Lehevaatamisi kokku

reede, 23. jaanuar 2015

Kirjutan, sest kannatus on juba katkenud!

"Emme korraldab meile nii mõttetu sünnipäeva!"

Selliste sõnadega tulid Karolin ja Janeli 2012 suvel minu juurde.
Jutt käib sellest samast sünnipäevast, kus dresscode oli lepatriinud-mesilased:


Tegemist oli suvega, kus muud ei olnudki, kui üksainus vihmasadu.
Kuna oli arvata, et planeeritaval päeval ka vihma sajab, siis leidis üks inimene, et õige on lastele selgeks teha, kui mõttetu sünnipäeva ema neile korraldab.
Ja seda juba kaks nädalat ENNE pidu, KUI ei olnud veel teada, kas vihma tegelikult sajab või mitte!
Jah, tema õnneks vihma sadaski ja pidu sai saalis peetud.
Isegi, kui sa tead, et vihma sajab, siis ükski normaalne inimene ei lähe lastele rääkima kui mõttetu sünnipäeva nende ema neile korraldab!

See oli aga alles algus.

Samal suvel püüdis too inimene  Janelile selgeks selleks teha, kui halb on elu Soomes ja kui hea oleks lapsel ikka Eestis elada. Inimene teab, et lapsel on niigi raske igakord Soome ära sõita ja ta räägib lapsele sellist juttu!?

Milleks lapsele selline ajupesu?
Eriti veel siis, kui sa näed, et Soome tagasisõitmine last kurvastab.

Mitte ükski normaalne inimene ei tee sedasi. Normaalse mõtlemisega inimene hoopis selgitab lapsele, et pole hullu midagi - elate natuke aega Soomes ja kolite varsti tagasi. Eriti veel siis, kui laps talle tähtis on.

Samast suvest alates hakkas Janeliga üks tramburai pihta. Iga kord, kui Soome tagasi sõitsime, kulus nädal aega selleks, et laps taas normaalseks saada. Selle 4-5 päevaga, mis me tavaliselt Eestis olime, muutus laps totaalselt ja oli raske uskuda, et tegemist on sama lapsega.
Küll ei osanud ta siis enam tassi mahla kallata, küll ei saanud saapaid jalga, küll ei saanud jopel lukku kinni, küll ei osanud pluusi õiget pidi pöörata, küll ei saanud kahvliga kartulit puruks, küll ei osanud juukseid kammida. Ühesõnaga kadusid lapsel kõik oskused.

Kuni 2012 suveni oli meie läbisaamine selle inimesega tegelikult väga hea. Suhted läksid hapuks, kui julgesin oma arvamust avaldada. Teatavasti mina ümber nurga rääkida ei oska, rääkisin asjast otse ja konkreetselt. Loomulikult läks asi veel hullemkas.

Viha elati välja Karolini peal, kes põhimõtteliselt ringkonnast kohe välja visati. Kui laps oma jalgratast tema juurest ära läks tooma, siis käratati lapsele kõige pealt "kao minema!", hiljem ei lastud muidugi uksest sisse ka.
Sa käitud sedasi 8-aastase lapsega!?

Lisaks hakkas ta mind süüdistama selles, et olen peale Soome kolimist ülbeks läinud!
Möh!?
Me ei puutunud peale Soome kolimist praktiliselt kokkugi ja ta tuleb sellise väitega lagedale!
Ma ei ole siiani aru saanud, milles see ülbus väljendus/väljendub.
Otsekohene olen ma alati onud. Paljud ajavad seda tõesti ülbusega segamini...

Sel suvel läksid meie omavahelised suhted igatahes hapuks.
Eelkõige sellepärast, kuidas ta minu last ründas. Kui sul on probleem ühe inimesega, siis sa elagi ennast tema peal välja, mitte tema lähedase peal. Ühesõnaga, kui mu sõbranna mees on siga, siis ma lähen ja elan ennast sõbranna peal välja!  Veel parem - sõbranna lapse peal! Nii w?

Mina olen sellist tüüpi inimene, et kui mulle mõni inimene ei meeldi või kui ma temaga ei suhtle, siis ma hoian temast lihtsalt eemale. Vastu tulles teretan, aga see on ka kõik. Ma ei lähe ja ei hakka ussitama, nokkima ja mingit vihavaenu tekitama. Tema elab oma elu, mina oma elu.

On arusaadav, et kõik inimesed ei saa maailmas üksteisega läbi saada. Ja, kui inimesed üksteisele ei meeldi, siis ei peagi nad ju omavahel suhtlema. Olgugi, et meie omavahelised suhted enam ei toiminud, ei hakkanud ma kellegi manipuleerima.

Tema võttis aga teise suuna, sest peadselt hakkas Janeli kasutama lauseid:

"Karolin ei ole minu päris õde!"
"Karolinil on oma issi, miks ta minu issi kohta "issi" ütleb!?"
"Keegi ei hooli minust!"
"Miks me Soomes peame elama?"

Mitte kunagi varem ei olnud probleemi, et kas on päris õde või kas "issi" võib öelda, samuti ei olnud muret Soomes elamise pärast. Laps ei osanud selliste mõtete peale isegi mitte tulla.

Kuna ma olen ikkagi nii paha inimene, siis rääkisin ka nendest ütlemistest selle inimesega.
Loomulikult leiti kõigele õigustus a la, et Karolinil ongi ju teine isa ja a la Eestis ongi ju parem elada.
Lisaks sain ma etteheiteid, kuidas ma lastel vahet teen ja põhimõtteliselt on Janeli mul nagu Tuhkatriinu - vaenu, õnnetu ja hüljatud, ei saa hellust ega hoolt. Lisaks Karolin kiusab teda kogu aeg ja peksab ka.

Vot see ajas mu tõesti juba marru!
Ma olen ise pärit lapsepõlvest, mis minu jaoks just väga rõõmus ei olnud ja mille tõttu ma ei suutnud oma emaga väga pikka aega normaalselt suhelda (nüüdseks on kõik muidugi OK) ja ma lubasin endale, et mina ei tee oma lastel kunagi vahet. Näeb papi pilvepiiril, et nii ka on.

Ja tema tuleb väitma nagu hoiaksin ma ühte rohkem kui teist?!
Ma olen kahe-jalaga-maa-peal-ema - kui laps ei kuula sõna, siis riidlen, kui laps on tubli, siis kiidan. Kui on vaja karjun, kui on vaja nutan.
Mitte kunagi ei saa ükski inimene väita, et ma eelistan ühte last teisele.
Veel hullem -  et ma ei hooli oma lastest!
Sorry - et ma ei hooli ÜHEST oma lapsest!

Väita nagu Karolin peksab või kiusab Janelit on ka väga naiivne. See täiesti normaalne, kui õed-vennad omavahel kisuvad, riidlevad, madistavad. See käib lapsepõlve juurde. Kui ma nüüd seda arvesse võtan, kuidas mina oma vanema vennaga iga päeva kaklesin, siis ei saa ma Karolini-Janeli võitlusi isegi mitte väikseks riiuks pidada. Meil olid vennaga praktiliselt iga päev rusikad käigus. Kuna mina noorem olin ja tüdruk ka, siis võib arvata, kes kogu aeg kolakat sai. Vaatamata sellele, et me lapsepõlves nagu koer ja kass olime, saame me praegu väga hästi läbi ja aitame üksteist alati, kui vaja on. Ma usun, et enamik nõustub minuga, kui väidan, et õdede-vendade riiud käivadki kasvamise juurde.

Ma ei leidnud asjale muud lahendust, kui öelda talle, et kui see ajupesu lapsega ei lõppe, siis ma lihtsalt ei luba last enam tema juurde.

Ma lootsin, et ta sai asjadest aru ja ei teinud mingeid takistusi - lubasin Janelil endiselt tema juures käia.

Tema aga jätkas meie ellu sekkumist.
Küll leidis ta, et lapsel pole kummikuid, küll kindaid ja salli ja muud tuhat häda veel. Tegin talle selgeks, et laps on juba nii suur ja ta valib ise riided, mida selga panna. Ma ei käi ja pane teda nagu kanaema riidesse. Kui ta paneb ennast liiga õhukeselt riidesse, et õues külm hakkab, siis tuleb ta tuppa ja paneb soojemalt - nii lihtne see ongi! Kui ta teeb oma riided mustaks ja märjaks, siis tuleb ta tuppa ja vahetab riided ära - taaskord nii lihtne see ongi!
Lisaks hakkas talle Karolin pidevalt ette jääma. See häiris mind loomulikult kõige rohkem. Sa viskad lapse peale esimest riidu kohe ringkonnast välja, seega jäta ta rahule. Küll mina tema kasvatamisega hakkama saan. Ja kui ei saa, siis need on mu oma vitsad.

Need, kellega olen sellest probleemist rääkinud, on minult korduvalt küsitud, et miks ma siis luban Janelil veel tema juures käia. Ma olen lubanud lapse enda pärast, sest laps tahab seal käia ja olla. Muidugi, miks ei peaks tahtma, kui teda praktiliselt kätel kantakse. Arvasin ekslikult, et teen lapsele sellega head, kui luban tal seal nii palju aega veeta. Nüüd olen aga aru saanud, et see on lapsele tegelikult kahjuks tulnud.

Lisaks sellele, et talle seal sedasi ajupesu tehakse, on Janeli hakanud võõranduma ka oma eakaaslastest. Kuhugi ta minna ei taha ja teistega mängimine hakkab ka varsti ära ununema.
Minu õe ja venna lapsed käivad pidevalt kusagil. Kui Janeli käest küsin, et kas tema ei taha ujuma minna või keeglisse, siis ta isegi ei mõtle vaid ütleb: "Ei".
Pigem valib toas istumise - selle inimese juures.

Kui veel 2012 suvest rääkida, siis olid lapsed teatavasti Eestis. Tema hoole all. Suve lõpus ei jõudnud ma ära kuulata, kuidas tema suvepuhkus sai ära rikutud.
Oleks ma sel ajal teadnud, et 4,5- ja 8-aastase lapse "vaatamine" (olgem ausad - mida sellise vanusega lapsi üldse vaadata on? Peasi, et kõht täis on, sest mängida oskavad nad ise) selliseks koormaks saab, poleks ma elus ka neid tema juurde jätnud!! Kui sellest teada sain, siis võtsin kohe Maritega ühendust, kes lapsed peale korjas ja nad viimaseks kaheks nädalaks enda juurde viis.
Oleks siis inimene kordki öelnud, et ta ei jõua lastega olla! Oleks ta kordki öelnud, et tulge viige lapsed ära!
Ei! Milleks?

Selles mõttes oli see 2012 suvi hea näitaja, mis inimesega tegelikult tegemist on. Väliselt ei oskaks vist keegi aimata, et inimene sedasi käituda võib. Tegelikkus on hoopis teine.

Mina pole ennast kunagi ilusaks, armsaks, toredaks teeselnud. Kui vaja ütlen asjad otse näkku, kui vaja karjun, kui vaja olen vastik ja nõme. Ma ei teeskle kedagi teist!

Eelmisel suvel süüdistas ta mind, et peksin Janeli silma rusikaga lõhki.
Sel suvel süüdistas ta samas teos juba Karolini, sest keegi ju ometi pidi Janeli silma puruks peksma!
Ma võin küll vihastada ja karjuda ja muidu tigedaks saada, aga et oma lapse silm rusikaga puruks lüüa?
Vot see on juba tase.
Kusjuures ma üldse ei mäletagi, et Janelil  kusagil silma peal midagi oli. Ju siis oli, sest ta olevat selle vigastuse isegi fotografeerinud. Ilmselt fotosüüdistus või midagi. Ütlesin talle, et lapsed kukuvad, saavad haiget, et kriimud-haavad on täiesti normaalsed nähtused. Selle peale ta ainult naeris ja ütles, et see haav ei olnud mingist kukkumisest. No selge - järelikult lõin last rusikaga silma!

Ma ei ole nendest teemadest varem kirjutanud, sest lootsin, et kõik loksub paika.
Aga see ajupesu on kestnud juba üle kahe aasta.
Nüüd, kui ta eelmisel teisipäeval juba meile koju sisse sadas, küsimusega, et kas Janeli peab Johannaga kahekesi koju jääma, siis viskas mul ka juba ära.
Ma ei saanudki aru, kas ta mõtles, et Janeli peab koju Johannat vaatama jääma või? Või milles see point  üldse oli?
Kuna ta meile sedasi sisse sadas, siis läks muidugi ütlemiseks.
Kuulsin vähemalt sajandat korda, kui tänamatu ma ikka olen.
Kunagi saime me hästi läbi ja ta vaatas vajadusel Karolini. Nüüd ei suuda ta nina alla hõõrumata jätta, kui tänamatu ma olen. Kui talle meelde tuletasin, et mina aitasin sellel ajal ju teda ka, siis nähvati, et ta võib mulle need abistamised kinni maksta. Kui mina omalt poolt ütlesin, et ma võin ka need vaadatud tunnid kinni maksta, siis sain jälle mööda pead, et mida ma laian oma rahaga!!
No tere tali, tema võib mulle raha pakkuda, aga mina talle ei tohi. Jälle paha!

Teisipäeval, kui enda viha maandamas käidi, tehti muuseas teatavaks, et Karolini nägu on perekonna foto pealt (mille Rovaniemes tegime) välja lõigatud, et mingu laps oma näolapile järele! Normaalse inimese käitumine?
Minu nägu on sealt loomulikult ammuilma välja lõigatud ;)

Karolinil on selle inimese ees juba vist suurem hirm, sest täna tuli ta tuppa ja ütles, et see inimene oli talle öelnud: "Koletis, tule eest"
Hiljem selgus, et ta oli öelnud, et tulge eest ära, koletis tuleb. Ilmselt siis kõikidele lastele.
Mida iganes see tähendas.

Sain temalt näiteks selle eest ka juba sõimata, et blogisse lillekimpudest pildid julgesin panna. Seejärel tuli temalt soe soovitus, et paneksin voodielust ka mõned pildid üles!!??
Eeee...??!!

Kui suhted meie vahel hapuks läksid, hakkasin mina temast lihtsalt eemale hoidma. Ei mingit ussitamist, taga kirumist, lapse ajude komposteerimist. Lubasin lapsel endiselt ka tema juures käia ja ööbida.

Kui aeg ajalt tuligi jälle mõni "vahva" ütlemine või lause, siis ma üritasin lapsele selgitada, mis tegelikult tõde on. Ma ei ole seda inimest lapsele kunagi halvustanud, sest ma ei lasku temaga samale tasemele. Küll olen ma lapsele öelnud, et ta kaitseks emmet ja ei laseks midagi halba öelda.

Milleks ei või rahulikult elada?
Milleks on vaja mingeid täiesti mõttetut vihavaenu tekitada?
Mitte keegi ei ole keelanud lapsega suhelda. Selle asemel, et teiste ellu sekkuda, võiks rõõmu tunda.
Me kõik ei peagi kõigiga läbi saama, aga vihavaenu tekitamine ei ole ka just kõige parem lahendus.

Ma arvan, et see sissekanne on vajalik. Eelkõige tema jaoks. Et ta aru saaks, kuidas ta tegelikult käitunud on ja kuhu maani need asjad viinud.

Viimane kord oli selle inimese kõnes ja silmis selline viha, et kui pilgud võiks tappa, siis oleks ma ilmselt surnud.
Inimene peaks endasse süüvima ja natuke mõtlema, mis teda tegelikutl vihastab, selle vihaga tööd tegema ja mõtlema, kas seda annab parandada. Vastasel juhul toob see viha talle veel rohkem kibestumust.

Nüüdseks on asjad seal maal, kus minu karikas täis sai (peale teisipäevast sisse sadamist) ja Janeli selle inimese juures enam ei käi.
Alguses mõtlesin, et pean Janeliga terapeudi juures käima hakkama, aga hetkel tundub, et siiski mitte.
Laps on täiesti normaalne.

Ma ei suuda mõista, mis asi viis inimese sellise vihkamise ja vihani...

Võibolla ei suutnud ta leppida, et Soome kolisime ja ta last nii vähe nägi. Ilmselt oli tal minu vastu seetõttu viha tekkinud, sest kolitud sai ju minu algatusel. Ma ei saa sellest tõesti aru...
Sellepärast, et julgesin tema väljaütlemiste kohta midagi öelda?
Sellepärast, et ma pole soolikas, kellele võib kõike öelda, mida sülg suhu toob?
Ei tea...


Miks inimene ei või rahulikult elada?
Mida ta sellega saavutada üldse üritab?

Inetu lugu, millest kirjutada, aga ma lihtsalt ei viitsi enam.



Parem õudne lõpp, kui lõputa õudus...



12 kommentaari:

  1. Tegu Janeli vanaemaga? Tegelikult vahet pole, mina oma last sellise ebastabiilse inimese juurde ei laseks. Ausalt kohe, niimoodi lugedes tunduks sel inimesel nagu mingi psüühiline häire olevat. Sellise inimesejuures pole lapsel turvaline olla. Õigesti tegid, et Janelid sinna enam ei luba. Aga kui tegu sugulsega on, siis on selline keelamine muidugi keeruline. Eriti kuilähestikku elate.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tal on lihtsalt meeletu viha...Selline viha, et ta ei saa ise ka enam aru, mida teeb. Vot selle vihaga on vaja tööd teha, et asi korda saaks. Nii kaua, kui ta seda ei tunnista, asi paremaks ei lähe.

      Elame üsna lähestikku, seega vältimine suhteliselt keeruline. Varem tema nägemine mind ei häirinud, aga nüüd, kui ta sel teisipäeval meile sisse sadas ja end taas välja elas, siis on küll nii, et kui teda kusagil tulemas näen, siis pööran parem otsa ringi ja lähen mujale...
      Ma räägin - kannatus sai otsa.

      Kustuta
  2. Inimene, kes niiviisi käitub ja susib teeb ainult endale sellega halba. Ta sisemine maailm on katki ja ta elabki oma viha ja kibestumist sellega välja. Last on hea mõjutada - ta ei mõista veel kõike, aga kui laps suureks kasvab, siis oskab ta ise teha heal ja halval vahet ja kõik loksub paika. Seniks aga on mõistlik sellist inimest tõesti ignoreerida. Lapsega võiks rääkida, miks see inimene niiviisi ütleb (kui isegi teaks eksole) ja selgitada, et asjad pole nii. Siis mõistaks laps ka, miks selle inimese juurde tal mõistlik minna ei ole. Igatahes jõudu ja positiivset meelt! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda ma teha üritangi, et lapsega lihtsalt rääkida ja talle kõike selgitada. Kasvab veel natuke, siis saab aru.
      Vähemalt ei saa ta mulle öelda, et halba olen rääkinud.

      Kustuta
  3. Ka mulle jätab see inimene ebastabiilse mulje. Samuti ei pea ma õigeks lapse/lastega manipuleerimist ja nende ajude komposteerimist ja üldse, öelda lapse kohta "koletis"???.
    Sina oled ema, sina otsustad mis on su lastele parim. Isegi pikk on su kannatus olnud.
    Ja kui mitte enne, siis kunagi suuremana mõistab sind kindlasti ka Janeli.
    Jõudu, ole tugev, ja hoidke kokku! Usalda neid kellega tead, et võid luurele minna :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See koletise teema oli arusaamatus. Ju on laps juba nii häiritud, et pidevalt selle inimese käest mingeid etteheiteid saab.
      Selle teemaga oli nii, et lapsed mängisid õhtul õues ja see inimene läks mööda. Karolin tuli nutuga tuppa ja rääkis nuttes, et see inimene ütles:" Koletis, tule eest".
      Hiljem selgus, et see inimene oli öelnud vist kõikidele lastele, et tulge eest ära, koletis tuleb...

      Ei saaks öelda ka, et lapse liialdus on, sest ta tõesti tuli tuppa ja nuttis...
      Karolin oma sõbrannaga oli tee peal ja tee peal oli piisavalt ruumi, et sealt rahulikult, ilma torkimata mööda minna.
      Seega oli see ütlemine ikka torkimise põhimõttel öeldud.

      Ma olen talle korduvalt öelnud, et kui minu laps nö ringkonnast välja heideti, siis ei ole tal õigus enam teda ka käsutada, kamandada, õpetada, etteheiteid teha. Jätku mu laps rahule ja ongi asi korras.

      Kustuta
  4. Mingil määral ma mõistan, kuigi raskustega, seda kui vanemad, eriti emad, kurdavad oma laste valikute üle. See "minu poeg või tütar vääriks paremat" asi on üpris levinud. Mul on aga täielikult vastuvõtmatu kui selle vildaka suhte tulemusena jagavad vanavanemad lapselapsi omadeks ja võõrasteks. See on minu maailmapildis täielikult lubamatu!

    Kogu loos jääb minu jaoks selgusetuks aga Janeli isa suhestatus olukorraga. Lugejana jääb mulle mulje nagu asi ei puudutakski tema kõigi kolme (!) lapse heaolu. Karolini isa suhtumist tekkinud situatsiooni ei tahaks aga ette kujutadagi... Ning muidugi tekib mul küsimusi, kuidas Karolini vanavanemad suhtuvad ja suhtlevad Janeliga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kurb ongi see, et inimesed püüavad elada kellegi teise elu. Iga inimene teeb ise omad valikud, liiati veel siis, kui ollakse juba sellises vanuses nagu meie oleme. Me ei ole enam 15-20-aastased.

      Kõige kurvem ongi see, et kohe ESIMESE ebaselguse ja riiu korral last rünnati ja ringkonnast ukse taha tõsteti. Vot see on andestamatu.

      Karolini isa on asjaga kursis ja tema juba teab, et ilma asjata ma oma lastele liiga teha ei lase. Kui on ikkagi ebaõiglus, siis seisan selle eest. Laps on laps. Ei ole ma selline ema, kes seisab igal võimalusel ja igas situatsioonis oma lapse eest. Kui laps teeb pahandust, siis vastutab ikka tema ja saab oma karistuse. Eluilmaski ei ole sellist asja, et minu laps on illikuku ja pahandust ei tee. Loomulikult teeb, teevad nad kõik.

      Karolini vanavanemad on ainult minu isa-ema, sest isapoolsed vanavanemad on surnud.

      Kustuta
    2. NB! Ma ka mõistaks seda, kui emad muretsevad, kas nende pojad-tütred said ikka head kaasad kõrvale, aga seda sel juhul, kui see leitud elukaaslane on viimane toss- tööl ei käi, koolis ei käi, kodu ei korista, lapsi ei kasvata, käib pidust pidusse ja kes elab oma mugavustsoonis ning ootab, kuidas teine pool ämbriga raha koju tassib.

      Kui sul lapsel on nö normaalne elukaaslane, kes teeb tööd, hoolitseb kodu ja laste eest, susib ja pusib igas vallas, nii et veri on põhimõtteliselt ninast väljas, kusagil joomas ja laaberdamas ei käi - siis mida sa veel tahad?

      vot sellest ma aru ei saa...

      Kustuta
  5. Kas koigil lastel on ertinevad isad? Pole nagu aru saanud..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei, Karolin on esimesest abielust, temal erinev isa ehk Janeli ja Johanna on "päris" õed.

      Kustuta
    2. Ei mõista ka mina seda vahet tegemist - õde (või vend) on õde ja kõik! Kui nii vahet teha ei saaks lapsendamisest üldse juttu olla, ses kõik on võõrad... Kui elatakse perena koos siis on ikka kõik võrdselt OMAD. Paraku jah teistele seda selgeks ei tee, siin tuledki sina mängu, kes kõiki oma lapsi vajadusel kaitseb :)

      Kustuta