Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 7. oktoober 2015

Rocca Al Mares tönnimas!

Vähk on ilmselt tänapäeva katk.
Me võime selle vastu võidelda, aga varem või hiljem viib see su ikkagi ära.
Ma usun nendesse imelistesse paranemistesse, mis toimuvad tänu suurele tahtele ja positiivsele mõttelaadile.
Elu on aga selline, mis käib üles-alla...üles-alla...üles-alla.

Mina olen üldiselt positiivse suhtumisega, aga aeg ajalt, väga harva, käivad ka minu peas läbi sellised mõtted, et tõstaks käed üles ja annaks alla.
Kus enam ei viitsi, enam ei taha...kus tundub, et kogu maailm on sinu vastu.
Rõhutan - sellised tunded käivad läbi vaid korra :)

Sel suvel suri üks minu sugulastest vähki.
Me ei olnud mingid sõbrad ega muul viisil heades suhetes. Tegelikult meil polnudki mingit suhtlust.
Ei hakka siin asju detailselt kirjeldama, sest laias laastus ei ole sel mitte mingisugust tähtsust.
Igatahes ühel heal päeval avastati tal vähk, mis oli juba neljandas staadiumis!
Teha ei olnudki mitte midagi, sel suvel ta suri
Surres oli tatibake üle neljakümne. Lisaks teistele leinajatele jäi teda taga igatsema 10-aastane tütar.

Ühel heal hetkel võibki kõik päriselt läbi olla. Täiesti ootamatult.

Kogu kevade ja suve ja sügise olen ma oma õlul kandnud selle advokaadibüroo jamasid. Mind ajab vihale, et selle büroo otsa sattusin!
Oi, kui õhinas ma olin, kui see büroo minuga ühendust võttis! Kõik tundus nagu muinasjutt olevat! On muinasjutt ja veel milline! :D
See on aga asi, mida ma muuta ei saa. Ma saan teha ainult oma parima, et kõik need asjad ikkagi laabuksid ja kui ühel heal päeval kogu see supp söödud on ja siis seda väga õpetliku õppetunnina võtta.
Kogemusest õppimise võime on vähestel, olgugi, et kogemusi on paljudel.

Ühel heal hetkel võibki kõik ilus jamana tunduda ja see pööre võib toimuda oi-oi, kui ruttu.

Septembris saime Tarmo kohtuotsuse, mis mind pehmelt öeldes põlvili maha lõi. Tegelikult ma ikkagi ei oodanud sellist otsust. Uskusin tõsimeeli, et teine aste võtab tunnistusi ja tõendeid arvesse.
Nüüdseks on mulle selgeks saanud, et asja otsustab ära see, kes on sinu esindaja. Samas ei suuda ma uskuda, et kuidas selline asi võimalik on. Praegusel ajal? Olgugi, et ma tean, et selle asjaga ei ole mul enam midagi teha ja ma olen sunnitud selle kopsaka arve ära maksma, ei ole ma õigluse osas püssi põõsasse visanud. Olgugi, et see tööandja sai hetkel seljavõidu, ei ole ma loobunud. Hetkel ei ole mul lihtsalt jõudu - nii füüsilist, kui ka vaimset - selle asjaga tegeleda. Küll jõuab. Ega need sigadused kuhugi ära kao.
Kuna ma olen hetkel sisuliselt selili maas, siis ei olegi mul enam kuhugi vaadata, kui üles.

Eelmisel kolmapäeval, täpselt nädal aega tagasi, sõitsin ma Haapsalust Tallinna poole. Hommikul  oli kokkusaamine ühe juristiga ja õhtuks oli plaanis gümnaasiumi plikadega Roosa la Mannas õhtust süüa.

Sõitsin Tallinna poole ja hakkasin kõike seda läbi seedima.
Kõike seda vähki ja bürood ja kaotust ja arvet ja kõike, kõike, kõike.
Järgmisel hetkel pisarad voolasid ja peale tuli selline tunne, et ma suren vist ära!
Kohe tõsi meeli - mul oligi täpselt selline tunne, et ma suren lihtsalt ära.
Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma seda ka uskusin.
Siis hakkasin ma laste pärast muretsema - mis nendest saab?
Õigupärast mind muu ei huvitanudki, ainult lapsed.
Kuidas nad üles kasvavad?
Kuidas nad ilma minuta hakkama saavad?
Kas nad kasvavad ikka koos?
Nad on õed - neid ei tohi lahutada!
Kuidas neil koolisläheb? Kes nendega õpib? Kelleks nad saavad?
Sadamiljonit küsimust, mis laste kohta küsida võib.

Suutsin end kuidagi ikkagi maha rahustada ja kahe jalaga maa peale tagasi tuua.
Kõik on korras, ei ole mul mingit haigust, jään ellu ja kasvatan oma lapsi ise.

Kuna ma suutsin seal autos oma 3-4 korda sedasi pillima hakata, siis Tallinnasse jõudes ei olnud mu nägu enam suurem asi. Väljanägemine oli ilmselt selline nagu oleks trammi alt läbi käinud!

Kohtumine läbi, võtsin suuna Rocca Al Maresse. Kuna õhtune plikside kokkusaamine oli plaanitud alles kella 17-18-ks, siis oli aega küll ja rohkemgi.
Ma olen üldiselt selline kehv shoppaja. Endale praktiliselt mitte midagi osta ei viitsi.
Mõtlesin turgutan end nende jamade eest natuke ja ostan midagi ilusat. Ostuteraapia või nii :D

No jah, käin paarist poest läbi, tuju läheb aina kehvemaks ja kehvemaks ja tuleb taas hoog peale!
Mis ma nendest asjadest ostan, kui ma nagunii varsti ära suren!?!?
Lähen poest välja, istun pingi peale ja tunnen kuidas kõik ängistab.
Taas oli selline tunne, et suren ära.
Hakkasin taas laste peale mõtlema.
Siis tuli mulle meelde, mida ma kõike lastega teha olen lubanud ja mida seni teha pole saanud.
Miks pole saanud? Üllatus, üllatus - muu töö on selle aja ära viinud!
Janeli on alati tahtnud suurt puslet kokku panna. Olen lubanud, et kui kontor valmis saab, siis ostame ühe hästi suure pusle ja hakkame seda seal koos kokku panema. Seal ju Johanna ei sega ega aja juppe laiali.
Hakkasin mõtlema, kuidas ma pole lastele juba kevadest saadik unejuttu lugenud, kuidas me pole miljon aastat midagi meisterdanud. Ühesõnaga ma leidsin, et olen viimasel ajal lastega liiga vähe tegelenud.
Jätsin need riidepoed kus see ja teine ning läksin mänguasjade poodi. Valisin välja ühe pusle, seejärel teise ja vahast plastiliine ja meisterdamise pilte ja raamatuid ja kleepse... Põhimõtteliselt ladusin neid asju sinna korvi täiesti valimatult. Arve oli tibake üle 100 €!
Vahet pole, kui suur arve oli, ma hakkan taas rohkem oma lastega tegelema!
Kunstitarvete poest käisin ka läbi ja võtsin suurt musta kartongi. Juba miljon aastat tagasi pidin laste pildid raamidesse panema, aga kõik on kartongi taha jäänud! Nüüd pole põhjust enam venitada.
Johanna aastaraamat on siiani täitamata, olgugi, et lubasin selle 2014 aastal ära täita!
Kokkuvõttes leidsin, et Aasta Ema tiitlit ma sel aastal kindlasti ära teeninud ei ole, aga lubasin, et nüüd olen lastele palju parem ema!

Roccal Al Marest läksingi nii ära, et kogu kraam sai põhimõtteliselt lastele. Aga see tegi juba tuju paremaks.

Istusime tüdrukutega kohvikus, sõime ja arutasime igasugu asju elust-olust. Väga mõnus istumine oli.
Ma ei hakkanud neile oma muret kurtma, kus mul katus korra minema pani, oleks seal ka veel tönnima hakanud! Vaja siis ilus õhtu vesistamisega ära rikkuda!?
Kirjutan siin parem kõigile, eksole :D

Kui õhtul koju jõudsin, siis kallistasin lapsi, ütlesin, et neid armastan ja rääkisin mis me järgnevatel päevadel kõike tegema hakkame.
Ma ütlen lastele aega ajalt lambist ka, et ma neid armastan. Isegi siis, kui nendega riidlen;)
Viimasel ajal oli seda lihtsalt vähemaks jäänud.

Samal õhtul võtsin ma kohe uue raamatu ja hakkasin lastele taas unejuttu lugema.
Olengi tubli olnud ja iga õhtu ikka lugenud. Nädalavahetusel on nad igalpool laiali, siis tavaliselt ei loe ;)
Kolmel õhtul oleme ka puslet kokku pannud. Ei sega see Johanna midagi. Alguses tuli ja istus sinna mati peal nagu printsess, aga nüüdseks on aru saanud, et ei tohi.
Tahtmist on vaja - küll saab!

Seekord veel 1000 tk pusled, kunagi hiljem 10 000

Õed Korralikud

See kolmapäevane paanikahoog (ma muudmoodi ei oska seda nimetada) tõi mind maa peale tagasi ja pani mõtlema, et kõik võibki ju tegelikult ühel heal hetkel läbi olla.
Tulevikuplaanid on head, aga  rohkem tuleks elada tänases hetkes, mitte mõelda sellele, mis homme saab!
Lapsed ja pere on ikkagi tähtsamad, kui kõik muu. Eriti töö.
Töö ei saa kunagi otsa ja seda võin ma kogu oma ülejäänud elu teha. Lapsed aga kasvavad, saavad suureks ja lendavad varsti pesast välja. Siis on hilja nendega taas mängima ja tegelema hakata.

Miks see katus mul sedasi ära sõitis?

See oli ilmselt see koht, kus piir käes oli.
Kus mu enda mõistus ja keha teatasid, et kõik - nüüd aitab!
Nüüd on hetk, kus tuleb pidur peale panna!

Kõik asjad jooksid lihtsalt kokku! Teate ju küll kuidas need asjad käivad - kui kodus läheb külmkapp katki, siis läheb ilmtingimata katki ka pesumasin ja telekas ja pliit - kõik ikka korraga.

Mul läks ka. Mingi kruvi kukkus seal peast korraks ära :)

Miks ma sellest kirjutan?

Kirjutan, sest meie elu ei ole kogu aeg väike lõhnav roosinupukene. Elu koosnebki headest ja halbadest aegadest. Kui kirjutan heast, siis kirjutan ka halvast.
Kui paljud meist tegelikult tunnistada julgevad, et elu sakib vahepeal ikka täiega? Mitte väga paljud.

Kirjutan, sest siis saan ma aasta pärast (kui ma taas jalul olen!) ise ka lugeda, kuhu on vaja langeda, et uuesti tõusma hakata.

Tunnustust väärib mitte see, et sa kunagi ei komista, vaid see, et tõused pärast kukkumist jälle püsti.





7 kommentaari:

  1. Tegelikult oled sa nii tubli ja äge. Alati loen ja imetlen, ausalt!
    Hoian pöialt ja soovin jõudu sulle.

    VastaKustuta
  2. Täpselt samad sõnad Kratiga. Ma sain siit isegi nüüd motivatsiooni lastega tegelemiseks. :)

    VastaKustuta
  3. Tead mul on seda "ära kukkumist" viimasel ajal tihti, aga kuidagi ei suuda kokku end võtta. Lugesin su juttu nagu oleksin seda ise kirjutanud. Nii tuttav.

    VastaKustuta
  4. Tead mul on seda "ära kukkumist" viimasel ajal tihti, aga kuidagi ei suuda kokku end võtta. Lugesin su juttu nagu oleksin seda ise kirjutanud. Nii tuttav.

    VastaKustuta
  5. Mnjaa, ka mulle ei ole sellised paanikahood võõrad. Tead Virx, vanaks hakkame jääme - mõistust, vastutustunnet ja oskust karta tuleb juurde :D
    Aga see käib vist asja juurde, ainult lollid ei karda :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tundub küll nii :)
      Aga noh - pole hullu - kogume end veidi ja paneme aga edasi ;)

      Kustuta
  6. Väga inspireeriv lugemine! Sul on 1000% õigus!

    VastaKustuta