Päästeoperatsioon "Koskel"

Mu ema maja ees on suur saar, mille sees on pesa ja mis saab igal aastal koskli poolt vallutatud.
Koskel muneb sinna munad, haudub ja paneb siis maikuus koos poegadega mere poole minema.
Kaks aastat tagasi pani minema nii, et jättis 4 poega maha.
Loomulikult ei jäänud väiksed kosklid looduse meelevalda, vaid ema lapsendas nad ära - tegi pesa, toitis ja nunnutas.
Karolin oli ka pool suvest ema juures ja seega sai tema samuti nendele pisikestele linnukestele titemamma olla.
Suve keskel oli emal planeeritud puhkus ja oli vaja mõelda, mis lindudest edasi saab. Loodusesse neid veel lasta ei saanud, sest see oleks neile kindlat surma tähendanud.
Vend surfas natuke netis ringi ja leidis sellise koha nagu Imeloomade Selts, kes tegelevadki spetsiaalselt metsloomade-lindudega ning viis linnud sinna.
Kaks kuud titemammandust oli emal lõppenud.

Eelmisel aastal tuli koskel samuti oma pesakesse - munes munad, haudus ja kui aeg käes oli, siis võttis oma pisikesed tegelased kaasa ning läks aga mere poole.
Kedagi maha ei jäänud.

Selgi kevadel oli koskel kohal.
Täna, sellel külmal ja vihmasel päeval, otsustas linnuema, et just nüüd on õige aeg oma poegadega taas minema hakata.
Just siis, kui maja juures on selle aasta kõige rahvarohkem seltskond (isal täitus 50 aastat!) ja kes ilmselt häirisid poegade ritta võtmist, otsustas kosklimamma, et just nüüd on õige aeg sammud mere poole sättida.
Nii oligi, et pojad hakkasid ükshaaval pesast sups ja sups välja ronima. Ema ootas ära 5 poega ja hakkas minema. Pesast poegi aga muudkui tuli - 6, 7, 8, 9, 10, 11...
Selleks ajaks, kui kõik pojad pesast välja olid saanud, oli linnuema juba ammu viie pojaga ära läinud. Ei tee ju linnule selgeks, et oota teisi ka!
Ülejäänud 6 väikest linnukest jäidki omapäi ja liikusid selles suunas kust inimhääled kostusid.

Õnneks on koskel selline lind, kes ei jookse pea laiali kuhugi metsa ära vaid tuleb julgelt inimese juurde. Kui üks poeg ees tuli, siis teised järgnesid talle.
Kui need pojad olid juba tund aega seal õues ringi käinud ja ema otsinud, siis oli selge, et midagi tuleb nende poegadega taas teha.

Ma ei osanudki alguses kuhugi helistada, sest esimesel korral, kui linnuema pojad maha jättis, majandasid nende saatusega ema ja venda.
Mõtlesime, et keskkonnainspektsiooni telefoninumber ( 1313) peaks helistamiseks kõige mõistlikum variant olema.
Helistasin ja rääkisin mure ära.
See, mis ma sealt vastu sain, oli küll täiesti ajuvaba!!
Vennike toru otsas ütles, et jätke linnud põhimõtteliselt kohe rahule ja las nad jäävad looduse meelevalda, sest see on looduslik valik, kes ellu jääb ja kes sureb.
Möh!?
Linnupojakesed, kes mul kannul jooksevad, tuleb külma ja vihma kätte jätta ning oodata millal mõni rebane või kass neid murdma tuleb!
Ja see oleks siis looduslik valik w?!
Looduslik valik on see, kui kosklimammi praegu oma ülejäänud viie pojaga mööda seda metsa mere poole kihutab ja retke käigus rebane mõne linnupojakese kinni püüab. Vot see on looduslik valik!

Kui ma jätan 6 abitust linukest maja ukse taha külmetama ja nälga, siis see on lihtsalt südametus ja kalkus!Punkt!

Ema ütles, et helistame siis kohe sinna Imeloomade Seltsi ja räägime neile loo ära.
Leidsin netist numbri ja helistasin.
Rääkisin perepojaga, kes ütles, et loomulikult võtavad nad pojukesed kohe vastu - ei ole üldse mingit küsimustki.
Ei muud, kui autole hääled sisse, linnukesed karpi ja Kehtnasse (edasi-tagasi 220 km).
Süda jäi rahule.

Nagu ma aru saan, siis keskkonnainspektsioon ei ole hüljatud, haavatud, eksinud metsloomade jaoks vaid sellel institutsioonil on hoopis teised suunad.
Aga siit tahaks küsida, et kas tõsiselt ei ole riigi poolt loodud ühtegi sellist kohta kuhu  neid eksinuid, haavatuid, üksikuid, emata jäänud metsaloomi-linde viia?

Päriselt?

Minu arust võiks igas maakonnas üks selline pisike kohake olla.
Üks inimene maakonnas ometi on, kellel on nii suur süda (ja loomulikult ka oskus), et loomade eest nii kaua hoolitseda kuni nad lõpuks ise hakkama saavad.
Kui selliseid inimesi leidub, siis see ei saa ju ometi nii suur kulu olla, et riik seda toetada ei võiks.
Või on?

Igatahes on Imeloomade Selts (MTÜ) igati tore ja väga vajalik koht, mille tegevust veavad pereema Sibelle, pereisa Janno ja perepoeg Oliver.

Oma tegevuses saavad nad toetust Eesti Loomakaitse Seltsilt ja Eestimaa Loomakitse Liidult, kuid sellises tegevuses ei ole ükski euro liiast, siit seega ühingu kontonumber:

EE60 1010 2200 8191 0015, Imeloomade Selts MTÜ