Lehevaatamisi kokku

laupäev, 26. aprill 2014

Kuidas mina õunapuid lõikasin ja lapsed pühademune otsisid

Tulles nüüd natuke eelmise nädalavahetuse juurde tagasi, siis laupäeval lõikasin ma naabritel õunapuid.

Soomes olles vaatsin kadedusega, kuidas inimesed aias askeldasid, mõtlesin - TAHAN KAAAA!

Laupäeval sain siis lõpuks käed soojaks.
Mitte Abbil, aga üle tee - naabrite juures.
Meil on nagunii plaanis enamik vanu õunapuid maha võtta ja uued asemele istutada, mis ma seal siis niisama lõikan ja aega raiskan. Vanad puud on omadega lihtsalt nii läbi.
Enne seda, kui meie selle talu ostsime, siis seisis see niisama oma 15 aastat. Vist isegi rohkem.

NB!Kuna see talukoht oli minule põhimõtteliselt elu ja surma küsimus, siis peaksin selle saamise loost vist omakorda sissekande tegema. Ligi 1,5-aastat asjade ajamist ja ootamist sai talu lõpuks siiski meile. See oli pingeline aeg.

Ja kuna talu oli seal ikkagi ligi 15 aastat niisama seisnud, siis oli see vaikselt metsistunud, kaasa arvatud õunapuud. Need olid kõik murdunud ja tegelikult ei anna neid päästa, sest mädanik oli juba igal pool sees.
Noh, sellised need õunapuud olid:

võsas ja murdunud

Kuna nad kõik nii õnnetus seisus olid, siis tegimegi põhimõtteliselt 1:0 ära - murdunud ja taevasse kasvavad oksad kohe ühe korraga maha. Tegelikult peaks ju igal aastal natukene võtma. Ei meil olnud kannatust.

Seega istutame sel kevadel uued puud. Vähemalt plaanis on :)
Ma arvan, et väga palju ei ole istutada vaja, kokku 10 puud.
Sedagi on vist palju ;)

Niisiis käisingi naabrite juures lõikamas. Neil on ka oma miljon puud. Ma arvan, et 1/4 jõudsin lõigata, siis tuli juba õhtu peale.
Naabritega on meil "käsi peseb kätt" süsteem.
Kui meie vajame abi, siis aidatakse meid, kui nemad vajavad abi, siis aitame neid ;)

lõikamist jagub

Veab, kui kaal väike on - saab puu otsa ka ronida ;)

Spetsialist kasutab ikka ladvalõikurit, aga kuna ma rott olen ja ei ole veel ladvalõikurit osta suutnud, siis ronin ise puu otsa. Ladvalõikuriga on see jama ka, et sellega jäävad tüükad -ei näe ju nii hästi kust ja kuidas lõigata. Oksakääridega ei jää, sest saan ilusti kannuse juurest oksa maha võtta. 
Samas on see võibolla vale arvamus, ma ei ole ju ladvalõikurit kasutanud ;) Aga kui ma nüüd loogiliselt võtan, siis puu all maas seistes ei saa ma ju horisontaalselt lõigata, ikka tuleb kuidagi pikuti ja siis jääb ju tüügas :) 
Ah, vahet pole ;)
Ühesõnaga praegu saan veel puu otsas ringi trallida ;) 
Mine sa tea, 5 aasta pärast äkki enam ei õnnestu.

ootab lõikamist

lõigatud 

ootab lõikamist

lõigatud 

ootab lõikamist

lõigatud 

ootab lõikamist

lõigatud 

Eks ma praegu natuke roostes ka, pole mitu aastat juba lõiganud, aga noh - küll see jälle käppa tuleb.

Kes tahab ka kätt proovida, siis hästi hea raamat on vot see (mille Marite mulle 2011 a kinkis):

Vääg hea raamat

Pühapäeval lõikasin ema juures ka kolm pisikest puukest ära. Noored puud alles ja võrad kujundamata. 
Isa seisis karmi pilguga kõrval ja muudkui hüüdis emale, et appi, siin lõigatakse kõik oksad maha - õunu ei saagi! :)
Kokkuvõttes jätsin ikkagi liiga palju oksi külge, ei julgenud lihtsalt rohkem lõigata - isast hakkas kahju :D
Mõnikord tundubki, et praktiliselt kõik oksad võetakse maha, aga tulebki võtta, nii kujundatakse võra. 

Mõtlesin vahepeal, et lähen lõikan salaja veel, et isa ei näeks, aga enne sai pühapäev otsa.

Viimast puud kärpides lõikasin omal aga põhimõtteliselt pool pöialt maha!!
Rääkisin isaga juttu ja nii omale sõrme susasingi. Sõrmest mitte ei tilkunud verd, vaid lausa voolas. Ma ei oleks uskunud, et ühest väiksest jäsemest nii palju verd võib tulla. 

Üldjuhul olen mina see, kes verd ei karda ja võib vabalt operatsioonegi vaadata (seriaalides siis, mitte päriuselt). Ema aga selline, kes hädaldab, et tema seda vaadata ei saa ja pöörab näo ära. 
Sellel korral oli aga vastupidi - mina hädaldasin, ei julgenud vaadatagi, tema tõi aga oma imeteibi välja  ja juhendas, mida teha :) 
Tõesti oli imeteip. Sidusin seda oma verdvoolava sõrme otsa (veri pidama ei jäänud!) ja natukese aja pärast oli verejooks peatunud. 
Aga, AI, kui valus oli!

Naljakas on muidugi see, et praktiliselt terve nädalaahetuse majandasin kääride-saagidega ja siis mingi pisikest puud pügades omal praktiliselt sõrme maha lõikan.

Õpetus - ära vahi mujale, kui oma tutikate ( :D ) Fiskarsi tangidega oksi lõikad ! :)

Igatahes oli see lõikamine hingele mõnus kosutus. 
Kui päriseks Eestisse tagasi tuleme, siis laiendan firmat selles suunas ka, et võtan aiandusala juurde - puude lõikus, niitmine, trimmerdamine jne. 
Palju sellega ei teeni, aga midagi vast ikka ;)

Need on ju praktiliselt samad alad - aiandus ja õigus, onju  :D

Ja lisaks võtan veel käsitöö, meisterdamise juurde.
Ja Tarmole ehituse, puu ala. 
Ja siis veel ürituste organiseerimise. Põhisuund oleks laps - mul on nii palju igasugu ideid, mis lastele teha ja nendega ette võtta. 
Oi, ma ei tea, kuidas ja milla ma kõike seda ära suudan teostada!
Aga ideid on, võibolla liigagi palju.
Ja kunagi võibolla ravimtaimede ja sellise ala...oeh :)

Lõpuks ongi firmal sada eri suunda! ;):):):)
Samas, kui iga alaga natuke teenib, siis vahet ei ole - peasi, et leib laual, lapsed riides ja arved makstud.

Ok, pühademunade juurde.

Mune korjati sellel aastale ema aias ja kaasa jooksid neli suuremat lapselast. Kaks vaatasid kõrvalt ja ei jaganud mütsigi välja, miks teised jooksevad :)

otsivad

leitud

Hiljem kallati kõik munad ühte patta ja jagati võrdselt ära. 
Jagamisel olid nii keedu-, üllatus- kui ka dinosaurusmunad.

Dinosaurusmunad olid sellised pisikesed munad, mis tuli vette panna ja mõne päevaga koorusid neist välja dinosaurused.

kooruvad

"sündinud"


Mõeldakse tänapäeval ikka asju välja!

2 kommentaari: