Lehevaatamisi kokku

reede, 29. august 2014

Ratastoolis ema ja väikelaps

Kui te nüüd mäletate, siis mõned sissekanded tagasi mainisin ühete ratastoolis ringiliikuvat ema, kes kasvatab umbes samaealist last nagu Johanna on.

Ekspress on temast artikli teinud. Marite on meil rikkur ja maksis artikli eest ja meie jagame seda artiklit täispikkuses ka Teiega:

Ratastoolis Annika ja tema pime elukaaslane Ivo kasvatavad Haapsalus väikest Siimu. 
Paariminutise jalutuskäigu kaugusel Haapsalu kaubamajast, ülekäiguraja ääres, porilombi taga ootab tee ületamist naine ratastoolis. Pea kaunilt püsti, õlgadeni juuksed tuules lehvimas. Taastusravi poolest tuntud Haap-salus on ratastoolis inimesed tavapärased, kuid seekord sunnib see vaatepilt autojuhte erilisele valvsusele - naine ratastoolis lükkab enda ees lapsevankrit.
See naine on Annika Niilus (25). Kärus magab tema pooleteistaastane poeg Siim. Kui Annika teed ületab, siis ta teab, et ühiskond suhtub temasuguse emadusse nagu muuseumieksponaati - kangesti põnev, kuid siiski midagi, mis võiks igapäevaselt silma alt ära olla.
"Aga ma otsustasin elama hakata!" ütles Annika. Pärast Haapsalu väikelastekodu põlengut ei suutnud ta sinna enam tagasi minna. Ta oli seal elanud lapsest saati. Nüüd alustas ta iseseisvat elu.

Ilus algus

Esimene hetk oli vapustus. Keisrilõike abil ilmale aidatud poiss oli Annikale nii suur vapustus, et kolm esimest päeva Annika lihtsalt istus ja vaatas oma last. Ta on veel tänagi kindel, et ta isegi ei maganud. Annika otsis beebi näost iga võimalikku viidet, et äkki on lapsel midagi viga. Kuid ei. Nohisev beebi imes rinda ja näis nautivat, kui ema teda silitas, katsus varbakesi, surus vastu rinda.
Siimu isa, noorukina pimedaks jäänud Ivo Sinikas (39) istus naise kõrval ja palus, et Annika kirjeldaks talle tema poega.
Annika püüdis jutustada nende pojast, kuid ülesanne oli liiga ränk. Tal ei olnud vajalikke sõnu. 18. eluaastal nägemise kaotanud Ivo pani sõrmed poja näole, püüdis lapse nägu kompides ette kujutada. Pime Ivo, kes näeb vaid õrna valguskuma, tunnetab, kus on aken ja uks, töötab peenel tööl, lukuvanana. Ta on harjunud tunnetama nüanssse, vigu, rikkeid.
Aga Siim oli täiesti veatu.
Ja siis, ootamatult, tabas Annikat see, mis tuhandeid temasuguseid, füüsiliselt invaliidistunud viljakaid naisi üle maailma - Annika ei olnud haiglapersonali silmis justkui päris ema. "Mitte kellelegi ei mahtunud pähe, et minul on laps!"
Annika, kes lastehalvatuse tõttu ei suuda oma jalgadel liikuda, oli harjunud, et üksi ei ole ta täisväärtuslik. Ei peetud teda ka selleks siis, kui ta last ootas, ega siis, kui ta oli oma lapse ilmale kandnud.
Justkui nõrgamõistuslikult küsisid haiglatöötajad temalt pärast lapse sündi eri sõnastuses korduvalt üle: kas te ikka tahate oma last? Kui te last ei taha, siis on naisi, kes tahavad.
"Aga ma ju tahan seda last!" ütles Annika, hoides ratastooli käepidemetest pingsalt kinni. Mõnel nõrgemal läheksid põlved nõrgaks sellise kohtlemise tõttu. Annikat päästab sellistes olukordades just ratastool. Ta püsis vankumatult nende ees, kes püüdsid talle selgeks teha, et ta ei ole võib-olla parim ema oma lapsele. Ta näis küll enesekindel, kuid varjas enda sees kasvavat rahutust ja hirmu tuleviku ees. Annika ise ei kujutanud ette, kuidas hakkab ta läbi elu juhtima kolme hoolt vajavat inimest - iseennast, pimedat meest ja beebit. Kuidas elada perekonnas, kus on puudu üks paar jalgu ja üks paar silmi? Kuid ta ei rääkinud oma hirmudest kellelegi.
"Ta on minu oma," ütles ta neile, kes kahtlesid tema emavõimetes.
"Kindel?"
Jah, ütles Annika. Kindel. Ta oli terve elu tahtnud last. Muidugi ei mõelnud ta sellele iga päev, võib-olla isegi reaalselt mitte, kuid tahtmine oli elada perekonnas, mida tal kunagi polnud olnud.

Põgenemine

Annika ajaarvamine algab neljandast eluaastast, kui ta Haapsalu väikelastekodusse sattus. Tema esimene mälestus enne seda on "kuskil elamisest". Ta teab, et tal on kaks õde, kes lapsendati. "Saladust siin polnud - mind ei tahetud, sest olin ratastoolis," teab Annika.
Eraldi elama hakkas Annika pärast Haapsalu lastekodu ohvriterohket tulekahju 2011. aastal. Põlenud maja lähedal, noortekodus elanud Annika pääses ehmatusega, jõudis toakaaslasele röögatada "hüppa aknast, mine appi!", ning pärast tulekahju ei tahtnud enam tagasi lastekodusse minna.
"Kas nüüd või mitte kunagi," mõtles Annika. Võimalik tulevik lastekodu seinte vahel hirmutas teda. Kui ta oma lahkumiseplaanist lastekodu juhatajale rääkis, kriipsutas too lootuse paremast elust väljaspool lastekodu kiirelt läbi. Annika kuulis: "Sa ei lähe! Sa ei saa! Sa ei oska!"
"Aga ma lähen..." jäi Annika kindlaks. Üüris oma pangakontole kogunenud pensioniraha eest salaja korteri, sisustas selle sõprade abiga paari päevaga ja põgenes.
"Ma teadsin, et kui jään juhatajat kuulama, et ma ei oska mitte midagi, siis ma ei lähegi mitte kunagi. Siis ongi mu elu nagu sealsetel noortel praegu. Eesmärkideta, teiste käsutada. Kuna minu südames oli soov elada nii nagu kõik teised, siis ma lihtsalt tulingi ära. Kuigi ma ei teadnud, mida toob homne päev."
Kolm esimest kuud elas Annika üksi. Ta sõbrad käisid pidutsemas, kuid tema seda ei osanud. Pealegi oli hirm, kuidas ta peolt koju saab, naerab Annika.
Siis tutvus Annika Ivoga. Kui ta lapseootele jäi, vajus ta nädalaks kahtlustesse ja mõtetesse. Kas lapse sünnitamine on ikka õige? Mehe suhtumine "olgu peale - kui laps, siis laps!" aitas otsustada. See oli väljakutse mõlemale, kuid eelkõige Annikale.
Maailmas on kasvav trend, et haiguse tagajärjel (hulgiskleroos, seljaajusong, reumatoidartriit) füüsiliselt invaliidistunud naised, kes vajavad oma igapäevaelus abi, unistavad lapsest ja toovad järeltulija ka ilmale. Kuid tavaliselt ratastooli jäänud naised ei sünnita. Nendel sündimata lastel on isegi eraldi nimetus - "nähtamatu populatsioon".
Annika tahtis oma lapse "nähtavaks" teha. Aga et ta muutub koos lapsega ka ise erilisel kombel nähtavaks - seda ta ei osanud ette kujutada.
Ei taha väljagi minna
Kui Annika beebiga koju jõudis, ei teadnud ta, mis edasi saab. Jah, ta teadis, et laps käib lapsevankrisse, kuid kes seda vankrit lükkab? Loogiliselt peab vankrit lükkama kahel jalal, kuid neil kahe peale polnud lükkajat.
Kui Annika oli beebiga nädala toas istunud, otsustas ta, et aitab. Peab hakkab elama! Ta läheb algatuseks poodi.
"Raiusin endale, et ma ei saa ju eluks ajaks tuppa jääda, ma pean õue minema. Ja laps tahab õue."
Annika veeretas end tänava otsani, jõudis peateele välja, kuid sisetunne ütles, et kõik inimesed, kelle akendest nad möödusid, vaatasid huviga seda pilti: ratastoolis ema lükkab ees lapsevankrit.
"Mul oli nii vastik tunne, et pöörasin ringi ja läksin koju."
Annika andis beebi mehe hoolde ja läks poodi üksi.
Aga nüüd, mil Siim on juba pooleteistaastane, on Annika kasvatanud sisemist uhkust ja kindlust, teiste inimeste pilgud ei huvita teda enam. Siimust on saanud väikemees, kelle valged juuksed, sinised silmad ja rõõmus kilkamine murravad kõikide südame. Annika sõidab elektriratastooliga päevas kuni 12 km. Ta lükkab ees lapsekäru ning muudkui sõidab ja sõidab. Näitab Siimule kodulinna, Haapsalu idüllilisi kohti.
Ta on kogenud pilke, "miks sinusugusele laps?!", kuid mõtleb, et vaadaku pealegi! Ta käib lapsega kaks korda päevas õues, sest toas "võib end lolliks istuda". Tugiisikut ta enam ei taha - poiss juba kõnnib ja nad saavad hakkama. Siim teeb juba selliseid trikke, et kui ema korraks ratastoolist tõuseb, siis ajab ratastooli minema. Annika ei saa enam selja taha vaatamata tooli istuda.
Kui nad lähevad koos mänguväljakule, tahavad kõik aidata, kuid Annika ütleb, et saab hakkama. Just sellepärast ta tuligi mänguväljakule, et saab ise hakkama.
Tõsi, ükskord lasi ta Siimu kärust välja, kuid ratastooli rattad kaevusid sügavale liiva ja Annika jäi kinni. Aga Siim, kindlal sammul ja tagasi vaatamata, aina kaugenes. Ja Annika rattad aina kaevusid ja kaevusid... Mitte kedagi polnud läheduses, kes poisi enne autoteele jõudmist peataks. Siis võttis Annika kokku oma hirmu, emainstinkti, tõusis toolist oma nõrkadele jalgadele ning lükkas ratastooli liivast välja. Kukkus ise sinna maha, kuid upitas end püsti ja kihutas täiskäiguga lapsele järele.
"Ise mõtlesin, et kas keegi naerab ka mind..."
Sest ta teab, et majalapsed naeravad ta üle.
"Olen kuulnud, kuidas lapsed mu peale näpuga näitavad, et vaata: tema ja laps? Kas see on tema laps? Mis teeb tema lapsega - ja vaata, kuidas ta käib."
Kord võttis Annika ühel sellisel uudis-himulikul lapsel käest kinni ja küsis - kas sa ei arva, et ma kuulen seda ja mul võib olla ebamugav?
"Kui tahad teada, tule, küsi ja ma räägin sulle," pakkus Annika.
Kord lükkas ta lapsevankrit paar meetrit omal jalal - ta oli parkinud ratastooli koridori ja vanker oli vaja samuti sisse lükata. Ühel hetkel kadus Annikal tasakaal ja ta kükitas. Mööda läks naine, kes jäi seda vaatepilti vaatama. Et tore küll - noor ema, laps käekõrval, on keset päist päeva purjus!
Annika tabas õhust selle vaataja mõtteid ja ütles enne, kui naine sai midagi öelda: "Ma ei ole purjus, kui te seda mõtlete... Ma käingi niimoodi. Mu jalad on haiged. "
Naine võttis seepeale lapsel käest kinni ja aitas koduukseni.
"Mul oli väga ebamugav... Jalutab inimene ja jääb mind vaatama..."

Unistus jalutada mehega koos

Mullu detsembris andis Haapsalu linnavalitsus Annikale ja Ivole ühetoalise korteri. Samuti elektrilise ratastooli. Annika oli lummatud.
"Et mis mõttes, mõtlesin. Miks mind niimoodi aidatakse? Kas juba liiga palju pole, mõni ei saa sedagi. Nüüd ongi minul ainult elada ja laps üles kasvatada."
Kas Annika kujutaks ette, et tal on veel lapsi? Annika kehitab õlgu. Parem on kasvatada Siimust tubli inimene, ütleb ta.
Kas Siim läheb sõime? Ka siinkohal kehitab Annika õlgu. Ta ei kujuta ette, et on lapsest rohkem kui kolm tundi eemal. Neli tundi? See on võimatu! Igatsus murraks ta maha.
"Ma naudin seda, et mul on laps. Igal hetkel, mil me koos oleme, tunneme koos rõõmu," ütleb ta.
Vahel unistab Annika, et nad võiksid kogu perega kolmekesi jalutama minna - Annika ratastoolis, pime Ivo tema kõrval ja Siim. Korra tegi Annika mehele ettepaneku, et "lähme, ma võtan Siimu oma sülle", kuid ei. See tundus liiga ohtlik. Aga tugiisikut nad ka ei taha. Põhiline on ise hakkama saada.
"Mul on vaja kolme inimese eest väljas olla - iseenda, poja ja pimeda mehe eest. Mul peab kogu aeg nupp töötama," ütleb Annika, "pean mõtlema oma pere turvalisusele."
Ivo palub senini poja kirjeldamist. "Missugune ta välja näeb," küsib Ivo.
Aga Annikal pole ikka veel õigeid sõnu.




2 kommentaari:

  1. Annikat ma tean aastast 2008. Tutvusin temaga haapsalus taastusravi keskuses. Ta oli väga ebakindel, endasse tõmbunud ja õnnetu.
    Rääkis enda raskest elust, et tema elul lootust pole ja korduvalt maisin, et ta ei oleks pidanud sündima. Rääkisin, suhtlesin, käisime khvikus jne.
    Kui sain teada, et ta on rase. Ma ei kahelnud korraks ka, et ta ei saa sellega hakkama. Ta on tubli, arukas, tark tüdruk ja kindlasti suurepärane ema

    VastaKustuta