Lehevaatamisi kokku

teisipäev, 12. august 2014

Jonnituur :(

Kui me oleks Soome tagasi läinud, oleks Karolinil täna uus kooliaasta alanud ja Janelil lasteaias eelkool.

Kui ma selle peale mõtlen, et nüüd ongi Soomega kõik, siis see teeb mind kurvaks.
Ikka VÄGA kurvaks :(

Usun, et nii mõnigi teab teist seda tunnet, kus nutt on kurgus, aga tahaks ju ometi nii tugev olla, et mitte tönnida... ja siis hakkab kurgus valus.
Vot praegu on mul täpselt selline tunne.
Nutta sellise asja pärast on nagu imelik, aga samas...see teeb nii kurvaks!

Lastel pole sellest nagu sooja ega külma, et enam Soome ei lähe.
Mina olen see, kes halab ja ma-ei-tea-mida taga nutab...

Võibolla sai Soome-aeg minu jaoks liiga äkki läbi...
Võibolla ma tunnen, et need kolme aasta pingutused läksid nagu tühja...
Võibolla mul on lihtsalt kahju lahti lasta sellest koolist ja lasteaiast, sest need olid mõlemad lihtsalt nii supppper...
Võibolla ma kardan, et tegin valesti kui Eestisse tagasi otsustasin kolida...
Võibolla oleks pidanud veel kord andestama...ja unustama...
Võibolla...

Ma ei tea...

Osa minust on praegu nii vihane, et ma sellise valiku ette üldse sattusin!
Miks me, KURAT, peame oma elu nii keeruliseks elama!?
Kõik võiks ju nii lihtne ja ilus olla!
Kõik tunduski ilus olevat... Rõhk sõnal "tundus". Mõnikord olen ma ikka nii naiivne...
Oi jah, võtab ohkama, ajab pisarad ka silmast välja...

Aega ajalt on vist selliseid tuure vaja, kus end tühjaks nutta ja hetkeks lihtsalt nõrk olla - tänane päev on üks sellistest.

Ma kogu aeg üritan endale selgeks teha, et pole mul häda midagi - mul on kolm tervet last, ma ei ole kellegi ega millegi külge aheldatud, ei ole näljas ega paljas, katus pea kohal, rohida-riisuda-lõket teha saan - no mida ma halan siin?!

Ma ei tea, kas see on mingi märk või miski, aga iga kord, kui ma nüüd Haapsalus käinud olen, siis ma näen seal ühte noort naisterahvast elektrilises ratastoolis ringi liikumas. Ta ei ole lihtsalt ratastoolis vaid tal on ka käruga väikelaps kaasas, kes tundub olevat sama vana, kui Johanna.
Sedasi ta liigub - ühe käega juhib ratastooli, teisega käru.

Ma jään teda alati vaatama, et kuidas ta lapsega hakkama saab.
Mõnikord lähen kuhugi nurga taha ja vaatan sealt edasi. Nurga taha, sest ma ei taha, et ta selle sooda peale ära ehmataks, kes teda sedasi ebaviisakalt passib.
Ma ei ole teda mitte kunagi varem Haapsalus näinud, aga nüüd näen praktiliselt iga kord.
Võibolla ta kolis alles nüüd siia, võibolla on ta kogu elu Haapsalus elanud - ei tea.
Mina võtan seda igatahes kui märguannet, et alati võib kehvem/hullem olla.
Pole vaja taga halada seda, mida pole vaid tunda rõõmu selle üle, mis sul olemas on.

Kui ma teda sedasi ebaviisakalt jõllitan, siis mul on paar korda olnud tahtmist temaga vestlema minna. Ma ei ole seda siiski teinud, sest ei taha, et ta arvaks nagu räägiksin haletsusest. Puudega inimesed ei taha üldjuhul, et neid haletsetaks.
Ma ei lähekski haletseusest vaid imetlusest ;)

Ma ei kujuta ette, kui keeruline võib olla kasvatada Johantsu-eas olevat krutskit, kui enda liikuvus piiratud on. Selline susserdis paneb juba jooksu ja ronib sinna kuhu juhtub.
Ja kui midagi ei meeldi, siis hammustab - oma viie hambaga :) :)
Isegi seina hammustab :D

Pani jooksu 

Vaatab "Väikest nõida"

Porilomp - need lemmikud ;)

Sulpsti

Ootan huviga, mida ma aasta pärast siia kirjutan.
Selleks ajaks on see hala ammu unustatud ja elus on uued tuuled ;)

Ei, tegelikult ma olen positiivne ja optimistlik, täna lihtsalt tuli jonnituur peale!

Jonnisin ära, nüüd läheb tuju paremaks ;)

2 kommentaari:

  1. Palun võta minuga ühendust e-mailil: anonymous@hot.ee
    Vajan SINU abi!

    VastaKustuta
  2. Nagu minu elust maha kirjutatud...peaaegu

    VastaKustuta