Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 1. mai 2014

11 kuud

Tsipake veel ja aastake täis ;)

11 :)

Leidsin kirparilt sellise laheda mesimummu kleidikese, hind oli 2 €.
Nüüd pole muud teha, kui suvel tüdrukute sünnipäeva teemaks jälle putukad võtta ;)
Ei saa ju ometi nii vägevat kleiti raisku lasta!

2012 oli peo teemaks lepatriinud-mesilased. Sel korral siis üldisemalt - putukad ;)
Eelmisel aastal ei saanudki suurt sünnat pidada - Johanna alles sündis ega ma eriti viitsinud end sellele organiseerimislainele viia ka.  Sellel aastal hoopis teised tuuled ;)
Kuna 2012 pidu toimus kehva ilmatõttu saalis ja väga palju mänge jäi seetõttu korraldamata, siis teeme sellel aastal vägevama peo.

Eile sai Johantsu 11-kuuseks. Kuna mul oli ilge pitsa isu, siis mõtlesingi, et teeme sünna auks plaadipitsa. Läksin 19 ajal poodi, aga oh mind ullikest - kõik poed olid juba 18-st kinni. Ikkagi Vappu ju!
Ei jäänudki muud üle, kui söögikohast valmis pitsa osta ja kodus numbrid peale nikerdada.
Hea, et söögikohad vähemalt lahti olid, muidu olekski laps ilma pildita jäänud.

Johanna puhul on tegemist täieliku võrukaelaga - käib endiselt lillepotis mulda puistamas ja lisaks sellele on ta mingisuguse ilmutuse saanud, et kui ta midagi ei saa, siis peab ta kõhuli maha viskama, röökima ja käte-jalgadega vehkima. Lootuses, et siis vist saab :)
Täitsa uskumatu, et laps ise sellise asja peale tuleb.
Noh, kodus meil küll keegi sedasi ei tee ja telekast ta ka vaevalt seda näinud on.
Ükskõik, mis asi teda tigedaks ajab, nii viskab kõhuli, pistab röökima ja vehib seejuures oma käte-jalgadega.
See on tegelikult niiiiiiiiiiiiiii naljakas. Ja armas ka. Erite veel see, kui pisarad sekundiga veerema hakkavad.
Ega ta selle jonnimisega loomulikult midagi saa. Heal juhul lähen nurga taha ja piilun sealt, et mis ta edasi teeb. Natuke veel karjub, siis ajab end püsti ja tuleb torisedes mulle järgi.
Teisel juhul viskan tema juurde pikali ja küsin: "Noh, mis värk on?" või ajan niisama suvalist mula. Ta jääb seda kuulama ja lõpetab selle vigisemise ära.
See on küll täiesti kummaline kuidas ta, põhimõtteliselt päeva pealt, sedasi tegema hakkas.
Äkki nägi unes või midagi :D

Tänane torisemine oli nii, et ta leidis garderoobist oma kiivri. Üritas seda siis oamle muukui pähe panna.
Noh - ei õnnestunud. Viskas ebaõnnestumise puhul aga kõhuli, karjus, vehkis käte-jalgadega ja tõusis jälle proovima.
Kiiver! Mine pähe!

No M-I-D-A!!?

Mine pähe!!

Äkki nii saab?äääääääää 

Emme! Aita! Pliiiiiis!
Kusjuures ma aitasin. Panin talle selle pähe. Korra oli vakka, võttis siis peast ära ja hakkas ise uuesti proovima ja läks aga tigedaks :)

Ta läheb üldse kole ruttu tigedaks. Täpselt nagu Janeli väiksena oli (ja praegu ka!!). Kui midagi ei saa nii nagu temal vaja, siis asjad lendavad.
Uskumatu, et selline väike jurakas oskab juba nii palju iseloomu näidata.

Kui need harvad torisemised-porisemised välja jätta, siis on ta endiselt supper laps.
Mulle isiklikult meeldivad need porisemiseda, siis jooksen ja teen ikka pilti ka (nagu napakas).

Magama jääb endiselt ilusti - musid-kallid, voodisse, lapike kaissu ja tulen tulema.
Öösiti magab nagu nott - ei virise, ei inise. Kui söögi aeg on, siis hakkab voodis nihelema ja ringi rullima, aga et häälega süüa nõuaks - sellist asja pole mitte kordagi olnud. Täna öösel kusjuures ei söönudki (sest jõi oma piima 24 ajal ära). Ootan siin vaikselt juba, et öine söömine ära jääks.

Ise ta lusikaga süüa ei viitsi. Või ta veel ei peagi? - ei tea. Igatahes lusikat keeldub lausa kätte võtmast.

See eest armastab poti peal istuda ja päris tihti toob poti mulle ise. Ma tean küll, et mõnikord on ta just püksi soristanud ja sealt nagunii midagi ei tule, aga panen ta ikkagi istuma. Kui laps tahab, siis las istub ;)
Eesmärgiks oli suve alguseks täielikult potile saada, aga ei mängi välja. Vist.
Pole seda aega praegu sedasi olnud, et asi tõsisemalt käsile võtta. Samas ma olen täiesti kindel, et kui ma VÄGA tahaks, siis saaksin 3-4 nädalaga asja korda. Aga hetkel ma lihtsalt ei viitsi asjaga nii tõsiselt tegeleda. Asi pole tegelikult laiskuse vaid muid tegemisi on rohkem, kui küll ;)

Hambaid on tal kaks. Vahepeal kekutasin, et kolm, aga see oli valehäire. Kikse seega endiselt kaks ja järgnevaid ei paista kusagilt.

Mis ma veel kosta oskan?
Vist ei midagi - laps nagu laps ikka.

Hästi seltsiv laps on. Kui Janelit lasteada viime, siis tahab ise ka alati sisse minna. Võtangi tal tavaliselt jalanõud ära, siis ta käib ja paterdab seal ringi, endal nägu peas säramas.
Viimane kord läks kohe ühe kasvataja juurde. Ma tegin talle tsau, tsau ja mõtlesin, et jookseb seejärel kohe minu juurde tagasi. Ei jooksund midagi, tegigi mulle tsau.
Ta läheb kohe särama, kui teisi lapsi näeb.
Ei tea, kas siin mängib rolli see, et ees kaks suuremat õde või milles asi. Karolin ja Janeli olid küll üsna memmekad-emmekad ;)
Kui ta sügisel sama seltsiv ja asjalik on, panengi ta võibolla poole kohaga lasteaeda. Saan ka siis äkki vaikselt tööle minna või midagi.

Ühesõnaga ta on üks paras krutski:

Jep, mina jälle kühveldan!

Ei või vä?

Peasi, et lapsed terved on, kõige muuga saame alati hakkama ;)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar