastased sellistest asjadest?
Kümne-viieteist aasta pärast vaataksid seda etendust ilmselt teise pilguga ;)
Mina olin etendusest igatahes nii vaimustuses, et tahtsin mõnele teisele Linnateatri etendusele pileteid vaadata. Täiesti ükskõik mis etendus ja täiesti ükskõik, kui kauges tulevikus.
Hahahahaha, pole mitte midagi!
Kõik on välja müüdud või pole piletimüük veel alanud. Isegi kui see algab, siis piletit ikka ei saa. Kui sina oma arvutiga klõpsu tahad teha, siis on upsista ja piletid taas välja müüdud.
Etendus kestis muidu 4,5 tundi ja oli ühe pausiga. Vaheajal, kava sirvides, jõudsin järeldusele, et taas on autogrammide aeg! :)
Kava oli sel moel koostatud, et on ümbrik, kus on siis kõik näitlejad ja muud tegelased kirjas ning ümbriku sees kolm fotot – täpselt ideaalne, et nendele autogrammid peale küsida. Nujah, oleks ilmselt kohe kuidagi mööda nurkasid hiilinud ja nimed peale luninud, aga paraku polnud kirjapulka kaasas. Nats nõme oleks vist olnud, kui oleks autogrammi küsinud ja palunud seda näpuga teha :)
No eks mõtleb seda asja.
Mul endal ju EV 100 hull programm käimas – 100 autogrammi! Alguses oli plaan, et need võiks anda 101 Riigikogu tegelast, aga plaanid ju ikka muutuvad :D
Ei hakka mõtlema, mis tuuled kuu aja pärast liiguvad ;)
Hetkel ei saa veel ühegi autogrammiga kiidelda, sest pole midagi, aga sünnipäeva aastat on veel piisavalt palju järel – küll jõuab :)
Põhimõtteliselt ahhoi ja õue hullama ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar