Õnnetused

Kui Janelit täna hommikul lasteaeda viisin, siis rääkisin talle sellest õnnetusest, kus 6-aastane poiss ära uppus.

Rääkisin samade andmete põhjal, mis uudisest läbi jooksis:
Isa tahtis lapsega kalale minna. Laps istus juba paadis, päästevest seljas ja ootas, et isa paadi vette lükkaks. Kuna isa ei võtnud kummikuid kaasa ja ei oleks kuiva jalaga paati vette lükata saanud, siis läks ta koju kummikuid tooma (ilmselt ei olnud siis kodu väga kaugel). Selle ajaga, kui isa kodus käis, puhus tugev tuul paadi merele, rannast ca 300 meetri kaugusele. Ilmselt hakkas laps kartma, läks vette ja uppus. 

Väga kurb lugu.
 Lapsega taheti midagi väga toredat ja põnevat ette võtta, aga asi lõppes pere jaoks tragöödiaga.

Kuidas lugu tegelikult ja täpsemalt oli, seda ei oska öelda, aga mina rääkisin Janelile sellise versiooni ja küsisin temalt, et mis tema paadis teinud oleks?

Kõige pealt vastas ta, et ta oleks minuga koos kummikuid tooma tulnud ja poleks üksinda paati jäänud.

Selgitasin talle, et mängime nii nagu ta oleks ikkagi paati ootama jäänud ja küsisin uuesti, et mis ta teinud oleks, kui paat kaldalt eemale oleks hakanud liikuma.

Selle peale ütles, et ta oleks päästevestil vilet puhunud. Kiitsin, et väga tubli, nii peabki tegema ja küsisin, et kas ta veel oleks midagi teinud.
Selle peale ütles, et ta oleks paadist vette tulnud ja kaldale ujunud.
Ehk minu 6-aastane oleks toiminud samamoodi nagu toimis paadis olnud 6-aastane.
Nad ei oska selle peale mõelda, et vesi on külm, ja et nad tegelikult ei jõua kuhugi ujuda. Nad lihtsalt mõtlevad, et ujuvad. Üksi paadis ka ei taha olla, sest hirm on suur.

Seejärel selgitasin, et tegelikult peab ta alati paati jääma- isegi siis, kui hirmus on. Püüdsin talle võimalikult lihtsalt selgeks teha, et miks ta peab paati jääma. Ikka selleks, et  paat on suurem ja päästjad leiavad paadi palju kiiremini, kui väikse inimese. Teiseks sellepärast, et väike laps ei jõua nagunii kuhugi ujuda ja pealegi on vesi külm. Igaks juhuks lisasin juurde, et kui suvi oleks olnud ja vesi soe oleks, ka siis ei tohi paadist vette minna.

Rääkisin õhtul täpselt sama loo Karolinile ja küsisin, et mis tema sellises olukorras teinud oleks (Janeli kohe hõiskas kõrval, et tema teab, mis tegema peab).

Karolin ütles, et kui paadis aerud oleks olnud, siis tema hakkaks tagasi aerutama.
Ütlesin, et aerusid ei ole.
Seejärel pakkus, et hüüaks appi.
Ütlesin, et inimesed on kaugel ja nad ei kuule sind, aga nad teavad, et sa paadiga merel oled ja kutsuvad juba abi.
Seejärel ütles lihtsalt, et ootaks paadis.
Kuna ta paadist välja ronimist (ujumist) ei pakkunud, siis küsisin ise, et kas ta kaldale ei prooviks ujuda.
Selle peale vastas ta, et ei.
Kui küsisin miks, vastas ta, et vesi on ju külm!
Ma olin täitsa imestunud, et ta sedasi vastas. Aga tegi õige otsuse.

Seletasin veel kord mõlemale üle, kuidas sellisel juhul käituma peaks ja selgitasin, et isegi, kui nad väga kardavad, siis paadis on alati parem, kui külmas vees.

Loomulikult ei oska ma öelda, mis nad tegelikult sellises olukorras teeksid, aga selge on see, et 6-aastane mõtleb teisiti, kui 9-aastane.

Alati, kui sellised pahad lood juhtuvad, siis arutan ma tüdrukutega neid asju läbi. Alguses uurin, mida nemad teinud oleksid ja seejärel räägime läbi, mis tegelikutl õige on.
Ma ei tea, miks ma sedasi teen.
Võibolla mõtlen, et meil võib ju ka niimoodi juhtuda ja siis oleks hea, kui lapsed teaksid, mis teha tuleks. Püüan teiste juhtumitest õppust võtta.

Me oleme igasugu olukordi juba läbi mänginud: tulekahju, autoõnnetuse, suured haavad, isegi lämbumise.

Aasta või paar tagasi rööviti siin Soomes ju päise päeva ajal 8-aastane tüdruk. Ta oli teel koolist koju. Kui ma ei eksi, siis oli ta veel jalgrattaga. Tüdruk lihtsalt pisteti autosse ja sõideti edasi. Koduni oli kusjuures ainult paarsada meetrit.
Kujutage ette sellel tüdrukul oli nii palju nutti, et ta helistas sellel ajal kui auto sõitis, nii emale, kui ka päästeametisse. Tänu sellele, et tüdruk ise nii targalt käitus, leiti ta kolme tunniga üles. Röövija saadi ka kätte. Oli mingi pooletoobine! Jumal tänatud, et ta toobine oli ja tal polnud nii palju mõistust, et tüdruk läbi otsida ega telefon ära võtta. Ei tahaks mõelda, mis siis oleks saanud.

Fui-fui-fui, kui ma praegu seda lugu meenutan ja mõtlen, et see tüdruk oleks Karolin olnud, siis tema oleks ainult röökinud, röökinud ja veel kord röökinud. Tema küll ei oleks suutnud kuhugi helistada.
Õudne sellele loole mõelda!

Igatahes peale seda lugu tuli meil reegel, et telefon on pükste taskus (muidu oli koolikotis) ja alati, kui koolist koju hakkab liikuma, siis helistab mulle enne. Tegelikult see reegel oli kohe algusest peale.

Arutasime Karoliniga selle loo läbi. Kokkuvõttes tegin talle selgeks, et kui mõni auto peaks tema juures kunagi seisma jääma ja juht või keegi tema poole tulema ja midagi küsima, siis hakaku kõva häälega karjuma ja jooksku ära, kas inimeste või majade või kodu suunas. Kindlasti ei tohi ta temaga rääkima jääda.
Kui ma ei eksi, siis sel korral küsis see toobine ka lapse käest vist aadressi.

Mitte, et mul mingi paranoia või midagi oleks, aga ma püüan tõesti lastele igasugustest situatsioonidest rääkida, neid seletada ja läbi arutada.
Iial ei või teada, mis juhtuda võib.

Elame maailmas, kus olukord võib päeva pealt täielikult muutuda...