Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 1. november 2016

Miks lapsed aknast alla kukuvad?

Taas on üleval uudis, kus väikelaps aknast alla on kukkunud!

Alati, kui sellist uudist kuulen, soovin ma mõttes, et lapsega oleks kõik korras.
Lennaku ükskõik kust ja ükskõik kuidas, aga alati on lootus, et tegemist on õnneliku õnnetusega.
Praegusel juhul kaheksandalt korruselt kukkunud lapse näol ei ole ilmselt tegemist õnneliku õnnetusega... Kaheksas korrus on selleks liiga julm kõrgus.
Kurb :(

Mina ise olen üks selline, kes lapsena aknast alla kukkus.
Teiselt korruselt.

Ma ei oska öelda oma täpset vanust, kui alla kukkusin, aga see võis jääda sinna 3-4-5-aasta vanuse kanti.
See oli kindlasti enne seda, kui kooli läksin ja tollel ajal mindi kooli 6-aastaselt.

Olgugi, et peale seda sündmust on mu elus olnud tuhandeid teisi juhtumisi, mäletan ma selle õnnetuse  mõningaid seikkasid lausa detailselt.

Põhjus, miks mina alla kukkusin oli see, et mind jäeti üksi koju.
Isa-ema läksid koos vanema vennaga remontima uut korterit, mille saanud olime.
Ma ei tea, miks mind koju jäeti, aga kodus ma olin ja mäletan nii hästi, kuidas ma tahtsin samuti sinna, nende juurde, minna.
Välisuks oli lukus seega uksest ma minna ei saanud.
Tollel ajal oli ju täitsa tavaline, kus uks lukku pandi ja lapsed/laps koju jäeti.

Ma mäletan nii selgelt seda pilti, kuidas ma aknalaual püsti seisin ja alla vaatasin.
Kuidas ma sinna aknalauale ronisin või kuidas ma sinna sain - seda ei mäleta.
Mäletan ka mõtet, kuidas ma mööda seina alla ronima hakkan.
Maja seinas olid sellised väiksed kivid. Ilmselt mingid blokid või midagi. Paljud majad on praegugi sellised. Vähemalt Mustamäel on selliseid kiviseintega maju.

Ma ei tea, kas aken oli juba lahti või avasin ma selle ise.
Aknast alla vaadates, oli muru sees püsti kaks metallvarrast!! Natuke eemal oli kivihunnik.
Ma kusjuures mäletan oma mõtet, kuidas ma sedasi alla ronin, et nendele varrastele peale ei kukuks!!

Ma ei mäleta seda hetke, kuidas ma konkreetselt lahtise akna peale läksin ja alla ronima hakkasin, aga ühel hetkel olin ma juba murul.
Ei mäleta, kas pikali või istuli või ukerdasin kuidagi.
Ma lihtsalt olin seal ja vastasmaja naabritädi ulatas mulle sinises paberis kommi.
Ma mäletan seda, kuidas mu käsi seda kommi vastu võtab...sinises paberis komm...

Järgmine hetk, mida ma sellest päevast mäletan on see, et sõitsime taksoga (miski pärast mäletan justnimelt taksot) haiglast koju.
Mul ei olnud mitte ühtegi luumurdu.
Mul ei olnud mitte ühtegi kriimustust.
Mul ei olnud mitte midagi viga.
Olin täiesti terve.

Mind ei oleks praegu siin, kui ma oleksin kukkunud natuke teisiti.
Mind ei oleks praegu siin, kui ma oleksin kukkunud natuke teise kohta.

Ma olen siin, sest ma pidin kukkuma just sinna, kuhu ma kukkusin ja kuidas ma kukkusin.

Süü, miks lapsed akendest alla kukuvad, on põhiliselt siiski hooletuse tagajärg.

Vanemad ei oska ilmselt selle peale tulla, et lapsed on nutikamad ja agaramad, kui nad arvata oskavad.
Minu õnnetuse puhul ehe näide olemas. Ema ütles, et ta ei tulnud üldse selle pealegi, et võiksin akna peale minna, veel vähem sealt välja ronida.

Olen oma tüdrukutele juba varakult akende ja seal kõõlumise kohta loenguid pidanud. Ilmselt oma õnnetuse pärast.

Mul endal on tegelikult kõhe tunne sellepärast, et millalgi kolime ju kolmandale korrusele.
See on hoopis teine kõrgus, kui esimene korrus.
Olgugi, et Janeli-Karolin on juba suured, siis olen ikkagi mures, sest neil mõlemal on rõdudega toad. Johannale hakkan  ilmselt iga päev meelde tuletama, et akent ei tohi lahti teha ja akna peale ei tohi ronida jne.

Kui kodus on väikelapsed, siis võiks vanemad automaatselt akendele mingid piirangud  peale panna, lingid ära keerata või mida iganes - õnnetus ei hüüa tulles!
Kindlasti ei tohiks akende all olla midagi sellist, mille pealt on lapsel  mugav akent avada.

Teine põhjus, miks sellised õnnetused tegelikult juhtuvad on oma toimetuste tõttu korraks lahti jäänud aknad.

Samuti näide elust enesest.
Koristasin kodus ja koristamise käigus kloppisin akna peal tekki.
Läksin tekki teise tuppa ära viima.
Samal ajal, kui mina teise tuppa läksin, jäi mul aken pärani lahti!
Tulin tagasi ja pidin kreepsu saama, sest üks tüdrukutest (ei mäleta kas Janeli või Johanna, ilmselt Janeli, sest see oli ikka mitu-mitu aastat tagasi... ) üritas aknalauast end üles tõmmata.
Õnneks mul akna all ühtegi tooli ega asja polnud ja õnneks oli laps veel liiga väike
Aga kui akna all oleks mõni ese olnud?
Või lapsel oleks piisavalt jõudu olnud, et end üles tõmmata?

Sain sellest lahtisest aknast paraja shoki. Olgugi, et mul on iseenda näol õnnetusest näide olemas, jätsin ma akna lahti - korraks vaid!

Siin see point ongi - korraks vaid võib väga kalliks maksma minna.

Minu puhul oli aknast alla kukkumise näol tegemist õnneliku õnnetusega.
Kõikidel nii hästi ei lähe.


1 kommentaar:

  1. Mul on ka täielik foobia see. Kui ma elaks kõrgel, siis mul oleksid kindlasti lukuga lingid, vähemalt laste toas. Mu tädi elab 9-ndal korrusel ja kui tal külas käin, siis ei saa hetkeks ka last üksi tuppa jätta, nii meeletult kardan.

    VastaKustuta