Minu haiged!

Alustaks kõige pealt sellest, et tegin otsuse igasugustest jaburdustest ja mõttetustest mitte kirjutada ning lugusid pastakast välja mitte imeda.
Kui mul ikka pole millestki kirjutada, siis pole igast sodi ka mõtet blogisse üles riputada.
Huu kers, et mul jõhker peavalu on??!!
Mitte kedagi! :D

Jõudsin põhimõtteliselt järelduseni, et kirjutan siis, kui miskit öelda on või kui tuju tekib.
Iga päev ei ole lihtsalt tuju kirjutada.
Mõni päev ei lülita arvutitki sisse. Ja telefoni ka ei lülita!
Siis on nii hea - tead, et keegi sind kätte ei saa ja keegi mingeid plaane ei sega ;)
Eks minult on aega ajalt küsitud, et kuidas sa saad nii teha, et telefoni sisse ei lülita. Äkki kellelgi juhtub midagi ja siis ei saada sind ju kätte!
Vanasti polnud kellelgi telefone ja näe - siiani elavad.
Õigus jah, nüüd on maailm ju hoopis teine ja me ei saa seda vanade mallide järgi võtta ;)

Ah, mis iganes.
Aeg ajalt luban endale igatahes arvuti- ja telefonivabasid päevasid ning blogit täiendan siis, kui millestki kirjutada on.
Virge on kõnelenud :)

Hetkel olen ma näiteks Janeliga Haapsalus haiglas.

Asi on nimelt selles, et eile õhtu oli ta vannis ja mängis oma pea-vee-alla-mänge.
Noh, paneb pea vee alla ja tõstab selle siis suure hooga välja.
Tõstiski! Ja kohe nii suure, et pani täie rauaga vastu kraani. Kolks oli lausa nii tugev, et ma kuulsin seda isegi kööki. Ei julgenudki algul vannitoa ust lahti teha ja vaadata, mis seal juhtus, sest see matakas tundus tõesti tugev.
Janeli muidugi nuttis ja ütles, et lõi pea vastu kraani ära.
Kes see, loll, asetab vannituppa kraani!?Ah-mis?!

Ok, nali naljaks, aga Janelile tuli pea peale meeletu muhk. Ja kui käega katsusin, siis oli selle kraani ranti lausa tunda. Verd, kusjuures, ei tulnud.
Nutisime, mis me nutsime, aga õhtuks 21-22 ajaks oli asi unustatud ja magama läks ta normaalse oleku-tujuga. Nii nagu tavaliselt.

Hommikul kella nelja ajal hakkas aga nutma, ütles, et pea valutab ja oksendas.
Viisin ta suurde tuppa magama, sest seal oli tal mugavam. Muidu magab ta nari teisel korrusel ja sealt oleks väheke tülikas oksendamiseks kogu aeg alla ronida. Diivani ette tõin oksendamiseks ämbri. Ootasin, kui ta magama jäi ja läksin ise ka magama tagasi. Vähemalt üritasin, aga mis sa seal magad, kui iga natukese aja tagant ennast voodist välja vead ja suurde tuppa jooksed! Päris suurde tuppa ei saanud ise magama jääda, sest tagatoas oli teine haige laps, kes terve öö ringi rullis.

Johannal on hetkel mõlemas silmas põletik, nohu, köha ja öösel oli palavik ka.
Üle miljoni aasta magas ta mul põhimõtteliselt süles.

Karolin on ka juba esmaspäevast saati haige. Köha, nohu ja palavik, mis tõusis üle 39. Ta oli põhimõtteliselt kaks esimest päeva ainult siruli maas.

Mul oligi Karolinile ja Johannale täna perearstile aeg.
Sain vähe rõõmustada, et Janeli ainukesena terve on, sest kui kahega perearstile läksin, siis jäi tema mu venna hoole alla - ikka diivanil, oksendades ja nuttes.
Ei kujutanud üldse ettegi, et paneks tema ka auto peale ja võtaks arstile kaasa. Otsustasin, et käin kahega arstil ära ja kui Janeli oksendamine jätkub, siis kutsun kiirabi.
Muidu sõidan alati ise kiirabisse, sest häbi on nagu ressurssi raisata või nii. Sel korral aga ei olnud, sest laps oli tõesti nagu soolikas ja see eilne pea-pauk pani ikkagi muretsema. Söönud ei olnud ta loomulikult midagi. Tegelikult oli, aga kõik mis sisse läks, tuli mõne minuti pärast kohe ka välja. Midagi sees tal ei seisnud.
Nii ta siis nuttis, oksendas ja kurtis, et pea valutab.

Kui olin perearstilt tagasi jõudnud (Karolinil veri põletikuline ja endiselt palavik, Johannal parem kõrv roosakas, kerge köha-nohu ja kirsiks silmapõletik), siis helistasingi kohe kiirabisse, et kolmas laps ka üle saaks vaadatud. Ma 100% kindel, et haiglasse sõit tuleb, sest ta ainult oksendas ja söönud ei olnud ta ka midagi.
Nii läkski. Haiglasse - vereanalüüsid, tilkuti...

Nüüdseks on kompuutris ka käidud ja peaga kõik korras. See on kõige tähtsam!
Tilkutina läheb praegu kolmas, viimane, potsik.

Arst tahab meid ööseks haiglasse, jälgimise alla, jätta.
Janelit see mõte muidugi ei rõõmusta - ta ainult nutab ja ütleb, et tahab koju.
Loomulikult ei tahaks ma ise ka siia jääda, sest mul kodus veel kaks haiget last. Kui Karolin saab ise hakkama, siis Johannaga on väheke keerulisem.
Praegu on õde nende juures, õhtul läheks Marite.
Aga...ma tahan ise kodus olla, koos oma haigete lastega...

Krutskimutid :)

Arutasime arstiga seda haiglasse jäämist ja otsustasime, kui õhtusöök sisse jääb ja enam ei oksenda, siis lähme koju ära.
Kui toidust rääkida, siis mul kõht täitsa koriseb. Jõudsin hommikul tassi kohvi juua ja ühe võileiva süüa.
Aga noh, rannahooaeg on tulemas ;)

Peale kiirabi poolt tehtud süste ja tilguteid Janlei enam oksendanud pole, seega on märgid paremad ja umbes paari tunni pärast peaksime koju tagasi saama.

Sellised lood siis.
Aga muidu on kõik lahe :):):)

Eelnevatel päevadel olid nii ilusad ilmad, et käisime Janeliga lausa kaks päeva järjest Abbil ringi tuterdamas:

Härmas urvad

Kastan, mida kitsed järjepidevalt iga aasta ära söövad. Ma olen lihtsalt nii laisk, et ei suuda sinna ühte kuuseoksakest peale visata!!!Sellel aastal tõmban ilmselt juba välja ja istutan uue :D 

Ilmselt ei suuda ma ka siis mingit katet peale visata!

Endiselt püsti :)

Ajahammas on ainult natukene purenud ;)

Janeli leidis linnupesa

Orav :)

Töö!

Töö, töö ja veel kord töö! Ootan juba:)

Kuna ilmad oli nii ilusad, siis ei viitsinud lihtsalt  toas passida. Värske õhk teeb imesid.

Ja kujutage ette, MA käisin lausa kolm päeva järjest jooksmas!!!!!
Esimesel päeval jooksin 30 minutit, teisel 50 minutit ja kolmandal 40 minutit. Km-d ei oska öelda.
Eilsest tegin vaba päeva ja täna oleks pidanud taas jooksma minema, aga läks nagu läks...

Jooksen ma üldisel maja ees oleval terviserajal. Jooksmise alguses teen tegelikult mingi suvalise suurema ringi, aga üldiselt ikka terviserajal. Ringi pikkus on 600 m, nii et võib seal sörkida küll. Kui Johanna ärkab, siis olen sips ja kodus.
Ostsin omale nüüd sellised raadiosaatjad/beebimonitorid, mis 12 km pealt peaks võtma. Pole veel proovida jõudnud ja ei tea, kas toimivad ka, aga sel nädalal on Karolin kodus olnud ja seega on tema mu raadiosaatja eest olnud.
Kui õtsu ärkas, siis kõne peale ja mõni minut hiljem olin juba kodus.

Veebruarikuu eesmärk on rasva põletada ja seega joosta täpselt sellisel tempol, kuidas tuju on - peasi, et natukenegi edasi liiguks.
Märtsis hakkan juba äkki mingit trenni ka tegema! Mul ju hullud nimekirjad valmis, kus ma kõik osa võtma hakkan! Ca 30 võitslust!!!! :D
Õde tegi ka mulle teatavaks, et ma ei ole normaalne.
Häh! Nagu see mulle mingi üllatus oleks! :)

Liigutamise tahe on igatahes suur, sest peale trenni on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea tunne. Energiat on nii palju ja üleüldse tundub kõik nii ilus ja tore. Nagu roosad prillid tuleks ette :D

Hetkel on roosad prillid aga eest ära ja reaalsus on see, et Janeli magab mul siin voodis ja mina ootan millal see tilgutipotsik ükskord tühjaks saaks.
Mingi tunnike läheb vast veel...
Ma ei kadesta oma õde, kes hetkel jorisevat Johannat kantseldama peab! Ilmselt ei vasta ta enam mitte kunagi mu kõnedele :):) Ok, see oli nali - äkki ikka vastab ;)

Ütlen juba ära, et personaal ja teenindus on haiglas väga 5+ olnud.
Söök oli ka hea :)

Kuuldavasti gripp ründab, seega tervist Teile kõigile, kes te veel terved olete.