Lehevaatamisi kokku

esmaspäev, 1. juuni 2015

Käisime Soomes

Kuna mul oli eelmisel esmaspäeval, 25.mail, kohtus üks oluline istung, siis oli vaja ennast taaskord Soome ajada. Kohtus läks hästi ja sellel pikemalt üldse ei peatugi ;)

Kui ma tavaliselt olen ikka üksi käinud, siis sel korral võtsin Janeli-Karolini ka kaasa. Kool oli selleks ajaks nagunii põhimõtteliselt läbi, kontrolltööd tehtud, suurem õppetöö seljataga ja seega ei tekkinud eriti suuri raskusi laps paariks päevaks koolist ära saada.
Janeli, lasteaialapsena, kaasa võtmine ei tekitanud üldse mingit küsimust.
Öömaja saime sõbranna juures. Janelil rõõm oli suur, sest nägi üle pika aja oma sõbrannat, kellega nad Soomes nagu sukk ja saabas olid.

Läksime laupäeval hommikuse Vikingiga, mis tähendas seda, et äratus oli juba 5 ajal hommikul.
Turistid tegid laevas natuke pilte ka :D

Normaalsed :)

Turist nr 1 emmega :)

Turist nr 2 emmega ;)



Varajane ärkamine andis õhtul loomulikult, Eurovisiooni ajal, tunda ka, sest laule kuulsin ma ainult poole kõrvaga, punktide andmise ajaks magasin juba norinal ;)

Kui Turku jõudsime, siis rääkisin lastele, et nii lahe on seal olla, ja et mul on natuke kahju, et enam Turus ei ela. Selle peale vastasid mõlemad lapsed kui ühest suust, et neil küll kahju ei ole ja neile meeldib Eestis mitu korda rohkem.
Arusaadav! Kodus on neil ikkagi sõbrad, kellega vabalt rääkida ja kellega nad harjunud on. tuttavad inimesed, tuttavad kohad. Neile turvaline keskkond.

Minul on iga kord kusjuures kurb meel, kui Soomes käin ja just siis, kui Turku satun.
Siis ma ikka heietan, kus me seenel käisime, kus kalal, kus kive korjamas...
Kurbus tuleb sellepärast, et see lõppes kuidagi liiga järsku ja asjad, mida teha tahtsin, jäid pooleli ja siis on tunne nagu ma oleksin iseennast alt vedanud või nii.
Ah, ei tea, selline imelik tunne igatahes...ei saagi aru kas kurbus või on see hoopis nostalgia.

Sel korral käisime Naantalis - ronisime niisama kaljudel, korjasime natuke kive ja tüdrukud püüdsid kala ka ;)



meisterdasid ise õnge :)

vana hea kalastuskoht 

Käisime sellesama silla all, kus me varasemalt mitu korda kalal käisime ja kust me koguni ühe kala saime. Aasta oli siis 2011 ;)

Laupäev oli niisiis kohanemise päev. 

Pühapäeva hommikul käisin vabaõhu kirparil. Sain seal üle miljoni aasta jälle ringi tuuseldada. Mingisuguse ime kombel mul ei olnudki eriti kirparituju. Tavaliselt ikka on olnud.

Lõuna ajal käisin Heljäl (soome keele õpetajal) külas. Jõime kohvi, sõime kooki, lobisesime niisama. Heljä kinkis mulle uue õpiku, mille abil saan oma soome keelt edasi arendada:



Ma kohe tunnen, et seisan selle keelega paigal ja mingit arengut ei toimu. See, mis kunagi selgeks on saadud, see on selge. Teate ju küll seda ütlust, et kui ei liiguta edasi, siis liigutakse tagasi (maailm ju liigub. Kui ise kaasa ei liigu ja seisad koha peal, siis liigudki tagasi). Igatahes andsin Heljäle teada, et mul on vaja mingit head õpikut. Need välismaalastele mõeldud õpikud jäävad mulle natuke lahjaks ja vaja oli sellist, mis soomlastele mõeldud on. 
Ma ei oska sellele õpikule veel hinnangut anda, sest pole aega leidnud, et seda lugeda.
Vot see on ka tegelikult üks põhi probleem, ajaga on kogu aeg tuuga. 

Mis te arvate, mitu teost ma oma lubatud 11 raamatust läbi olen lugenud?
Loomulikult on õige vastus üks suur ja ümmargune null. 
Pole isegi ühte raamatut kätte jõudnud võtta! Veel vähem lugeda!
Karjuks appi, kui sellest abi oleks :):)

Lähme pühapäeva juurde tagasi.
Kui Heljä juurest tagasi olin jõudnud, siis pakkisin lapsed peale ja läksimegi Naantali.
Ilm oli ilus - päike paistis ja õhk oli ka täitsa soe.
Samal ajal, kui tüdrukud kala "püüdsid", korjasin mina natuke kive kaasa. Seal on nii ilusad ümarad graniitkivikesed, et neid on kohe lust korjata.
Ilmselt olen ma varas, sest tõin need kivikesed ikka Eestisse kaasa ka. 
Mis ma neist muidu ikka korjaksin, eksole ;)
Samas midagi ju ikka võib loodusest koju kaasa võtta? Eks see vist oleneb sellest, kui palju midagi võtta. Kuna ma rekkate kaupa neid kive sealt ei too, siis ilmselt ei panda mind vangi ka ;)

Kui Naantalist tagasi jõudsime, siis oligi õhtu juba põhimõtteliselt käes ja võis esmaspäeva ootama hakata. 

Esmaspäeval hommikupooliku veetsin niisiis kohtus ja peale seda kondasime tüdrukutega natuke poodides ja ostsime neile riideid. 
OI, KUIDAS MA EI VIITSI POODIDES KÄIA!! 
Esialgu oli kavas ka endale midagi vaadata, mingi uus kleidike või midagi, aga kui ma olin jõudnud 10-15 minutit poes olla, siis hakkas kerge tüdimus juba peale tulema. 
Ma pean vist elu lõpuni kirbuka riietega käima, sest ma lihtsalt ei viitsi mööda poode konnata, et neid poest osta :D
Suvel üks suuremat sorti pralle (pulm meie endi talu hoovis!) ees ootamas, selleks puhuks võiks ju ometi ennast kokku võtta ja need poetripid kuidagigi üle elada.
Eks näis ;)

Kui olime tüdrukutele vajaliku kraami kätte saanud, siis oligi kell juba sealmaal, et laeva peale sättida, mis väljus sadamast 21:30

Laeval oli ka hea nali :D
Sain chek in-ist õhtusöögi kupongi, mille väärtus oli 14 €. 
Mina sain aru, et saan selle kupongiga võin laevas omale taldriku igast head ja paremat täis panna ning seda laua taga rahulikutl nosida. 
Nii tegingi. Kuna näljaseid oli kolm, siis ladusingi soojenduseks suurele taldrikule igasugu soolast kraami - kala, kana, liha, salatit jne. Seda, mida tüdrukud soovisid. Toidu kõrvale muidugi suur klaas mahla. 
Mõtlesin, et kui tasuta saab, siis võtaks juba kooki ka :D 
Võtsingi, lausa mitu. Loomulikult käis koogi kõrvale ka kohvi.
Kui ma oma toidukraamiga kassasse jõudsin ja mulle arve esitati, siis pidin pepuli kukkuma, sest summaks öeldi 32 €
Tuli välja, et tasuta sai ainult 14 € eest, ülejäänud tuli endal kinni maksta.
Mis mul üle jäi - maksin ;)
Kolme peale saime sellest kraamist ikka jagu ja kõigil oli kõht vähemalt sooja sööki ja kooki täis ;)

Vot siis selline soodne õhtusöök ja ma üldse ei imesta, et ma vahel selline lammas olla võin.

Koju jõudsime öösel kell 2, nii kui pea patja puutus, siis Une-Mati oli kohe ka platsis.

Et siis selline retkeke ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar