Lehevaatamisi kokku

Reede, 12. juuni 2015

Tõrvatilk meepotis

See ütlus on päris terane, et üks tõrvatilgake rikub kogu meepoti.

Nagu te teate, siis olen siin juba päris pikalt ühe advokaadibürooga koostööd teinud. Alguses oli tegemist tavalise koostööga, mõne aja möödudes sai selles siiski ametlik töösuhe - tööleping koos kindla palgaga.
Alguses oli kõik ilus-tore, nüüd enam mitte nii väga.

1.6.2015 seisuga on töösuhe lõppenud, seda minu enda soovil ja peamine põhjus selleks oli see, et büroos on tööl Advokaat (suure algustähega! - irooniaga loomulikult), kelle vastutustunne on olnud üks suur ümmargune null. Kuna selle inimese suhtumine ja hoiak oli minule 200% vastuvõetamatu, siis ma leidsin, et minu jaoks aitab.
Mul on üldiselt kõrge pingetaluvus, aga büroo jamad hakkasid vaikselt juba ülepea kasvama. Eriti veel ühe advokaadi kokku keeratud supid.

Tegemist on muide sellesama advokaadiga, kes ei läinud ühe minu töölise istungile, mille tõttu olin sunnitud töölise kohtukulud ise kinni maksma.

Suur rõõm on muidugi see, et paar nädalat tagasi sain selle summa siiski oma kontole tagasi, seega üks suur AHHOI on siin täiesti asjakohane :):)
Paneme rasvaselt ka  - AHHOI :)

Olin seda summat vaikselt juba maha matmas, sest ootasin ju ikkagi üle kolme kuu.
4000 € ei ole just väike summa, millele niisama nägemist tahaks öelda.
Kõige "vahvam" oli asja juures  see, et advokaat, kes oleks võinud moka otsast kasvõi midagigi lausuda, võttis asja nii külma kõhuga ja sellise suhtumisega, et vaatku-ma-ise kuidas-hakkama-saan. Eks ma siis vaatasin - sain ;)

Põhimõtteliselt hakkasin peale seda jama, kui ta kohtusse ei ilmunud, kõiki oma asju/töölisi üle kontrollima, sest sisetunne aimas halba.
See, mis ma avastasin, ajas mu vererõhu muidugi nii kõrgele, et mu  vere kohinat soontes, oleks võinud lausa kolmandale korrusele kuulda.
Avastasin nimelt selle, et kõik ühepoolsete kohtuotsuste arved on maksmata jäetud. Loomulikult maksin need kõik omast taskust kinni. Sinna läks siis veidi üle 1000 euro.
Põhimõtteliselt olid arved küll büroo nimele saadetud, aga alajaos oli ikkagi töölise nimi ja suure tõenäosusega oleks neid hiljem ikkagi tööliselt sisse nõudma hakatud.
Lürpisin seda suppi terve veebruari ja märtsi. Nüüd on päike vaikselt taas paistma hakanud.

Ütlen päris tõsiselt, et sellist suhtumist ma oodanud ei oleks. Mul on kogu aeg kujutluses olnud, et sellisel alal hoitakse asju ikka korras ja kõik jookseb mööda nööri.

Ega ikka jookse küll. Asjad on veel hullemad.
Selle suhtumine töölistesse (klientidesse siis) ja nende asjadesse on väga vastik ja madal ja nõme ja kõrk ja lohakas. Põhimõtteliselt kõik negatiivsed sõnad, mis ma öelda oskaks.
Hetkel räägin ühest konkreetsest noorest advokaadist, kellel on esindamisõigus maksimum aasta olnud, aga peab ennast vist Jumalaks. Ilmselt peavad kõik teda kummardama ka, et tema juurde saavad :D

Kohtusse tuleb ta nii, et ei tea asjadest ööd ega mütsi. Kohale ilmub ka täpselt 5 minutit enne istungit. Tuleks siis kasvõi pool tunnikest varem, tutvuks kliendiga, vaataks asjad koos üle! Ei, kus sa sellega. Liigne aja  (ja seega ka raha!) raiskamine. Suhtumine on põhimõtteliselt selline, et palka peaks saama pelgalt kohalkäimise eest. Kui asjast midagi teatakse, siis kuulub see vist  omaette tasustamise alla ja kui kohtus suu ka veel lahti teeb, siis on tasustamises juba kõrgem tase.

Ühesõnaga paha,paha, paha...

Peale seda, kui ma selle tõelise olemuse ära jagasin, hakkasin kõikidel istungitel ise kaasas käimas.
Ainult siis võisin kindel olla, et asi ka korrektselt aetud saab.
Eks need sõidud on mulle pärsi kulukaks läinud, aga mul on töölise eest vastutus.
Rahas ei ole hetkel küsimus.

Selle advokaadi suhtumine oli küll selline, et käsi olgu pikalt ees, peasi, et pappi kukuks - kuidas või mis töölisest saab, see teda küll ei huvitanud.

Vot sellele tegelasele oleks küll ühte kõrget kukkumist vaja. Siis hakkab äkki oma ninast ka kaugemale nägema ja saab aru, et tavaline reatööline on ka inimene.

Ja issver-sussver, mis kokkuleppeid ta tööandjatega sõlmida tahtis!!! :D
Hea näide selle kohta - töölise nõue oli 6500, tema tahtis kokkulepet teha 700 eurole. Järgmine kokkuleppe oleks olnud 3500 eurolt 300 eurole!!!??? Kõige toredam pakkumine oli 14 500 eurolt 500 eurole!! Selle viimase näite puhul oligi asi nii, et tööline oli ise selle advokaadi juurde tee leidnud, aga kui advokaat talle seda 500 € peale hakkas suruma, siis võttis ta minuga blogi kaudu ühendust ja rääkis loo ära. Selles loos polnud mingeid tõendeid isegi kokku kogutud ja asja korralikult vaadatudki. Käisingi selle poisi pärast spetsiaalselt Soomes eelistungil, olgugi et see ei onud tegelikult minu juhtum. Eks vaatab, mis peaistungil saab.

Poleks ma oma tööliste puhul seal vahel kirenud, siis oleksi ta sellised kokkulepped käiku ka lasknud. Temal ju savi, kui palju tööline saab. Peasi, et tema oma nutsu saaks! Töölise käest ei küsinud ta kunagi midagi. Kui mina julgesin oma arvamuse öelda, siis ta lõpuks vihastas mu peale ja küsis, et kas ta peab alati minult luba küsima. Loomulikult peab! Mina arutan asja töölisega ja lõppotsuse teeb ikkagi tööline.
Mul on tõsiselt kahju töölistest/inimestest/klientidest, kes tema juurde otse on sattunud.
Kes nende eest seisab?

Tema loosung on ilmselt "Vähem tööd, rohkem pappi".

No täiesti üle mõistuse suhtumine!

Peale seda, kui avastasin tema "imetoreda" ja "vastutustundliku" tööstiili sain aru, et ma ei suuda ega taha sellise inimesega koostööd teha ja tema keedetud jama enam süüa. Lisaks ilmnesid ka büroo endaga kered vildakad seigad...
Otsustasingi, et närvide säästmiseks on lihtsam see töösuhe lõpetada ja vaadata, mis tulevik toob. Loomulikult oleks ju igati tore ja lahe edasi toimetada ja oodata, kuidas palk iga kuu kõlksti kontole kukub. Seda enam, et tööd sain teha siis, kui endal parasjagu võimalik oli. Polnud ühtegi kellaega ega päeva ette antud.
No lausa luksus ju!

Aga ei - see ei ole minu jaoks, kui ma näen, milline suhtumine on.
On see advokaat oma nime ära pasandanud (ma kujutan juba ette, et paari aasta pärast pole tal ühtegi klienti), ilmselt oleks natuke veel ja ta oleks oma tegevusega ka minu nime ära lagastanud, sest minu rahakott pole ka põhjatu auk, kust ma ainult võtan ja kühveldan.

Üksvahe oli mul endast täitsa hale aj mõtlesin,e t oli mul nüüd seda vaja. Ju oli, sest kõik on kogemuseks.

Pean ütlema, et sain rongilt õigel ajal maha ja jätkan seda tegevust taas oma põlve otsas, sest ainult siis saan ma kindel olla kus maal asjad on ja kas nad üldse kusagil on.

Kõige "lahedam" olukord selle advokaadiga oli ühel istungil. Kui kohtunik temaga parasjagu kõneles, siis tema otsustas, et nüüd on täpselt õige aeg taskust  põsktubakas välja võtta ja neid patju omale huule alla toppida!! :D :D
Keset istungit!!!!!
Ma ei osanud tõesti muud teha, kui punnis silmadega olukorda pealt vaadata, omaette häbeneda ja mõelda, et kas see on tõesti võimalik! Lugupidamine missugune!

Tihti oli ka selliseid olukordi, et kui vastaspool hakkas midagi tunnipalga või töösuhte kohta mingeid fakte väitma, siis tema mitte ei vastanud, vaid vaatas küsiva pilguga mulle otsa a la kuidas see asi siis ikka oli.

Ma ei saa siiani aru, kuidas selline suhtumine üldse võimalik on? See ei ole ju jätkusuutlik. Tänapäeval sõna levib ja üsna kiiresti.

Et kui kellegi advokaat on soomlasest Joonas, siis tasub küll minuga kiiresti ühendust võtta - äkki annab veel midagi päästa. Päris tõsiselt!

Õnneks, õnneks, õnneks ei pea mina temaga enam ühelgi istungil käima. Loodetavasti ei tule mul temaga enam iialgi kokku puutuda. Tegelikult ma ikka loodan, et tulevikus kohtume - vastaspooltel ;)

Seal büroos on, muide, ka väga lahedaid inimesi (tervitused teile sinna ;)! ), kes selle advokaadi-junni (tõesti junn, sest ta on isegi minust lühem - mina olen 161 cm) pärast nii palju negatiivsust taluma peavad.
Seal  büroos on hästi töökaid inimesi, kes täidavad oma ülesandeid väga korralikult. Paraku lörtsib see üks kogu töö ja vaeva...Ma võikski öelda, et seesama inimene on büroo maine ja kõik muu alla viinud.

See teebki asja kurvaks, et üks tõrvatilk rikub kogu meepoti.

Kui ma ca kaks aastat tagasi bürooga koostööd tegema hakkasin, siis ma kirjutasin, et see on elu võimalus. Ma olen tegelikult endiselt seda meelt, sest olen saanud tohutu kogemuse. Lisaks olen saanud oma kaustadesse hagisid, vastuseid, kokkuleppeid, nõudekirju igast valdkonnas, seega juriidiliselt korrektsete dokumentide vormistamine ei ole ammuilma enam mingisuguseks probleemiks.

OMG, ma ei suuda praegu ära naerda oma esimesi hagisid ja seda kirjastiili :D
Aga, kui palju ma ikka tahta saisin, kui keeleoskus oli sellel ajal praktiliselt olematu?! :)

Nüüd aga on mul põhjad, mis on korrektses juriidilises keeles.
Lisaks loen ma endiselt igasuguseid tööõiguslike raamatuid. See riiul on ka juba päris pikaks veninud:

Rahana oleks see päris hea hunnik pappi :):):)


Praegu ma tegelikult tahakski aja täielikult maha võtta ja tööõiguse vallas ennast veel rohkem harida.
Ah, mis ma siin valetan - TEGELIKULT tahaks kõik päevad Abbil kühveldada, riisuda, rohida, kaevata ja nii hommikust õhtuni :):):)
Aga tööd peab ka ikka tegema, kasvõi natukene - muidu võib ju nälga surra :);)

Ma juba kujutan ette, kui hea kaitsja töölised endale saavad, kui mul ükskord see ametlik paber taskus on, et ise esindada saaks.
Tundub vist kerge enda pushimisena, aga nii see on :):) Ma tean, et mina teen oma tööd hingega. Kui pappi ka saab, on tore, aga meeletute rahahunnikute kokku kühveldamine ei ole eesmärk omaette.
Ma ei kujutaks endale ette, et ma läheksin kohtusse ja ma ei teaks asjadest midagi, et mul oleks savi... Päris tõsiselt - ma ei suuda omale seda ette kujutada.
Igatahes minust saab tööõiguse ADVOKAAT! Olen selle kohta endale 10-aastaku plaani teinud. Ilmselt saan kiiremini, aga 10 on maksimum aeg.

Kui varasemalt oli plaanis kiirelt ja ruttu õigust õppima minna (juba sellest sügisest), siis olen jooksmisele piduri pannud. Ja seda just seetõttu, et praegu on Johanna nii väike ja ma tahan temaga rohkem aega veeta. Kui ma praegu selle koolistressi endale kaela võtaks, siis ma oleksin hiljem enda peale väga vihane. Laias laastus ei ole mul mitte mingisugust vahet, kas ma saan selle diplomi 5 või 6 aasta pärast. Seega ei hakkagi end lolliks ega puruks rebima.

Tasa ja targu ;)

Mis ja kuidas bürooga edaspidi saab, näitab aeg. Selge on see, et selle nähvitsaga ei kavatsema ma enam koostööd teha.

Ma olen sellise pasaga kaasa minemiseks lihtsalt liiga aus ja liiga kohusetundlik.

Parem vähem raha, aga kõik olgu korras ;)

Kui nüüd veel büroost rääkida, siis bossid on ka omalt poolt väga "muheda" ja "vahva" käigu teinud. Hetkel ma sellest ma kirjuta ei saa, sest olen isegi äraootaval seisukohal ja ootangi põnevusega, mis saama hakkab.

Oeh, ma ütlen! :)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar