Lehevaatamisi kokku

reede, 4. juuli 2014

Andestamisest...

Kui ma noorem olin, siis ma mõtlesin, et on tegusi, mida ma eales ei andestaks.
Mitte kunagi!

Vanuse lisandudes kaasnes arusaamine, et me kõik oleme lihast ja luust inimesed ning võime mõnikord libastuda.

1,5 aastat tagasi (kui blogiuksed korra kinni panin) sain ma sellise paugu osaliseks, mida ma eluski oodata ei oleks osanud.
Kolisin päeva pealt kodunt välja. Ostsin korteri ja otsustasin, et alustan uut elu.

Arvasin, et ma ei suuda seda kunagi andestada.
Nähes, kuidas inimene nutab, kahetseb, andestust palub, sain aru, et ma pean andestama.
Mitte ainult laste pärast, vaid ka iseenda.
Kerge see ei olnud, aga ma tegin seda.
Elu läks edasi ja isegi väga hästi.

Aga nüüd...
Nüüd sain ma täpselt samasuguse paugu vastu vahtimist (piltlikult siis ikka).
Ma ei osanud seda pauku esimest korda oodata. Nüüd, teist korda, veel vähem!

Mu maailma jäi põhimõtteliselt päeva pealt seisma.
Mu peas on miljon mõtet.
Kujutan ette, et mu silmadest on juba miljon liitrit vett välja voolanud, ilmselt voolab teine miljon veel, sest see on tõesti nii masendav.
Ma vaatan oma lapsi ja ma ei saa aru - miks?

See on nagu kõige hullem, et enda arvates oli kõik korras ja hea, aga ilmselt ei olnud - ilus õun, uss sees.

Ilmselt olen ma ise midagi kusagil tegemata jätnud...

Nüüd palub ta taas andestust. Nutab, lubab kõik heastada ja vannub, et midagi sellist ei juhtu enam mitte kunagi.
Täpselt samad lubadused andis ta 1,5-aastat tagasi.
Äkki ta nüüd mõtleb seda tõsiselt? Äkki mitte?
Mida uskuda?
Ma võiks veel kord andestada, aga kuidas saab usaldusega? Kuidas inimest uuesti usaldada?

Kuna ma tean, et kolmandat korda ma seda pauku enam üle ei elaks, siis valin ma ilmselt selle tee, et võtan oma kolm last ja kolin päriseks Eestisse tagasi.

Ei, ma ei kavatse neist asjadest pikalt ja laialt kirjutama hakata - musta pesu pesemist ei tule kohe kindlasti.
Kirjutasin nii pealiskaudselt kui vähegi võimalik, sest lugejad ju teavad, et pidime suvel maja ehitama hakkama, aga tundub, et maja ehitamise asemel, hakkan ma hoopis ostetut korterit remontima.
Kuidas ma siis valetan, et ehitame maja ja elame õnnelikult nagu Miśkad?
See pole ju tõde.

Polegi blogi juba tükk aega kirjutanud, sest mõtlesin, et kas panen selle lihtsalt kinni ja kaon vaikselt ära või kirjutan põhipoindi ära ning elan edasi.
Ma mingit umbluud ja valet ka ei viitsi kokku kirjutama hakata.

Selles mõttes on elu kummaline - kõik tundub nii ilus ja ideaalne, aga käib väike pauk ja kogu maailm on segi pööratud.









13 kommentaari:

  1. Nii kahju kuulda! Jah, elus on olukordi mis tunduvad niiiii ebaõiglased.
    Ilmselt praeguses hetkes ta mõtlebki oma lubadusi tõsiselt. Minu jaoks oleks peamine küsimus - kas ta tahab SINUGA (mitte lastega!) tõesti koos olla? Ja kas sina tahad temaga? Kas teil on veel tundeid teineteise vastu? Laste / maja nimel koosolemise edukusse ma ei usu.
    Raske teema, rasked otsused, eriti kui pole üksi ja emotsioonid löövad üle pea. Sellegipoolest "kainet" pead sulle!
    Hmm, nii sinu töö kui rahalise poole pealt oleks ilmselt kordades kergem sul Soome jääda, kui otsustad elu kasuks ilma temata?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ei tea jah, mis saab - eks aeg näitab.

      Majandusliku poole pealt on mõttekam just Eestisse kolida, sest siin pole kallist üüri jne. Tööd teen nagunii ainult arvuti vahendusel ja seega pole vahet, kus riigis elan.
      Kuna mul ei ole seal Soomes ka enam mitte kedagi (hea sõber kolis juba detsembris Eestisse tagasi), siis ma ei näegi mõtet enam seal olla.
      Selle suvega on lapsed selgelt mõista andnud, et tahavad Eestisse jääda...
      Mine tea milleks kõik vajalik/kasulik on...

      Kustuta
  2. Väga kahju kuulda, et selline teema:(
    Aga ma olen (mitte-endast-märku-andnud-lugejana) juba mõnda aega Su blogi jälginud ja Sa tundud selline naine, kes teeb õige otsuse nii enda kui laste jaoks. Ja elab täiel rinnal edasi, mida iganes ka ei otsusta.
    Pealegi on Sul kolm imearmast ja tublit last, tunduvad täpselt emasse:)
    Jaksu Sulle ja usun, et Su blogilugejate seas on palju neid, kes Sulle ainult parimat soovivad.

    VastaKustuta
  3. Mul on nii kahju. Sinus on nii palju, mida imetleda - oled väga tubli, ettevõtlik, ilus, hea ema ja nii edasi. Kindlat meelt õige otsuse tegemisel - nii õige, kui sellises olukorras teha annab, head lahendust ilmselt ei ole.

    VastaKustuta
  4. Pole siin blogis vist varem kommenteerinud, aga aeg-ajalt ikka piilun siia. Olen ise oma laste isast lahku läinud ja jälginud kõrvalt oma eksi tegemisi - kuigi valis minust üle 10 aasta noorema, ei ole ta suutnud ka temale truu olla. Nad elavad siiani koos, aga tean, et tal on olnud vähemalt kaks armukest, kellest ühega suhtles vähemalt paar aastat. Minu kogemus on selline, et kes petab, see petab. Ma väga kahtlen, et selline isikuomadus mingil ajal mehel üle läheb kui ta juba selline on. Oma eksi puhul ja ka oma õe eksi puhul näen, et see tuleb ebakindlusest, mingist seletamatust alaväärsuskompleksist, mille tõttu neil on vaja pidevalt kinnitust sellele, et nad on midagi väärt, et neid tahetakse. Ma ei tea, kuidas sinu mehega, aga neid mehi, kellest räägin, on emad sageli maha teinud, ei ole jaganud piisavalt tunnustust ja on olnud liiga nõudlikud. Ma väga kahtlen, kas selline asi kunagi üle läheb, mina ei suudaks enam usaldada ega loota, et see enam ei kordu. Lastega üksi jääda on väga raske, aga hoida oma väärikust on samas hea tunne - olla uhke ja pea püsti edasi minna. Sest usu mind, mehi, kes ei peta, on väga-väga palju! Sa oled supertubli naine, lausa imetlusväärselt tubli! Ja kui sul õnnestub majanduslikult toime tulla ja isa jääb lastega suhtlema, siis suudad lõpuks kõike eemalt vaadata ja ehk isegi olla endale tänulik, et pea püsti lahkusid, mitte ei jäänud selleks varuvariandiks, kes alati olemas kui armukestega viltu veab. Raske on öelda, mis on õige - ma ise olen meeste poolt kaks korda maha jäetud ja vahel tundub, et pole vaatamata paljudele aastatele neist traumadest üle saanud. Aga ma ei suudaks neid mehi enam usaldada - seepärast olen tänulik et ma enam nendega koos pole. Hoian sulle pöialt! Aeg, mis ees ootab, ei ole kerge, aga kõik raskused lähevad mööda ja usu mind, sa oled palju paremat meest väärt!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tegelikult on ta hea mees. Tegeleb lastega, kuldsete kätega, kui vaja, siis toimetab kodus ka...

      Oma roll on siin ka alkoholil (see pole muidugi vabandus), kaine peaga poleks selliseid asju juhtunud...ilmselt...

      Kustuta
  5. Aga kust te naised sellest teada saate? Kas mehed ise tulevad rääkima ja tunnistavad kõik üles? Jäin lihtsalt mõttesse, et mul mees ka pikkades sõitudes ja mina küll ei tea, mida ta seal teeb näiteks...
    Nii keeruline olukord, midagi tarka soovitada ei oska. Samas teie pisike tuli eelmisel korral teie juurde, kui kõik see juhtus- äkki oli see siis märk sellest, et peaksite ikka kokku jääma?

    VastaKustuta
  6. Vabandan, et veel korra kommenteerin. Lihtsalt just hetk tagasi jäi Tikri blogrollist silma üks teine blogi, mille viimase postituse kopeerin siia: lihtsalt täpselt samal teemal juhuslikult
    http://littleleevi.wordpress.com/2014/05/04/mees-petab-ja-siis/

    VastaKustuta
  7. Ma pole samuti kunagi siin kommenteerinud, lihtsalt ikka Sinu ja su pere elule vaikimisi kaasa elanud.

    Sinu kingadesse ei saa end mitte keegi asetada, iga inimene on erinev ja kogeb sarnaseid situatsioone erinevalt. Küll aga võin öelda - mida iganes sa otsustaksid - SA SAAD HAKKAMA. Kindlasti saad, seda oled sa siin blogis kordi ja kordi ka täiesti võõrastele inimestele tõestanud.

    Võta aeg maha, mõtle järgi mida SINA tahad. Mida Sa tahad, et olla õnnelik? Sest kui sa ise oled õnnelik, on seda ka Sinu lähedased.

    Andestamisega peaks vist kaasnema ka unustamine, aga ikka jääb hinge väike krabin, et äkki ta teeb seda jälle. Usaldus on kerge purunema, raske lappida, kas neid kilde täiesti kokku saab - oleneb inimesest.

    Soovin Sulle südamest jõudu ja jaksu, et sa suudaksid ka praegusel keerulisel ajal näha elu õnnelikke pisiasju ning väärtustada kõike seda mis Sul on.

    VastaKustuta
  8. Kurb. Aga see peab olema pohi ja siit edasi saab minna vaid yles. Mis iganes Sa siis ei otsustaks teha. Ja Sa saad hakkama, Sa oled väega naine.

    VastaKustuta
  9. Mul ühel tuttaval oli sama teema. Mu meelest nad pidasid põhjaliku jutuajamise ning pärast seda mees enam alkoholi ei tarbi.

    VastaKustuta