Marimetsa Kapp, Ruila etapp

See oli siis tegelikult juba nädal aega tagasi, aga ei ole blogile pihta saanud.
Nüüd siis väikse hilinemisega muljetest.

Marimetsa Kapil osalemine tuli lihtsalt uitmõttena. Maksin nii enda kui Tarmo eest kogu sarja osavõtumaksu ära (70 €) ja nii oligi asi otsustatud.

Tarmo arvas esialgu, et viin ta kuhugi külavõistlusele, aga kui Ruilasse kohale jõudsime, siis olid tal silmad üllatusest punnis. Eks mul endal ka :) :) Ei osanud oodata, et nii palju osalejaid on.
Kõik tundusid ikka tegijad olema - vägevad rattad ja uhked riided.
Mina trügisin sinna näiteks oma 9 aastat vana Pantheriga. Põhimõtteliselt raudrattaga! Noh, nüüdseks on mul ka uus ratas põhimõtteliselt ostetud. Pole veel kätte saanud, aga esimesed liigutused parema ratta nimel on tehtud ;)

Esmakordsete osalejatena olime loomulikult viimases stardikoridoris.
No ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et viis minutit peale stardipauku ei näinud me enda ees enam kedagi. Peale tolmupilve! Meie järel ei olnud ka loomulikult kedagi, sest meie olimegi viimased. Rajal käis põhimõtteliselt selline andmine, et kohe alguses tekkis mul küsimus, et kuhu me roninud oleme!

Kusjuures me ise andsime ka omast arust korralikult agu ja ma ei saaks öelda, et oleksime seal lihtsalt niisama kulgenud. Terve see rada, ca 38 km, oli meil tamp peal. Kuni 17-18 kilomeetrini ei näinud me mitte kedagi ja lootus oli kadunud, et kellestki üldse mööda paneme. Siis aga nägime, et meie ees, ca 500 m kaugusel, sõidavad kaks inimest. Vot siis hakkasime veel erilist tampi andma, sest eesmärk oli nemad kätte saada ja mitte viimaseks jääda. Ma kujutan ette, et me ajasimegi neid mingi 5-6 km taga, enne kui kätte saime. 23-ndal kilomeetril oli joogipaus - nemad võtsid juua, meie sõitsime edasi ehk neist mööda.
Küll oli hea tunne :):):):)

See aga ei tähendanud finiśit vaid veel 14 kilomeetrit sõitu.

Väga suur osa tuli sõita põllu peal ja see maastik oli ikka VÄGA hull! Hullem, kui kuumaastik! Auk, mügarik, auk, mügarik, auk, mügarik. Ma tõsimeeli hoidsin hinge kinni, et mu ratas  ära ei laguneks. Õnneks ei lagunenud ja pidas lõpuni ikka vastu.
Kui kruusatee tuli, siis see oli nagu puhkus - hea ja kerge oli sõita. Ühes kohas oli meie jaoks hiigelsuur mägi. Loomulikult tulime ratastelt maha ja ronisime jalgsi mäkke. Tippu jõudes tulime jalgsi alla ka, sest sõita ei riskinud - liiga järsk ja lahtised kivid.
Siis oli vahepeal veel üks mudane koht, kust saime enam vähem puhta jalaga läbi.
Metsateid oli ka ja need mulle täitsa meeldisid.

Aega kulus selle raja läbimiseks 2 tundi ja 24 minutit! Ajee! See ei olnud üldse mitte lihtne, aga vähemalt venitasime lõpuni.

Finiśisse jõudes olid kohad vastavalt 344 ja 345.
Mina naiste arvestuses 25 (eelviimane) ja Tarmo oma vanusegrupis 149 (eelviimane), üleeelviimasest kohast jäi minul puudu 10 ja Tarmol 11 minutit.

Kuna meil on kogu sarja eest osavõtumaks tasutud, siis tuleb kõik need järgnevad sõidud ka ära kannatada ja loota, et stardis on veel meiesuguseid algajaid :):):)

Tavaliselt alustavad algajad ikka väikeste distantsidega, aga meie, vanad profid, võtsime kohe suurelt ette :)

Järgmine sõit on siis 12.juunil Märjamaal. Seekord teeme enne võistlust natuke trenni ka.

Selle hooaja viimane etapp toimub 1.oktoobril Saaremaal, siis tahaks poodiumil olla! Muhahhahah. Ok, see oli nali :):):):)

Ruila etapi võitis muide Raul Olle.