Jaaniaeg!

Muru niidetud, aiamaa korras - võib jaaniaega pidada küll.

Eilne ilm oli üsna hea.
Üsna selle pärast, et kui päike ära läks, hakkas külm, aga hea seetõttu, et vihma ei sadanud :)
Õnneks tuult ka ei olnud!
Kui soojakraadid välja arvata, oli ilm tegelikult supper.

Meil oli eile üks suur lõke ja kolm pisikest.
Pisikesed on nö oksahunnikud. Kui korralik tuul õunaaiast ikka üle käib, siis on terve maa oksasaargusid täis ja nii need hunnikud kerkivad. Aastas tuleb neid 2-3 korda põletada, muidu kerkivad liiga suurteks ;)

Tulesüütaja oli Janeli:

Üks põleb, teine poolenisti

Tulejumalanna

Niisama ka natuke pilte:

Meie pärusmaa

Jaanituli, mis ootas süütamist

Endiselt samas seisus

Peenramaa ja tutika kilega kasvuhoone :D

Tuleb pirn

Tuleb õun

Tuleb palju õunu

Tuleb punanesõstar

Tulevad pärnaõied

Tuleb jäneseaed

Praeguse seisuga on talu juures tööd tehtud ja saab natuke niisama olla.

Aga niisama ei ju oska olla! 

Olgugi, et vihma tibutas, oli mul ikka vaja talu juurde asjatama minna. 

Kui muud teha ei olnud (sest väljas ju vihma tibutas!), siis kiskusin oma kasvuhoone sissekäigus väiksed kivid üles ja ladusin uuesti maha! Vanasti oli seal nagu mudaauk, siis ladusin kivid, et jalg ikka puhtaks jääks. Kivid olid aga ligadi-logadi ja seetõttu ladusingi need uuesti.

Kui see valmis sai, siis polnudki enam midagi teha. Korra võtsin reha ka kätte, aga vihm pani ikka asja paikka - koju ära!

Nüüd istungi toas ja vaatan järelvaates " Meisterkokka". Unistan siin, et äkki hakkan ka ükskord inimese moodi süüa tegema :D

Kui taevas vähe selgemaks läheb, siis tuleb jooksma minna. 

Kolmapäev, neljapäev, reede olid olude sunnil trennivabad, sest üks tark tüdruk astus omale naela jalga!

Vedasin, mina, kolmapäeval oma ülesvõetud põrandalaudasid ära. Korralikud tugevad lauad, mille seest turritasid välja hiigelsuured naelad.

Korra käis peast läbi, et äkki peaks turvakingad jalga panema...
Järgmine mõte oli, et ei ole vaja - tõstan ettevaatlikult.
Jah! Täpselt nii läkski! Astusin ettevaatlikult ühe korraliku naela keset jalatalda ja sekundiga oli valge soki peale Jaapani lipp tekkinud.
Valu oli mõnus, ehmatus oli suur!
Lippasin longates koju, omal vingus nägu peas. Oleks tahtnud suisa nutma hakata :D
Olin enda peale nii, nii kuri, et ma selline laiskvorst olin ja seda 50 meetrit ei viitsinud kõndida, et kohe turvakingasid jalga panna!!
Nüüd tuli mul Haapsalu sõita, et EMO-s teetanuse süst saada. Mingi naela pärast küll ei tahaks maha surra!
Selle asemel, et kohe turvakingad jalga panna, pidin ma kokkuvõttes kaks tundi raiskama (EMO-s käimiseks kulus nii palju aega), sest peale EMO-st tagasi jõudmist sain ju kingad kenasti jalga ;)

Ok, see, et haiglas käimisega oma aega raiskasin oli üks asi, aga see, et ma sisuliselt kolm päeva lombakana ringi liikusin, tegi meele mõruks. Olen ilusti trennigraafikus ja see tähendas seda, et kaks trenni jäi ju vahele. Prrrr!
Täna on asi juba enam-vähem OK ja lähen teen õhtu poole kindlasti ühe väikese sörgi.

Üle ei saa pingutada, sest homme on Marimetsa Kapi Palivere etapp. 

Mõned päevad tagasi käis sõber Palivere rada katsetamas ja kohtus seal nelja karupojaga!! Loodetavasti ei tule võistluste ajal karuemaga rinda pista ;)

Jaanijätku kõigile :)