Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 30. november 2014

Kuidas Eesti õigusinstantsid last solgutavad. On see võimalik?Tänapäeval??!!

Copy-paste:

Tutvusin endast vanema mehega ja jäin lapse ootele üsna meie suhte alguses. Alates sellest ajast, kui kolisime kokku, ilmnes mehe alkoholi kuritarvitamine ja tegelik iseloom, mis oli täis vihkamist ümbritseva suhtes ja kus kehtis vaid tema enda õigus.
Rasedana visati mind tihti mehe poolt kodust välja. Tõugati, lükati. Mees ähvardas mind, et kui peaksin lahkuma, võtab ta minult lapse. Ema polnud lapsele tema arvates vaja. Peale sünnitusmajast tulekut, käskis mees mul kohe tööle minna. Oli olukordi, kui tahtsin lapsele rinda anda, siis lükati mind mehe poolt jalaga eemale või hoiti kinni ja näljast nutva lapse juurde mind ei lastudki. Kuu ajase imiku pani mees jalgadele ja imestas, miks ta ei käi. Hiljem käisin kuid lapsega massaazil, kuna lapse jalalihased olid pinges.
Vaimne terror saatis mind hommikust õhtuni. Oli ka juhus, kus mees tõmbas vastsündinule kilekoti pähe ja ütles, et see on tore. Kui juhtusime viibima kõik koos väljaspool kodu, jalutas mees nii minust kui lapsest (varasemalt kui olin rase, siis ka lihtsalt minust) mitme meetri kaugusel ees/taga, et mitte näidata oma seotust minu/meiega.
                      
Kui laps oli mõnekuune, põgenesin koos temaga jäädavalt kodust. Sain aru, et kui tahan vähegi ennast ja last säästa ning anda lapsele eluterve kasvukeskkond, siis tagasiteed mehe juurde enam ei ole. Kuna ta oli lapse seaduslik isa, siis teavitasin teda, et kui ta soovib lapsega kohtuda, siis selleks jääb tal võimalus alles. Seda ta ei soovinud. Ainuke asi, mis ta tegi, oli see, et sõimas ja ähvardas mind telefoni teel pidevalt nii lapse ära võtmisega kui ka kahjustada minu elu ja tervist.

Kuna meil oli jagatud hooldusõigus seaduse järgi ja mees mind pidevalt ähvardas lapse ära võtmisega, pöördusin kohtusse, et määrata lapse elukoht. Sellest hetkest pööras mu elu pea peale, mehe kättemaksust sai kinnisidee, mis kestab nüüdseks juba seitse aastat. Naiivselt lootsin, et kohus, kes peab ju olema õiglane, saab olukorrast aru ja kaitseb oma riigi kodanikke ja eriti lapsi. See lootus purunes kiirelt. Õiglus ja õigus on kaks eri asja. Olen koos lapsega muutunud õigussüsteemi ohvriks – süsteemis, kus lapsed on kui objektid, kellest saab jõupositsioonil lihtsalt üle sõita, tähtsad on vaid isa õigused. Juhul kui vastaspoole on piisavalt raha ja võimu, siis kujuneb võitlus õigussüsteemis tõeliseks õudusunenäoks.

 
Algus lõputul näival teel
Kevad 2008 sai esitatud avaldus kohtule. Lapse isa leidis endale advokaadi, alates sellest ajast tema poolsed ähvardused lõppesid. Asemele ilmus „armastav ja kannatav isa“.
Enne esimest kohtuistungit algasid lapse ja isa kohtumised Asula tn Tallinna Perekeskuse ruumides 1 h 1 kord nädalas. Sotsiaaltöötaja poolt on protokollitud lapse isa poolsed negatiivsed käitumisjooned, nagu närvilisus, verbaalne agressiivsus, süüdistamine, püüd laps jõuga emast eraldada jne. Oma seisukohas kohtule rõhuti siiski rohkem sellele, et isa ja lapse suhe edenes märgatavalt, vanemate vahel valitseb küll konflikt, aga lapse kohtumine isaga on kindlasti lapse huvides.

Sügisel 2008 määras Harju Maakohus lapse elukoha minu ehk ema juurde ja suhtluskorra isaga 2h 1 kord nädalas järelvalve all kuni lapse 3 a saamiseni.
Alates kevadest jälitas lapse isa mind (sh mind koos lapsega) igapäevaselt mööda linna, pildistades ja filmides mind/meid ning see kestis regulaarselt pea 2 aastat. Teeb ta seda vahel praegugi. Lisaks jälitamisele ehk vaimsele vägivallale, provotseeris mees mind tihti – nt tuli tänaval  nurga tagant mulle ligi, pigistas mu käsi või tallus mu jalgel, ise samal ajal mulle filmikaamerat näkku suunates, oodates minu reaktsiooni. Mees üritas siis ka alati last mu küljest lahti rebida.

Peale Maakohtu määruse jõustumist (2008) hakkasid kohtumised toimuma teises perekeskuses. Lapse isa andis oma käitumisele vaba voli -  terroriseeris nii mind kui last, filmis ja pildistas tihti 3 kaameraga korraga, lükkas ja tõukas mind üksi, samuti koos  lapsega, hirmutas last, kiskus teda vägisi minust eemale, tehes talle haiget jne. Laps oli täiesti stressis, kartis teda. Lapsele toodud asjad viis ta alati kõik tagasi. Ükskord tuli lapse sünnipäeva paiku tordiga, kuid pani selle peale lapsele näitamist tagasi kotti ja lahkudes võttis kaasa. Kohtumiste protokollid edastati ka kohtule, tundub aga, et neid keegi ei lugenud.

Ringkaitse
2009 aasta alguses toimus lapse isa poolne vägivalla intsident perekeskuses, kuhu tuli kohale politsei. Lapsele mõjus selline isa poolne terror laastavalt. Mehe vastu algatati kriminaalasi, mis lõppes oportuniteediga. Minuni jõudis oportuniteediga lõpetamise määrus alles aasta hiljem kuigi vastaspoolel oli see juba ammu olemas. Tol korral mul veel kogemusi polnud ja ootasin heauskselt vastuseid.

Paar kuud hiljem avastasin, et lapse isa on muutnud ebaseaduslikult (allkirja võltsimise teel) ära meie ühise lapse perekonnanime välisriigis. Ka oli ta lapse sealsesse kooli järjekorda pannud, esitades minu kohta valeandmeid. Sain reaalse kinnituse lapse isa poolsest pahatahtlikust teost, st lapseröövi ettevalmistusest nagu ta oli mind korduvalt ähvardanud. Kui mainisin seda lastekaitsele, pööritati vaid silmi ja arvati, et isa armastusest tegi nii, et tegelikult ju laps minuga ja probleemi pole. Pöördusin koheselt Prokuratuuri ja politsei poole, minu avaldused lükati tagasi. Seejärel pöördusin Eestist välja asju ajama.  2009 sügisel algatati Eestist väljaspool lõpuks  kriminaalasi. Antud kriminaalasja loobiti ka seal riigis nagu kuuma kartulit ühelt politsei uurijalt teisele, ilma ühtegi loogilist sammu ega analüüsi tegemata ning seejärel olles piisavalt aega viidetud, lõpetati kriminaalasi 2010 a sügisel ning saadeti tagasi Eestisse, põhjendades seda sellega, et lapse isa elab ju Eestis. Huvitaval kombel läks selle mõistmiseks neil aega üle aasta, kuigi oma esimeses avalduses neile märkisin ma juba selle fakti ära. 2011 alguses esitasin uue avalduse Eesti Riigiprokuratuurile, minu avaldus lõpuks rahuldati kuid ei tahetud ka siin midagi teha, sest uurija, kes asjaga tegeles ei omanud küll vajalikku loogikat ega töö tegemise tahtmist. Ja ju tulid vajalikud juhtnöörid ka ülevalt poolt, sest asjaga venitati täpselt niikaua, et aegumise tähtaeg 5 a hakkas täituma. Nii Prokuratuur mulle lõpuks teataski, et lõpetab menetluse, kriminaalasi aegub kohe ja edasikaebust pole ka mõtet sel juhul teha.

Vahepeal tegi lapse isa aga Harju Maakohtule kohtuniku taandamise avalduse. Kohtu esimees rikkumist ei tuvastanud ja kinnitas, et alust kohtunikku taandada pole, ometi tegi ta seda, kuna lapse isa nii nõudis.

Kohtumenetlus jätkus, tuli uus kohtunik ning sellest sai murdepunkt, millest mees vaid kasu lõikas. Seadus näeb ette, et kohtunik suunab vanemad perelepitusse, kuid meid sinna kohtu poolt ei suunatud. Ometi kinnitas kohtunik, et lepitusmenetlus ebaõnnestus ning ebaõnnestumise tulemusel saab kohtumäärusest selline dokument, mille rikkumise korral saab algatada täitemenetluse. Otsus tehti lapse isa huvides. Lapse isa sai mahukama suhtluskorra ning minul ei lubatud enam lapse juures olla. Laps oli tollal 2.5 a. Lapsele mõjusid ilma minu kohalolekuta kohtumised häirivalt ja rusuvalt, esines öine enurees, öised nutuhood, minu külge klammerdumised jne.


Kes maksab, see tellib muusika
Üritasin unustada kogu ebameeldivuse ja läksin oma eluga edasi. Vahepeal olin soetanud avara kodu endale ja lapsele rahulikus atmosfääris, tutvusin ka toreda mehega, kes suhtus lapsesse väga hoolivalt ja hästi kuni ühel hetkel olime valmis koos eluteed jätkama.

Kevadel 2010 sõitsin puhkama välismaale. Kuna ootasin teist last, tekkis olukord, kus mu tervislik seisund halvenes ning kohalikud arstid soovitasid mul mitte reisida vaid olla paikne ja rahus. Kirjutasin lapse isale ja kutsusin teda last vaatama. Sellest ta keeldus ning hakkas hoopis taaskord ähvardama, et võtab minult lapse. Mees esitaski lapseröövi avalduse Justiitsministeeriumisse. Lapseröövimenetlus eeldab seda, et ennekõike võetakse ühendust vanemaga, kellega laps on ning proovitakse rahumeelne kokkulepe teha. Minu puhul oli olukord teine, laps oli sünnist saadik elanud minuga, mul oli lapse üle ainuhooldusõigus ja olin Eestist eemal seoses oma tervise probleemiga. Justiitsministeerium minuga ühendust aga üldse ei võtnud, kuid kohalikult politseilt tuli kutse ülekuulamisele ja ees seisis 2 kohtuistungit Eestist väljaspool. Võrreldes Eesti politseiga oli vahe väga suur, politsei oli väga viisakas ja sõbralik.  Nägin ka lõpuks mehe avaldust, kus polnud kirjas olulist teavet, et lapse elukoht oli määratud kohtumäärusega lapse ema juurde, polnud märget Eesti perekonnaseadusest, et ainuhooldusõigus lapse suhtes kuulus minule. Oli vaid kavalalt kirjutatud lapse isale sobilikud andmed ning nõue, et laps tuleb koheselt temale tagastada, nagu oleks laps temaga elanud. Tegelikult oli isal õigus kohtuda lapsega vaid piiratud tunnid järelvalve all.
Eestist eemal olles, nägin oma lapse silmis rahu ja rõõmu ning tema elu oli nagu iga normaalse väikese lapse lapsepõlv. Ootas oma väikest venda ja nautis elu rahus ja turvalises keskkonnas. Ebameeldivad mälestused olid jäänud kaugele silmapiiri taha.

Samal ajal, s.o. siis 2010 toimus Eestis Ringkonnakohus ilma minu osavõtuta (tervise tõttu ei saanud ma Eestisse tulla) kuna kohus ei olnud nõus istungit edasi lükkama. Lapse isa sai õiguseid juurde.

Välisriigis viibides selgus ka järgnev asjaolu. Esitasin Justiitsministeeriumile päringu, kuidas on Eesti seadusandlus reguleerinud vanemate hooldusõiguse küsimuse ning sain vastuseks, et seaduse järgi on minul lapse suhtes ainuhooldusõigus. Samal ajal esitas sama küsimuse ka kohalik kohus. Temale vastas Justiitsministeerium väga huvitavalt – Kogu vajalik info seisab lapse isa avalduses. Ja kõik! Kohalik kohus ei saanudki lõpuks aru, kellele hooldusõigus kuulub ja palus meil lapsega naasta Eestisse, et hooldusõigusküsimus selgeks teha. Kuulsin tuttavate kaudu, et mõningad nende tuttavad advokaadid Eestis olid veendunud, et antud asi ei ole "puhas."
Kui tulime tagasi Eestisse oli äkitselt kõigil selge, kellele kuulus lapse suhtes ainuhooldusõigus. Lapse isa esitas koheselt kohtusse uue avalduse ainuhooldusõiguse üle andmiseks temale. Vaidlesin Justiitsministeeriumiga pikalt lapseröövi menetlemise küsimuses, kuid see kõik oli nagu vastu seina jooksmine, nemad olid endas kindlad, minuga keelduti kohtumast ning hiljem avastasin, et see sama naisterahvas, kes asja menetles, on lapse isa esindajaga sotsiaalvõrgustikus sõber.
Ise palusin kohtul muuta suhtluskorda ning luba Eestist lahkuda, et asuda elama Eestist väljaspool. Kohus minu avaldust ei rahuldanud. Minul ja lapsel keelati Eestis lahkuda. Hiljem kohus küll möönis, et mina võin ju Eestist välja sõita, aga laps mitte. Selleks, et laps saaks koos minuga tulla, peab lapse isa nõusoleku andma. Seda aga ta ei olnud nõus tegema ja pole siiani. Kuna ma ilma lapseta ei lähe, ei ole ma kordagi ka üksinda Eestist välja sõitnud. Last ma maha ei jäta. Olime muutunud sunnismaisteks ja oleme seda siiani. Olenemata sellest, et seadus annab loa vabalt reisida ja valida elukohta EL liikmesriikides, siis meie lapsega seda teha ei saa.

Lapsel pole õigusi
Laps oli väga õnnetu, kui pidi taaskord hakkama kohtuma oma isaga. Ta blokeeris end täiesti ära, ei tahtnud temast midagi kuulda, sain aru, et tema mälusopist kerkisid üles mälestused, mida ta meenutada ei tahtnud. Tagasi Eestis, pidi ta minema nüüd juba kohtumistele üksinda, s.t mind kõrval ei tohtinud olla. Kohtumised mõjusid talle halvasti – enne ja pärast kohtumisi esinesid psühhosomaatilised häired (pidin lapsega korduvalt pöörduma enne või peale isaga kohtumist erakorralisele meditsiinilisele vastuvõtule seoses lapsel ilmnenud haigestumisega, küll esines kõhuvalu, oksendamist jm), samuti avaldusid teised tervisehädad, sh psüühilisest pingest tekkivad tugevad ninaverejooksud. Pöördusin lastepsühhiaatri ja psühholoogi poole. Kõik eelnev oli fikseeritud ja kohtule tõenditena esitatud.

Kohtumistega seoses juhtus alatihti midagi negatiivset, kuna mees lihtsalt ei suutnud oma emotsioone kontrollida ja viha maha suruda. 2011 a oli korduvalt juhtumeid, kus  lapse isa väevõimuga last endaga kaasa tiris, nutva ja karjuva lapse autosse lukustas, kus laps ennast vastu klaasi peksis, et minu juurde tagasi saada. Tihtipeale tuli seejärel mees mind veel lükkama ja tõukama ja seda ka siis, kui mul oli lapse armastatud väikevend kõhukotiga rinnal. Laps mäletab siiani, kuidas isa tema väikest venda lükkas koos emaga.

Teavitasin sellest nii lastekaitset kui lapse esindajat. Lapse isa nõudis just samal ajal esialgse õiguskaitse raames mahukamat suhtluskorda lapsega. Lastekaitse ja lapse esindaja esitasid omapoolsed arvamused kohtule ja vaatamata isa vaenulikule ja vägivaldsele käitumisele, pooldasid nad isa poolt nõutud suhtluskorda - isa sai õiguse lapsega kohtuda terve päeva (ca 10 h) + üle nädala nädalavahetus (reedest pühapäevani) ööbimisega isa juures. Kuna lapse isa ei ole rahvuselt eestlane, laps ja isa üksteisest keeleliselt aru ei saanud, nende vahel puudus ja puudub siiani kiindumussuhe, laps polnud kunagi oma isaga peremudelina koos elanud, oli vaid läbi kohtumiste tundnud isa vägivaldsust ja ebaadekvaatset käitumist nii tema enda, ema kui väiksema venna suhtes.
Nendelt kohtumistelt saabus laps koju rusutud olekus, ütles mitmel korral, et isa teeb talle haiget, et isa jättis teda üksinda koju, kus tal vallandus meeletu hirm, et isa oli talle kilekoti pähe tõmmanud jm. Pöördusin lapse isa, lastekaistespetsialistide ja lapse esindaja poole ning palusin, et nad ometi kaitseksid last ja aitaksid lapse isale selgitada olukorda (minu poolseid palveid mees ei võta kuulda siiani) ja paluksid isal loobuda pikkadest nädalavahetuse kohtumistest nii, et ta tooks lapse ööseks koju. Lapse advokaat ja lastekaitse nõudsid suhtluskorra täitmist. Üks päev enne isa ja lapse kohtumist pikaks nädalavahetuseks, saatsid lapse esindaja koos isa elukohajärgse lastekaistespetsialistiga lapse isale kirja, mille sain ka mina. Antud kiri meenutas mingit palagani, kus elati kaasa isale. Oli äärmiselt üllatav sellist kirja saada ja lugeda.

Miks tappa sipelgaid?
Peale esimest (ja viimast) öist äraolekut kodust, keeldus laps isa juurde minemast nii nädalavahetusteks kui ka vahel päevasteks kohtumisteks. Kui lapse isa lapse siiski endaga päevasteks kohtumisteks kaasa sai, saabus laps koju tagasi väga rusutud olekus. Lapsel tekkisid tugevad hirmuhood, kõik eelnevad psühholoogilised sümptomid tugevnesid. Tihti koju jõudes kukkus laps juba esikus maha ja lihtsalt nuttis südantlõhestavalt. Rahustasin teda süles hoides tunde. Laps ütles tihti, et ta ei taha enam kohtumistele minna ja kui üritasin ikka positiivne olla ning midagi head kohtumistest välja tuua lapse jaoks, ütles ta pea alati, et ta ei taha sellest (kohtumisest) rääkida, sest see on lihtsalt nii kole jutt. Ilmnes ka, et lapse isa õpetab lapsele agressiivsust. Koju tulles rääkis laps, kuidas isa õpetab teda ema tulistama, kuidas lubas minna ja lapse kasuisa lüüa jne. Lisaks sellele kasutas lapse isa lapse peal psühhoterrorit, näidates lapsele kuidas ta sipelgalapsed, kes tahavad oma ema juurde minna, ära tapab. Samuti näitas lapsele arvutist voodi pilte, andes mõista, et ostab lapsele voodi ja laps hakkab siis tema kodus magama. Laps oli sellest kõigest väga häiritud ja hirmul. Lisaks minu ja lapse ahistamisele ahistas mees ka tema jaoks võõraid inimesi, st minu tutvusringkonda kuuluvaid isikuid (see on vägivallatsejale iseloomulik käitumine – nõrgestada ohvri sotsiaalvõrgustik).

Karistused on ohvritele
Suvekuudel hakkas laps  juba kategooriliselt keelduma isa juurde minemast. Mitmel korral õnnestus lapse isal siiski laps väevõimuga kaasa tirida, mis tekitas lapses vaid  negatiivseid kogemusi lisaks ja traumeeris tema psüühikat. Oma vägivaldse käitumisega põhjustas lapse isa korduvalt lapsele valu ja hirmu. Samal suvel diagnoositi lapsel psühhiaatrilised haigused.
Lapse isa pöördus aga hoopis kohtutäituri poole ning viimane algatas täitemenetluse, mis kestis kuni 2013 aasta detsembrini. Riigikohus saatis selle esimesse astmesse tagasi, mistõttu algas asi jälle otsast pihta. Mulle määrati trahv suhtluskorra takistamise eest. Karistus selle eest, et laps ei soovi kohtuda isaga, kes temas hirmu valmistab vägivaldse käitumisega.

Süsteem õigustab vägivalda
Sügisel 2011 toimus taaskord intsident avalikus linnaruumis tunnistajate juuresolekul, kus lapse isa järjekordselt last jõuga kaasa kiskus (laps karjus valust ja hirmust) ja minule, lapse juuresolekul näkku lõi. Seda nägi pealt ka lapse noorem vend.
Selle intsidendi tulemusel sai laps väga traumeeritud. Lapsel tekkis tugev ja pidev hirm, ägenesid varasemad tervise probleemid. Laps kartis minna lasteaeda, kartis olla minust eemal, hirm oli isegi kodus, käies minuga käest kinni kaasas kui toas liikusin. Pidevalt kontrollis uksi, et need ikka lukus ja tugevad oleksid, et isa sisse ei saaks jne.
Olin kohtule juba mitmel korral esitanud esialgse õiguskaiste korras avalduse, muuta suhtluskorda ja/või lõpetada suhtlus sootuks. Ka peale antud vägivalla intsidenti tegin kohtule avalduse lõpetada suhtlus ning nõudsin lapse isale lähenemiskeeldu nii enda kui lapse suhtes. Politsei algatas ka kriminaalmenetluse kuid lähenemiskeelu taotlust ei rahuldatud. Uurisin miks? Üllatusin kui politsei vastas südikalt, et neil puudub kahtlusalune. Selgitasin, et kahtlusalune ju on, tegu on tehtud. Selle peale vastas politsei, et neil pole, kuna nad pole kutsunud kahtlusalust ülekuulamisele. Lastekaitse ja lapse advokaat andsid kohtule meelevaldseid arvamusi, ilma et nad üldse oleksid minuga suhelnud ja lapse traumeeritust näinud. Lapse isa vägivaldsust nii minu kui lapse suhtes nimetati ”lapsevanemate halvaks läbisaamiseks” ja lapse huviks  nende silmis oli vaid isaga kohtumine. Lapse esindaja tegi ettepaneku määrata kohtumispaigaks lapse lasteaed, et vanemad omavahel kokku ei puutuks ning pikendada lapse eemalolekut kodust veel ühe öö võrra, st reedest esmaspäevani. Nii tehtigi. Tõsiasjale, et lapse hirm isa ees on tekkinud tema enda vägivalla kogemustest seoses isaga, ei pööratud lihtsalt rõhku.

Pöördusin kirjalikult nii enda kui ka isa elukohajärgse lastekaitse, lisaks veel  lapsele riigi poolt määratud esindaja poole sisuliste küsimustega. Üks lastekaitse vastas formaalselt, distantseerides end probleemist, teine lastekaitse vastas pikemalt kuid teemast täiesti mööda ning lapse esindaja vastas üldse nii, et tema esitab oma arvamused kohtule oma sisetundest ja elu kogemusest ning täiendavalt minule oma seisukohti ei põhjenda, kuna see on riigi raha raiskamine. Ühelegi oma poolt esitatud küsimusele ma vastust ei saanud.

Laps polnud aga nõus isaga kohtuma ja hirmust keeldus jääma nii kohtu poolt määratud, kui ka muudel päevadel lasteaeda. Kohtumine isaga leidis aset lõpuks vaid ühel korral, kui laps viibis uuringutel haiglas. Lapse isa polnud sinna tegelikult üldse nõus tulema, kuid lõpuks tuli. Uuringute käigus fikseeriti ära lapse hirm isa ees erialaspetsialistide poolt. Kinnitust leidis ka lapse isa vägivaldne ja ebaadekvaatne käitumine nii minu kui lapsega. Lapse tervislik seisund oli aga selleks ajaks juba kahjustatud kuna tema psüühika oli väga kannatada saanud. Seetõttu vajas laps teraapiate näol toetust.
Tuginedes uuringutele ja arstide seisukohale, palusin taaskord esialgse õiguskaitse  raames suhtluskorra muutmist, kuid kohus minu taotlust ei rahuldanud.
Käisime 2011. a sügis-talvel koos lapse isaga ka vanemlike oskuste ja isiksuse hindamise testil psühhiaatri juures, mis oli pikk ja mahukas. Testi tulemusel selgus, et lapse isal puudub empaatia, ta ei mõista last ja tema vajadusi, on järsk, agressiivse ja vaenuliku hoiakuga nii minu kui lapse suhtes.

Lähenemiskeeld! – Ei, mitte vägivallatsejale vaid süütule lapsele 
Talvel 2012 tegi Maakohus sisulise lahendi, mille sarnast ma tõesti ei osanud oodata. Olles paar kuud enne palunud vägivallatseja suhtes lähenemiskeeldu nii endale kui lapsele, mida ei saanud,  määras kohus lähenemiskeelu hoopis minu teisele, tol ajal 1,5 a lapsele.  Väiksem laps ei tohtinud suurema lapse üleandmisel olla suuremale lapsele ja emale lähemal kui 30 meetrit. Lisaks määras kohus psüühiliste diagnoosidega lapsele ülisuure suhtluskorra, mis oli 3 korda aastas tervelt kuu aega järjest! Kusjuures kohtul oli piisavalt tõendeid, et laps keeldub isaga suhtlemast, et laps vajab rahu ja lapse tervislik seisund vajab taastumist. Lisaks sundis kohus mind olema kuude pikkuselt terved pikad päevad koos vägivallatsejaga, st kui minu laps keeldub isaga üksi kaasa minemast, pean mina ka kaasa minema. Samal ajal minu teine, 1.5.a laps ei tohtinud olla ei meie lähedal. Seega reaalselt, kui antud suhtluskord olekski toiminud, poleks nooremal lapsel mitu korda aastas tervelt kuude pikkuselt enam ema hoolt ja armastust.

Suhtluskorras määrati üleminekuaeg, mis kestis 3 kuud, asukohaks mängutuba. Esimesel korral oli laps niivõrd shokis, et ei soostunud mängutoas esimese tunni vältel üldse minu sülest maha tulema, teise tunni saime mööda saadetud nii, et mängisime käest kinni. Hiljem toimunud kohtumistel läks olukord veidi paremaks, laps isegi sõbrunes mõne mängutoas oleva lapsega, kuid oma isaga ta suhelda ei soovinud, jooksis eest ära. Kõik kohtumised toimusid lapse isa poolse surve ja ahistamisega nii lapse kui minu suhtes. Mitmel korral lapse isa mängutuppa ei läinud, vaid luuras ja pildistas eemalt ning hiljem kohtumise lõpus asus meid lapsega taaskord jälitama. Paaril korral olin sunnitud isegi turvatöötaja poole pöörduma, kuna laps oli isa tegudest niivõrd häiritud. Turvatöötaja soovitas aga politseisse pöörduda. Kuuldes politsei nimetamist, lapse isa lõpuks taandus. Siis esitas lapse isa kohtule avalduse, et tema keeldub kohtumäärust täitmast ja rohkem kohtumistele lapsega ei tule. Põhjuseks tõi, et ta kardab mind! See polnud esimene kord, kui ta midagi nii naeruväärset kirjutab. Vägivallatseja üks eripära on see, et süü üritatakse kiirelt ohvrile üle suunata. Mäletan, et esimesel korral kui ta perekeskuses mulle kallale tuli, tegi ta koheselt kohtule avalduse, süüdistades mind tema ründamises ja kurtes hirmu lapsega kohtumiste ees.

Laps kui objekt
Samal ajal kui toimusid kohtumised, määrati lapsele ka raske puue. Tema psüühika ei pidanud pingele vastu ning ta sulgus enesesse. Pidime hakkama rehabilitatsioonijärgselt teraapiates käima ja lootsin, et ehk nüüd ikkagi õigussüsteem ka lõpuks lapsele halastab ning saame rahus lapse tervisele keskenduda. Kaebasin esimese astme kohtumääruse edasi (sama tegi ka lapse isa).
Seejärel sain teada, et lapse isa oli taaskord esitanud avalduse lapseröövi osas ja nii mind kui last otsiti juba kuude kaupa taga Euroopas. Selle asemel, et minuga kontakti võtta ja paluda Justiitsministeeriumist läbi astuda, veendumaks, et me lapsega Eestis oleme, algatati väljaspool Eesti riiki menetlus, raisates sellega nii aega kui raha. Sama isik, kes juba varasemalt lapse isa nõuet oli menetlenud, leidis aga, et nii on kõige parem.

Ringkonnakohtusse sai esitatud lapse tervist kajastavad dokumendid kui ka spetsialistide seisukohad, kuid ometi  määrati kohtumised taaskord Tallinna Perekeskusesse. Alustasime samal ajal ka teraapiatega. Laps keeldus isaga kohtumistele minemast. Kuna ta oli  kistud stressi situatsiooni halvenes tema tervislik seisund veelgi.

Valelikud sotsiaaltöötajad
Talvel 2013 meil ikkagi õnnestus Perekeskusesse kohale minna, kuid laps keeldus sisenemast majja, kus ootas teda tema isa. Sotsiaaltöötaja tuli välja, üritades lapsega kontakti saada. See kordus paaril korral kuid kohtumistest midagi välja ei tulnud.
Sotsiaaltöötaja tunnistas, et laps vajab rahu ja suhtluspaus oleks vajalik ning et sellisel moel ei saa last sundida isaga suhtlema. Perekeskus esitas lõpuks kohtu jaoks ka oma klienditöö kokkuvõte, mis oli aga reaalsusest väga kaugel – täis valet ja pahatahtlikkust nii minu kui lapse osas.
Perekeskusega olid üldse huvitavad lood. Kui palusin seda kokkuvõtet näha, enne kui see kohtusse saadetakse, anti algul mõista, et mul on see võimalus olemas. Hiljem hakati asja segaseks ajama, küll polnud dokument valmis, siis et  ma ikka ei tohi seda näha, järgnevalt öeldi, et nad peavad seda üldse parandama, sest niisugusel kujul see kohtusse ei saa minna ning lõpuks, et ma pean lapse isa käest kirjaliku nõusoleku saama, kuna kokkuvõte pidavat sisaldama lapse isa kohta delikaatseid isikuandmeid. Sain aru, et midagi head sealt ei tule ja kui ma lõpuks dokumendi hoopis LOV kaudu kätte sain, oli ehmatus suur. Kokkuvõte oli 7 lehekülge pikk ja lapse isast oli selles vaid üks lause. Ülejäänud tekst oli laim ja vale lapsest ja minust. Sain teada, et lapse isa oli oma esindajaga selle dokumendi, sh minu delikaatsete isikuandmetega küll perekeskusest kätte saanud, ometi polnud keegi minu nõusolekut selleks küsinud. Pöördusingi Perekeskuse poole asjade selgitamiseks ning palusin faktivead ära parandada. Sealne juhataja tunnistas lõpuks, et oli küll vastaspoolele paberi andnud, kuid midagi muutma ta polnud enam nõus. Soovitas mul kohtusse pöörduda. Esitasin kaebuse Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile, kelle alla Perekeskus kuulub. Seal seda isegi ei registreeritud ja vastati formaalselt. Kui pöörasin sellele tähelepanu, siis lõpuks registreeriti ka minu kaebus ja vastati ametlikult. Esilagu taheti see lihtsalt vaikselt maha vaikida. Hiljem selgus, et minu kaebusega tegelenud isik teeb antud Perekeskuses vabatahtlikku tööd.  Pole siis ime, miks minu kaebusega tegeleda ei tahetud. Kokkuvõttes ei olnud sellest kaebusest mingit kasu, sest ringkaitse on murdmatu. Hiljem esitasin samas asjas kaebuse veel  Harju Maavalitsusele, kuid ka seal õigustati Perekeskust, olenemata sellest, et mul olid must-valged tõendid nende vastu.

Ringkonnakohtule esitasin samuti vastuväite Perekeskuse klienditöö kokkuvõtte suhtes kuid seda ei arvestatud. Kohus leidis, et lapse isa on tore ja lapse huvides on isaga kohtuda, tahab ta seda siis või ei taha. Kui laps ei taha, on süüdi ema, kes ei valmista last isaga kohtumisteks positiivselt ette. Emadele pannakse vastutus kohtumise võimalikkuse üle, olenemata sellest kas laste isad on vägivaldsed või muud moodi pahatahtlikud, olles ise rikkunud  lapsega suhted, see fakt aga ei huvita kedagi, sest vägivaldsed mehed  vastutust võtma ei pea.

Laps on isiksus, kel on omad mõtted, kogemused ja soovid. Eelkõige on lapsel aga ka seadusest tulenevad õigused, mis kahjuks süsteemi silmis jäävad alla lahuselava vanema õigustele. Kohtusse esitasin korduvalt ka lapse psühhiaatri, psühholoogi ja terapeutide seisukohti. Tuginedes nendele, palusin isa ja lapse vahel suhtluskord peatada ja võimaldada lapsel rahulikult ravi saada teraapiate näol. Teraapia tulemust ei anna, kui samaaegselt on lapse igapäevaelus stressifaktor – antud juhul sunnitud kohtumised lahuselava vanemaga.

Õiglus või õigus?
Ringkonnakohus tegi 2013. a määruse, mis kohustas last ikkagi isaga suhtlema, samuti võttis ta ära minult ainuhooldusõiguse lapse suhtes. Seadus ütleb, et kui vanemate vahel on konflikt, siis jagatud hooldusõigus ei ole lapse huvides. Ringkonnakohus leidis aga, et just nimelt sellepärast peabki hooldusõiguse ära jagama. Seega, uued ja uued kohtusaagad on õigussüsteemi hinnangul vaid ”lapse huvides”. See, et minu lapsel on erivajadus ning seetõttu vajab ta erihoolt ja eelkõige rahu ning stressivaba elu, sellele rõhku ei pööratud. Erialaspetsialistide seisukohti lihtsalt eirati. Riigikohus kaebust menetlusse ei võtnud.

Pärast 2013 a Rinkonnakohtu määruse välja tulemist, lapse isa lapse vastu huvi ei tundnud, v.a. paar katset meie üle kontrolli saavutada. Suhtlust ta ei nõudnud ja saime rahulikult elada. Mõtlesingi, et sellist vaikuse perioodi (paar kuud) pole kunagi olnud. Varsti selguski tõsiasi, et lapse isa, uurimata minu käest lapse kohta ja kohtumisi küsimata, oli esitanud uue avalduse kohtutäiturile. Sel korral juba märksa hullemas vormis. Nõudis lapse paigutamist hooldusasutusse ja erieestkostja määramist lapsele.
Ametiasutused hakkasid jälle asju segasemaks ajama, lastekaitse saatis mulle üsnagi ähvardava kirja, kuid õnneks siiski 2013.a. suve lõpupoole tegid nad mõistliku otsuse, millega lapse isa nõuet siiski ei rahuldatud. Minu jaoks oli see üllatav, kuna siiani on süsteem kaitsnud vaid lapse isa õigusi.
Varsti tuli uus kohtutäituri nõue. Taaskord sama asi. Esitasin vastuväite ning kohtutäitur lõpetas menetluse. Käesolevaks on lapse isa kaevanud ka kohtutäituri töö peale. Vaatamata, et kaebust ei rahuldatud, ei takistanud see tal edasi kaebamast. 

Detsembris 2013 esitas mees kohtusse avalduse lapsele erieestkostja määramiseks ja minu suhtes jõu kasutamise lubamiseks, et tagada lapsega kohtumised. Loogiliselt mõtlevale inimesele peaks olema juba korduva, last kahjustava nõude sisu see, et aru saada lapse isa motiividest. Pole see ju lapse armastus vaid kättemaks lapse emale. Menetlejad leiutavad aga nagu jalgratast. Lastekaitse pooldas isa nõuet. Lapsele määrati uus esindaja, kes küll lapsega kohtus kuid lapse keeldumist isaga suhelda, ikkagi ei arvestanud. Lapsele korrutas ta, et ütle mida sina tahad ja seda ma ka teen aga lõppkokkuvõttes valetas lapsele, toetades jätkuvalt kõiki isa nõudeid.
Kohus määras 2014. a alguses lapsele erieestkostja ja minu hooldusõigust piirati. Lapse isa, kes on põhjustanud nii palju valu ja kannatusi mulle ja lapsele, sai juba 2013 a  meelevaldse kohtumenetluse tulemusel lapse hooldusõiguse osas õigusi juurde. Nüüd aga on olukord selline, et lapse isa oli kohtu toel saanud suurema hooldusõiguse kui mina, kes ma olen last terve tema elu kasvatanud ja olnud tema jaoks ainsaks turvalisuse allikaks.

Erieestkoste kestis kolm kuud, mille käigus üritati lapsega kohtuda ja survestati mind taas lapse isaga läbima lepitusmenetlus. Lapsele mõjusid kohtumised ka erieestkostega tervist laastavalt. Ta soovis rahu, mitte olla pidevalt hindavate pilkude all ning veetud ühest kohast teise.
Tean, et lepitusmenetlus vägivalla juhtumite puhul ei ole õige, kuid nõustusin taas seda läbima, lootes et ehk muutub midagigi paremuse poole. peale esimest kohtumist lepitajaga, saatis lapse isa advokaat lepitajale kirja, millega keelduti edasisest lepitusest. lapse isa kinnitas, et ilma kohtuta tema ei saa elada ja seega tekitab uusi kohtuvaidluseid.


Mis edasi?
Süsteem on jõupositsioonil, tõlgendades, lapse keeldumist suhtlemiseks isaga ning lapse isa vägivaldset käitumismustrit ainult minu süüna – kõige põhjuseks on nende arvates see, et ema takistab isal suhtlust lapsega.
Lapse isa nõudis Ringkonnakohtult lisaks lapse ainuhooldusõigust. Lapsele kohtu poolt määratud uus esindaja toetas isa kõiki nõudeid. Veelgi enam, esitas kohtule kolm meelevaldset ja valet sisaldavat seisukohta. Olenemata sellest, et  ma must-valgelt omapoolses vastuväites tema valeväited kummutasin, õigustas kohus lapse esindajat. Kui keegi kuskil vea teeb, siis ei tule mitte ükski instants eksijat korrale kutsuma, vaid ringkaitse muutub veelgi tugevamaks. Lastekaitse põhiline eesmärk oli suhte loomine lapse ja isa vahel, mitte aga lapse huvide ja õiguste fookusesse seadmine. Lapse esmane õigus on elada turvalist ja vägivallavaba elu ja taastada oma tervis, laste õiguste kaitseks loodud riiklik süsteem aga nii ei leia.
Lõpuks Ringkonnakohus siiski isa kaebust ei rahuldanud aga juba järgmisel päeval esitas lapse isa esindaja kaebuse Riigikohtule, kus nõuti ikkagi minu suhtes jõu kasutamist.

Erieestkoste lõppedes esitas LOV omalt poolt kohtule avalduse lõpetada isa ja lapse vahel määratud suhtluskord, kuna see kahjustab last. Selline avaldus oli tõsiselt üllatav. peale uut aastat lapse vastu töötamist, oli toimunud mingigi muutus. Nende poolses avalduses esines küll ka vastuolusid, kuid siiski oli see esimene samm nende poolt lapse tegelike huvide kaitsel. Veidi juureldes sain aru, et erieeskostena olid nad sunnitud olukorda põhjalikumalt süüvima, kuna seadusega lasub neil sel puhul oma töö eest ka vastutus. vaid lastekaitsena menetlusse kaasatuna neil vastutus puudub, seega on olnud võimalik esitada oma seisukohti vaid formaalselt. Antud avaldus võeti menetlusse.

Septembris esitas lastekaitse ka seisukoha Riigikohtule mehe avalduse suhtes jõu kasutamiseks. Õnneks oldi ka sel korral ehk siis teist korda pea seitsme aasta jooksul lapse huvide eest väljas ja mehe nõuet ei toetatud.

Samal kuul esitas mees  aga taas avalduse kohtule lapse hooldusõiguse küsimuses. Täpselt sama avalduse esitas ta ka 2010 a sügisel, mille menetlus lõppes 2013. Selline pidev kohtutega survestamine on vastaspoole taktika olnud juba seitse aastat.

Nii ma elan. Kasvatan kahte last, kellest üks on süsteemi surve ja lahuselava vanema käitumismustri tulemusel muutunud erivajadustega lapseks. Millal terveneb mu laps, kelle suurimaks hirmuks on sundkohtumised isaga, seda ei tea isegi mitte tema arstid. Kaob stress, paraneb ka laps, ütlevad spetsialistid. Stressivaba aega aga süsteem lapsele siiani taganud pole.

 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar