Meie päevad

Ärkame 6:50.
Enamikel päevadel tõuseb Johanna enne kella, ajab end voodis istuli, näitab sõrmega ukse poole ja ütleb: "õõõ, õõü, õõu, opa".
Tõlkes tähendab see, et võta opsi ja kõnni minuga suurde tuppa multasi vaatama.

Varem oli äratus 7:00, aga tüdrukud tahtsid pikemalt telekat vaadata, seetõttu ka äratus 10 minutit varem. Oluline abi küll! :):)
Et tüdrukud Eestis soome keelt ära ei unustaks, siis sai Soome kanalid tellitud.
Peale YLE 1 ja YLE 2 ei olnudki tegelikult midagi valida, aga tüdrukud saavad vähemalt Pikku Kakkost ja mina Uusi Päivä vaadata.
Kuutasu nende mõlema eest 0,40 €

Hommikul on niisiis reegel, et vaadatakse Pikku Kakkost ja õhtul 17.00-18.00 ajal sama teema. Kui tahavad vaatavad, kui ei taha, ei vaata, aga nendel aegadel Eesti multasid vaadata ei tohi.
Selline karm kord meil :D

See on tüdrukute endi pärast. Kui neil juba on üks keel selge, siis oleks hea, kui see säiliks.
Mine tea, millal vaja võib minna.
Kolimise ajal oli meil kokkulepe, et räägime kodus omavahel soome keelt, aga ainult kokkulepeks see jäänud ongi. Lihtsalt läheb meelst ära, et rääkida. Mõnikord ma ikka räägin, aga vastatakse mulle eesti keeles. Kui küsin, et mis meie kokkuleppest saanud on, siis ainult naerdakse.
Ok, see selleks.

7.40 lähevad Janeli-Karolin kooli ja lasteaeda.
Varasemalt viisin Janelit ise lasteaeda, aga alates oktoobrist läheb ta koos Karoliniga.
Kool ja lasteaed on praktiliselt kõrvuti, seega saavad nad koos minna.
Kui õigel ajal toast välja astuvad, siis lähevad juba suurema kambaga.
See ongi väikse maakoha eelis - kõik tunnevad kõiki ja saavad koos minna-tulla.

Kui suuremad koolis-lasteaias on, siis meie päevad on Johannaga sedasi ära jaotatud, et esmaspäev, kolmapäev, neljapäev ja laupäev on mul nö tööpäevad. Teisipäev, reede ja pühapäev nö vabad.


Tööpäevad
Kuna Johannal on hetkel selline iga, kus ta võib naelutatult nii Tweeniesid, kui ka Lotte multikaid vaadata, siis peale hommikust söömist ehitan talle maha pesa - tema hakkab neid vaatama, mina tööd tegema.

Lõsutab pesas

Üldjuhul viitsib ta Lotted ära vaadata (kaks osa ehk ca 3 tundi) ja tahab seejärel õue minna.
Kui üks osa läbi saab, siis teeb kisa: "Õõõõ, õõõ, õõõ." Tõlkes : "Pane järgmine!"

Hommikuti teengi tööd ca 3 tundi, peale seda lähme õue.
Mõnikord käime lõuna ajal Janelil ka järel kuna talle ei meeldi lõunati üldse magada. Nii oleme jõudnud kokkuleppeni, et ühel nädalal toon ta kolmapäeval lõunast ära, teisel nädalal teisipäeval ja neljapäeval.

Kui õues käidud, siis tuleme tuppa, sööme ja Johanna läheb magama. Magab ta 1,5-2 tundi. See on 100% töötegemise aeg ja muude asjade tegemine on sisuliselt välistatud. Isegi, kui ma teen magamaminemise ajal midagi muud, siis jääb see töö poolikuks ja kolin arvuti taha.

Peale Johanna lõunauinakut tuleb nö vaba aeg, kus tegelen igasuguste muude asjadega: õpin Karoliniga, kütan pliiti-kaminat, pesen nõusi, teen süüa jne.

Ööune aeg saabub meie peres 21.00 -21.30, siis lähevad kõik lapsed magama.
Mõnikord jääb Johanna juba ka 20.30 magama, siis püüan tubli olla ja suurematega natuke mängida. Üldjuhul mängime memot, doominot, malet  või reversi (musta-valge nuppudega mäng, kus üks värv "sööb" teist):

Tunnistan, et ega suurematele eriti palju aega jää, aga ma püüan praegu omale mingisugust süsteemi luua, kus vähemalt üks päev nädalas oleks täielikult töövaba - ei koduseid töid ega ka tööalaseid. Põhimõtteliselt tahan sinnamaani jõuda, et see päev puhtalt lastele oleks.
Kas lähme koos kuhugi või teeme midagi.
Idee poolest just suurematega, sest Johanna saab oma tähelepanu ka nädala sees kätte.

Juba pikemat aega on mul süümekad, et lastele enam piisavalt aega pole.
Nüüd hakkavad asjad tegelikult juba paikka loksuma ja süsteem vaikselt toimima.

Kui lapsed magama on jäänud, siis teen õhtul veel veidi tööd. Enamasti lähengi nendel päevadel magama kusagil 1-2 ajal. Kokku teengi tööd ca 8-10 tundi. Kui mõne asjaga kiire on, siis istun muidugi pikemalt üleval. Kui see Tarmo otsuse edasikaebamine oli, siis istusin mitu päeva järjest hommikul 5-ni - ise enam millestki aru ei saanud :D
Uudiseid selle asja kohta veel ei ole. Mõtlesin, et ootan, millal kuu täis saab ja kui sel ajal ikka veel uudiseid pole, siis uurin.

Sellised need nn tööpäevad siis on. Eks aega ajalt tuleb kergeid muudatusi ka ette, aga üldjuhul on päevad sellised.

Vabad päevad
Vabad päevad on niisiis teisipäev, reede ja pühapäev.
Tähendab see tegelikult seda, et töö asju ERITI ei tee ja magan kella 10-11-ni.
Eriti tähendab seda, et natuke ikka teen tööd, aga seda AINULT siis, kui Johanna lõunal magab ehk 1,5-2 tundi.
Kui teistel päevadel teen hommikul ja õhtul ka, siis teisipäeval, reedel ja pühapäeval ei tee.

Kui suuremad on kooli-lasteaeda ära läinud, Johannal kõht täis ja Lotte telekas jooksmas, siis tõmban end suuretoa diivanil kerra ja panen silma kinni.
Loomulikult ei saa ma nagu nott magada, sest ühe kõrvaga pean kuulama, mis Johanna teeb, aga samas puhkab välja küll.
Õnneks on Johanna nii hea laps, et ei vigise, ei kägise, vaatab multasi ja asjatab omaette. Vahepeal tuleb rullib end minu kaissu ka ja vaatab sealt telekat.

Seda hommikust und on mulle lihtsalt vaja.
Kui ma öösel 2 ajal magama lähen ja ainult viie puhketunniga leppima pean, siis on tagajärgedeks tuikav pea, uimasus, trotsis tuju ja sada häda veel. Kokkuvõttes - väsinud inimene.
Algul mõtlesin, et kuidas ma ikka magan sedasi?! Raiskan ju päeva!
Siis aga leidsin, et MITTE MIDAGI ei juhtu, kui ma magan. Elu ei jää ju seisma.
Nüüd tukungi ja absoluutselt mitte miski ei kõiguta ;)

Vabadest päevadest on asi tegelikult kaugel, sest need päevad kuluvad tegelikult koristamiseks, Haapsalus poes käimiseks ja muudeks suuremateks tegemisteks.
Isvver, kuidas mul ei meeldi poodides käia!
Esiteks kulub raha ja teiseks ma lihtsalt ei viitsi poodides ringi konnata - täielik aja raiskamine.

Teisipäeva õhtuti käin võrkpalli mängimas. Kaks korda olen käinud ja väga mõnus on.
Johanna on sellel ajal Karolini hoole all.
Mõni tahaks võibolla pikali kukkuda ja lastekaitsele juba helistada, et kuidas 10-aastane laps oma 1,5-aastase õega kodus on!
Aga neile tahaks seda öelda, et vaatame tänapäeva ühiskonnas natuke ringi. Enamik lastest on nagu hädapätakad - millegagi hakkama ei saa ja kohusetunne on olematu.
Mina olin 7-aastane, kui oma pooleaastast õde vaatama pidin, seega saab 10-aastane 1,5-aastase lapsega suurepäraselt hakkama. Ausalt öelda polegi Johanna puhul midagi valvata, sest ta on nii tubli. Kui tal kõht täis on ja tagumik kuiv, siis ta ei vigisegi. Hammaste aeg on ka nüüdseks möödas, seega elu nagu lill.
Mina Karolini usaldan ja pean tunnistama, et on ikka palju abi küll, kui kodus nii suur laps olemas on. Kusjuures Karolin ise tahab temaga kodus olla. Mõnikord ütlebki mulle, et ma Haapsalus üksi käiks, et tema jääb õega koju ;)
Ma olen seda joont hoidnud, et õe vaatamine ei saa olla sunnitud ega kohustuslik.
Kui tahab vaadata, siis vaatab, kui ei, siis tuleb mul omal midagi muud välja mõelda.
Mäletan, et endal oli pidev kohustus nooremaid õdesi-vendi vaadata. Vene ajal oli see täitsa tavaline nähtus.
Kuna seda vaatamist ja kärutamist ikka oli, siis pubekana mõtlesin, et ma ei taha endale eluilmaski mitte ühtegi last!!! :D
Praegu võiks neid mul isegi rohkem olla ;)

Kui trenni ajal tulebki mingi probleem, siis Karolin helistab mulle ja olen minutiga kodus.
Saal on maksimum 250 m kaugusel.
Rattaga lähen, rattaga tulen. Seega hea, kui 1 minutki sõiduks kulub ;)
Samas ma pean tõdema, et see kõne võetakse liiga lihtsalt. Tänasest ehe näide. Johants hakkas korra vigisema, Karolin võttis kõne peale ja ütles, et Johanna nutab.
Kui koju jõudsin, polnud mingit nuttu, laps mängis rahulikult. Eks ma olin juba 1,5 tundi ära ka olnud ja ju Karolinil hakkas juba igav.

Janeli on ka mulle teada andnud, et tema tahab samuti ise õde vaadata. Karolin ju vaatab, miks tema ei saa!? :)
Nojah, Janeli on veel liiga noor. Kasvab veel paar aastat, siis saab ;)