Lehevaatamisi kokku

Pühapäev, 2. november 2014

Gümnaasiumi plikade morsiõhtu

Lõpetasime gümnaasiumi 2000 aastal.

Meie klassi traditsiooniks on see, et saame igal kevadel oma klassijuhataja juures kokku.
Ma pean siinkohal nüüd natuke kekutama ka - meie klassijuhatajaks oli/on Terje Luik.
"Vallatud kurvid" ja mootorrattaga võidusõitev kaksikõde peaks meie generatsioonile tuttav tegelaskuju olema, noorematele vast enam mitte.

Igatahes saamegi igal kevadel tema talus kokku.
Sööme-joome, arutleme aktuaalseid teemasi, loeme lapsed üle :):)
Igal aastal on meie punt suurenenud.

Eile saime tüdrukutega Tallinnas klassiõe juures kokku.
Klassis oli meil muidu kaheksa tüdrukut, aga on juhtunud nii, et kolm neist tavaliselt kokkusaamistel ei käi ja nii olemegi viiekesi jäänud.
Jõime morssi (!?) :D, sõime dieettoitu ja otsustasime, et sätime kuu lõpus end vähe vuntsimalt üles ja lähme teatrisse.

Ei ühtegi meest, ei ühtegi last - ainult meie :)
Peale teatrit lähme istume kuhugi maha ja teeme uued plaanid.
Nii hea on mõnikord sellelt kiirelt rongilt maha astuda ja lihtsalt olla.
Kogu aeg on kõigil kiire, kiire, kiire, aga jõudsime järeldusele, et aega tuleb lihtsalt võtta.
Kui ma siin juulis kaks nädalat köögi põrandal vedelesin, end haletsesin ja mitte midagi ei teinud, siis sain ka aru, et pole midagi nii kiire. Mitte midagi ju ei juhtunud, kui ma tööd ei teinud, mitte midagi ei juhtunud, kui ma kuhugi minemata jätsin. Kõik jäi endiseks.
Nii tulebki aeg lihtsalt maha võtta ja teaha seda, mida tegelikult ka teha tahad, mitte ainult nö kohustuslike asjadega toimetada.

Niisiis lihtsalt otsustasime, et lähme kuu lõpus teatrisse ja kogu moos.
Teatritükk on ka juba paikka pandud, nüüd vaja ainult Johannale valvur leida.
Ah, keda ma siin ikka lollitan? Eks see Marite olema peab ;)
Mis tal ikka muud ikka üle jääb? :):)

Kuna meil kõigil viiel on juba lapsed, siis keerles suur osa jutusta ka nende ümber.
Mulle tuletati meelde, et pidin ju ikkagi viis last sünnitama!
Mul oli kõikide nimedki valmis mõeldud: Joosep, Karolin, Markus, Eliise ja Steven.
Nii pididki sündima - kordamööda poiss, tüdruk, poiss, tüdruk.
Noh, sündisid tüdruk, tüdruk, tüdruk :)

Ainuke nimi, mis kasutusse läks on Karolin.
Janeli nime valis Tarmo, seal mul sõnaõigust polnud ;)
Johanna oleks oma nimeks ilmselt Eliise saanud, aga kuna aasta varem sündis õel tütar, kelle nimeks sai Eliise-Mari, siis teist Eliiset perekonda ju enam ei pane.
Nii saigi Johanna.
Kusjuures mulle praegu ei meenu, kuidas ja miks just Johanna! Pean eelnevaid blogi sissekandeid lugema, äkki seal olen kirjutanud ;)

Poiste nimedest paneksin praegu ainult Joosepi, teised nimed enam ei meeldi.
Selles mõttes räägin õigete lõppudega - paneKSIN.

Olgugi, et tahaksin tegelikult endiselt viite last (mulle lihtsalt meeldib, kui on palju lapsi), siis jään kahe jalaga maa peale, võtan arvesse oma "imetoredat" perekonnaseisu ja olen õnnelik selle üle, et mul on kolm tervet tütart.

Üks nendest röövlitest vaatab praegu telekast Shreki ja ehitab klotsidest torne.
Ja nii juba tund aega:







Ta võib praegusel neid klotse tundide viisi laduda.
Kui ümber kukub, ehitab uue. Ei saa kurjaks ka, kui ümber kukub.

Plastikust klotside ladumine nii ladusalt ei lähe. Seal on vaja täpselt paikka sättida, et püsima jääks ja selleks tal kannatust ei ole:


kulm kisub juba kortsu





2 kommentaari: