Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 11. oktoober 2016

Aim bäkk! :)

No tere taas üle 8934858204802389301203 aasta!

Viimasest blogi-külastusest oli juba nii kaua möödas, et ma ei mäletanud isegi blogi parooli!

Annan pühaliku lubaduse, et edaspidi kirjutan tihedamini, kui suvel :):):)

Muhahhahahaaaa! Seda annab muidugi järgi teha, sest üks kord kolme kuu jooksul kirjutada on ikka tõeline kunst.

Ma ei saanud ka sinna midagi parata, sest kogu aeg oli nii palju tegemist ja õhtuti enam ei viitsinud. Hetkel on ka kell juba peaaegu öö - 22.43 - aga mõtlesin,et ajan varba vaikselt ukse vahele ja püüan selle kirjutamislaine jälle üles leida.

Noh, lootust vähemalt on, sest teemasid, millest kirjutada, tegelikult jagub.

Tänase sissekandega ei kavatse ma 7590349. kilomeetrist juttu kirjutada.
Iga päev natukene, eksole?

Alustame Marimetsa rabamatkast.
Ühel ilusal ja sumedal suvepäeval (on ju ilusti öeldud?) otsustasime, et nüüd on käes see aeg, kus me kõik koos rappa võiksime minna.
Natuke söögipoolist kaasa võtta ja vutt-vutt metsa poole tõtata.


Kõige pealt võtsime autoga suuna Palivere poole. Kui autoga parkimisplatsile jõudsime, siis oli selline tunne, et terve matkarada on inimesi täis, sest parkimiseks kohti praktiliselt polnudki.
Alguses kõndisime mööda elektriliini aluseid. Äh, ma juba ei mäleta kui pikalt, aga mitte eriti palju. Seejärel suundusime metsa poole. Enne metsa siirdumist tuli ületada väike sillake, mille all vulises ojake. See vesi tundus seal nii ilus ja puhas ja mõnus. Nagu allikavesi oleks olnud. Mina otsustasin seda muidugi mekkima hakata. No kuidas sa lähed nii ilusast ja puhtast veest sedasi ükskõikselt mööda! Täitsa ok vesi oli ja kannatas juua küll.

Degusteerisime vett

Kui janu kustutatud sai (icc-icc), siis siirdusime kõrgesse kuusemetsa. See mets oli selline müstiline  - natuke kõle, aga samas nagu tuttav. Kerge muinasjutu tunne tuli, kus väike inimene on suures maailmas. Üritasin pildistada ka, aga piltidele ei saanud sama tunnet nagu seal metsas oli.

Väiksed inimesed suures metsas

Müstiline ojake keset metsa

Loodust pildistamas

Jõuluks tuppa va kuusepuu


Enne rabarajale jõudmist oli tarvis ca kaks kilomeetrit metsa- ja põllurada käia. Vahepeal tundus, et seda rabarada ei tulegi ja arvasin, et enne, kui lauad paistma hakkavad, jõuavad tüdrukud undama hakata. Ei jõudnud - lauad hakkasid enne paistma ;)

Jõudsime rabaraja laudteeni

Rappa jõudes võttis ilus loodus lausa ahhetama. 
Need vändrikud männid on niiii vägevad!! 
Võta ja vea kasvõi endale talu juurde ka! 
Kogu see raba oli ilus!


kaugele, kaugele

No tee üks pilt

Rabapiiga

pikk tee kaugusesse

Tulete vä?

võtab mõtlema küll

Vähe sellest, et sai ilusat ilma ja loodust nautida, siis leidsime sealt ühe kindla koha, kus kasvas hunnikute viisi lehter-kukeseeni!!! Minu lemmikud! Õnneks oli seljakotis kilekott ka olemas ja saime ühe koha pealt pool kilekotti täis nopitud. Oleks veel saanud, aga pliksid ei viitsinud oodata.
Nüüd on vähemalt koht teada, kus igal aastal oma seeni korjamas saan käia. Enne tuleb muidugi 3 km maha kõmpida, aga need seened on seda väärt ;)



Nämm-nämm-nämm



6 kommentaari:

  1. No jõudsin ikka ära oodata :) Tore, et bäkk oled!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Lubasin sulle septembri teisel nädalal, et kirjutan. Noh, sai siis oktoobris :)

      Kustuta
  2. Jeee, hakkasin juba kartma, et ei tulegi uut postitust. Nii meeldib Sinu postitusi lugeda ja päris ausalt vähemalt ülepäeva olen vaatamas käinud, et ega pole juba tulnud postitust. :) Happy

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Upsista, siis häbenen küll, et nii kaua ootama pidid.
      Edaspidi ei pea nii pikalt ootama. Noh, kuni järgmise suveni, selle puhul ei julge pead anda :)

      Kustuta
  3. Ooo, velkam bäkk! :)
    Kuule, äkki Anu reedab sulle neid kohti, kus sinu lemmikuid kukekaid on - ta postitas siin iga päev vaheapeal pilte oma
    saagist :))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :):)
      No siis tuleb reeta, sest need on tõesti mõnusad seened :)

      Kustuta