Lehevaatamisi kokku

laupäev, 1. veebruar 2014

"Tore" naabriproua ja karjuv naabripoiss!

Seesama naabriproua siis, kes tüdrukute näod täis sõimas, kui Soome kolisime.

Tuli täna, teine, just saunast ja lõi oma korteri ukse sellise pauguga kinni, et meil Johanna ehmatusest üles tõusis ja täiest kõrist nutma hakkas.
Ma isegi võpatasin selle paugu peale !

Proua on oma korteri uksega juba mitu kuud lõhkunud. Kogu aeg ei lõhu, aga kui mingid hood peale tulevad, siis paneb terve päev.
Siiani olin vait ja hoidsin hambaid ristis.
Täna ei pidanud närv enam vastu, läksin ja koputasin proua uksele.

Proua ust kohe ei avanud. Küsis, et kes on.
Vastasin, et naaber, kes tahab natuke rääkida.

Proua tegi siis ukse lahti.
Küsisin ta käest, et mis teda vaevab, et ta ust sedasi pauguga kinni lööb.

Ja hakkab siis tulistama, et trepikojas joostakse kogu aeg edasi-tagasi, hommikust õhtuni - tema ei saa üldse magada.  Et tema maksab üüri täissummas, aga mingit rahu pole.
Ma püüdsin teda siis maa peale tuua, et ega meie pere süüdi pole, kui inimesed trepikojas liiguvad (tööle ja koju). Kusjuures ei ole see liikumine üldse nii suur, et sedasi närvi minna.
Tegin talle selgeks, et meie elame täpselt samamoodi esimesel korrusel ja meid häirib see ka.
Täna oli tal jälle sakk sees, eks sellepärast paugutaski.

Küsisin temal siis, et kui meie ära kolime ja talle naabriks näiteks mõni Somaalia perekond kolib, et kas ta siis on rõõmsam w? Somaalialaste vastu on soomlastel kohe eriline vaen, seepärast küsisingi nii.

Selle küsimuse peale hakkas kohe teist juttu ajama, et ega meie pole süüdi, et kõik edasi-tagasi kõnnivad. Ja meie oleme ikkagi rahulikud naabrid - ei märatse, ei pidutse ja lapsed oskavad ka normaalselt käituda.

Küsisin, et kas me oleme siis kokku leppinud, et enam ustega ei pauguta.
Me ka siis ;) -  olgugi, et me pole paugutanud.

Nii ta lubas. Eks see siis paistab.

Ülemise naabriga on ka probleem.
Naabril on ca 1,5-aastane poiss. IGA JUMALA kord, kui koos lapsega õuest tullakse või sinna minnakse, siis see poiss karjub trepikojas.
Kohe konkreetselt karjub.
Trepikojas kajab, see meeldib poisile ja nii ta siis karjubki.
Millegi pärast juhtub see alati siis olema, kui mul pliks parasjagu magab. Mina jooksen siis magamistuppa ja katan käega lapse kõrva kinni. Normaalne w?

Ema ei keela ka last, olgugi, et ta teab väga hästi, et ma olen väikse lapsega kodune.
Ma saan aru, et laps on väike ja ei saa aru, et valesti teeb - tema jaoks on see tore ja vägev. Aga ema?
Keela natukenegi!

See ajab iga kord mind nii tigedaks, et tahtmine on samuti nende ukse taha minna ja täiest kõrist karjuda :D:D
Näiteks siis nemad veel magavad, kui meie Janelit lasteaeda viime.
Läheme ja karjume kõik koos nende  ukse taga natuke - siis saab äkki aru ;)

Olin pikalt vait, aga üleeile viskas ka vindi lõpuks üle.

Siis oli isa poisiga koos. Isa on mingist muust rahvusest, selline tõmmu on.
Läksid õue, tulid kohe tagasi, läksid jälle õue, tulid jälle tagasi, lõpuks jäidki trepikotta ja poiss ainult karjus.
Kusjuures sel ajal mul pliks tegelikult ei maganud, aga läksin ikkagi ütlema. Lihtsalt sellepärast, et inimene aru saaks, et nii ei saa karjuda ja ta võiks last keelata.

Ütlesin isale, et äkki ta saab midagi ette võtta, et laps trepikojas ei karjuks.
Ütlesin seda ka, et meil on väike laps majas (nagu ta ei teaks!), et iga kord, kui poisiga trepikojas liigutakse, siis ta karjub nii kõvasti ja ajab sellega minu lapse üles.
Vastas ainult selge, selge, selge, selge.
Ma ei tea, kas ta mu jutust üldse aru sai. Naine on tal soomlane, vast ikka sai.

Vot siin kohal igatsen ma meie Eesti korterit - ei ole mingit paugutamist ja karjuvaid naabreid ;)

Oma maja on muidugi kõige parem - seal oleme ainult meie ;)


3 kommentaari:

  1. Kui veel elasin Turus siis meil oli selline nabrinna, kes meid eestlasi sõimas nii, kuidas jaksas. Kui nägin teda kaugelt tulemas üritasin nurga taha keerata aga tema jooksin ikka järgi ja üürgas nagu tuletõrje sireen. Korra jooksis isegi liinibussi järgi ja karjus seal. Kus juures me tõesti elasime vaikselt ja mingeid pidusid ei korraldanud. Proua rmastas napsutada ja kusagil tööl ei käinud. Kuna töötasin Prismas siis juhtusin nägema , kui käis sinna tühje pudeleid toomas, mida nad mehega hommikuti ratastega korjama läksid. Ausalt- pole kunagi nii palju sõimata saanud. See oli konkreetne viha just meie vastu. Lõpuks tegin majavalitsusse avalduse aga seal peb ka teiste naabrite nõusolek olema aga need väga ei tahtnud tema peale kaevata. Õnneks kolisin varsti selt minema. Neil ikka on palju probleeme vaimse tervisega.Ka kõrgharidusega inimesed on vahest ikka väga kummalise käitumisega. On see rassism v midagi muud , ei oska arvata.

    VastaKustuta
  2. olen ka tähele pannud rassismi ja öeldud on halvasti eestlaste kohta ka eriti naiste . eriti naiste poolt , mehed pole nii rassistlikud .. Kohutav kui pole kodurahu aga kirjuta iga kord kiri - ja vii elamutevalitsusse, kui neid kirju on juba liiga palju siis võetakse arvesse ... kutsutakse korrale kodus PEAB ikka kodurahu olema ...

    VastaKustuta
  3. Eks neil ole jh seda vihavaenu välismaalaste vastu, aga mõnikord lähevad nad ikka üle piiri.

    Kusjuures see proua istub ka kodus, töö ei käi. Nädalavahetustel joob end täis, siis röögib nende peale ka, kes õues tema akna alt juhuslikult läbi käivad ja samal ajal rääkida julgevad :D

    VastaKustuta