Miks inimesed on ükskõiksed?

Pidin magama minema, aga sattusin ühe artikli peale ja ei saanud kohe kuidagi sõba silmale.
Tegingi arvuti uuesti lahti ja mõtlesin, et kirjutan asjast oma arvamuse.

Emotsioone tekitas  vot see artikkel

Kuidas on võimalik, et keegi mitte midagi ei märka?!
Kuidas on võimalik, et nii pika aja jooksul ei võeta mitte midagi ette?
Kuidas see võimalik on?!
Tänapäeval?
Kuidas?
Kuidas?
Kuidas?

Lugege see artikkel rahulikult (kui on võimalik rahulikuks jääda) läbi ja ma usun, et te küsite samu küsimusi.

Kuidas on võimalik, et politsei, kes korduvalt korteris käis, mitte midagi ei märganud?
Päris tõsiselt!
Ma ei hakka siin mingit ringkaitset aretama a la ma ka endine politseinik või nii.
Selline asi tekitab ju küsimusi!

Kuidas on võimalik, et politseinik ei tunne roka ja pasa haisu? Kuidas on võimalik, et politseinik ei näe selle roka ja pasa sees nelja väikest last?

Kui on väljakutse, siis ikkagi käiakse koha peal ja uuritakse, kes korteris on, mis seal tehakse, milline on olukord. Tean, millest kirjutan.
Kuidas on võimalik, et politseinikud ei suutnud näha ja teha järeldusi, et olukord selles korteris on hull, lausa katastroofiline?!
Oleks mina, politseinikuna, sinna korterisse sattunud, siis ma oleksin oma käega need vanemad vist maha löönud!! (sorry, emotsioon kirjutab). Seejärel asjast lastekaitsele teatanud.
Ma ei näe isegi võimalust, et ma poleks teatanud. Kindlasti räägib minus suur osa sellepärast, et olen ise ema. Aga ma olen 110% kindel, et oleksin ka siis reageerinud, kui mul lapsi poleks. Iga normaalne inimene reageeriks sellele.
Jääbki arusaamatuks, miks politseinikud ainult õlgu kehitasid.

Mina hädaldasin siin, et lastel on kassihaigus ja oi kui palju jama mul sellega on.
See pole isegi mitte 1% muret võrreldes sellega, mida need lapsed taluma on pidanud.
Täna just soigusin, et pean Johantsu vanni panema (ei pannud - jäähoki oli), sest ta pole 4 päeva vannis käinud!
Need lapsed pole elu jooksul võibolla kordagi vannis käinud!!!!!

Teate, see on nii jube, et tahaks kohe kellegi peale karjuda....

Päris tõsiselt, nutt tuleb peale, kui mõelda, millistes tingimustes need lapsed elama pidid.

Ma olen 100% veendunud, et nad ei ole ainukesed sellised lapsed.
Neid on veel.
Kas just nii hullus olukorras, aga väga,väga, väga kehvas küll.

Tahaks inimestele südamele panna, et nähke enda ümber rohkem.
Tundke rohkem huvi, kuidas läheb naabril, kuidas läheb kehvemal elujärjel oleval perekonnal.
Kui te näete midagi, mis ei ole õige ja millele tuleks reageerida, siis reageerige.
Kui ise ei julge kuhugi avaldust teha või informatsiooni anda, siis räägi seda sõbrale/naabrile - äkki tema julgeb. Kirjuta kasvõi mulle.

Väga jube, kui inimestes lokkab ükskõiksus ja hoolimatus.

Õnneks ei andnud naabrid ikkagi alla ja teatasid lõpuks ise lastekaitsele.
Küll hilja, aga ikkagi teatasid.
Samas inimesed lootsid ju politsei reageerimisele.
Rõhutan veel kord - VÄGA, VÄGA halb töö politseinike poolt.
Sellise asja puhul tuleks sisejuurdlus läbi viia ja kontrollida, kas politseiametnikel oli silmanägemine ikka korras ja kas neil südametunnistus ikka töötab.
Kui tegemist on sellist tüüpi politseinikega, kes vaatavad kella ja mõtlevad seejuures, et tööpäev hakkab lõppema, paberimäärimiseks pole aega, siis selliste koht ei ole politseis!!!!
Olen sellistega, muide, kokku puutunud.

Loomulikult läheb esimene kivi vanemate kapsaaeda (järgmine läheb politsei).
Esiteks tuleks "ema" sunniviisiliselt kastreerida ja teiseks reaalselt vangi saata. Artikli põhjal ei saanudki aru, kas vanemad sai mingi karistuse või mitte. Kui ei saanud, siis tahaks lausa karjudes küsida - MIKS?
Artikli lõpus võis tõdeda, et "ema" ootas juba järgmist last.
Laps tuleks kohe sünnitusmajas käest ära võtta! - ei mingit vanemahüvitist.
Saan aru, et niisama, lambist, ei saa last käest ära võtta, sest ÄKKI inimene on oma käitumist parandanud.

Ametnikel on ju nimi teada, seega tuleks seda "ema" kohe, järjepidevalt kontrollida.
Nii, kui libastub - kohe laps käest ära.
Uh, mul on lausa õudne mõelda, et sellise naise käes peab mõni laps kasvama!

Eestis võiks selline süsteem olla, kus laps peab igal aastal kohustuslikus kontrollis käima. Kontrollitakse lapse füüsilisi ja vaimseid näitajaid.
Soomes näiteks on selline süsteem.
Paar nädalat tagasi Janeliga just käisime. Kohustuslik on see kuni koolieani. Kui koolis käima hakkab, siis tehakse seal juba eraldi kontrolli (tervise osas).
Kui Eestis ka selline süsteem oleks, siis ei saaks me ju selliseid lapsi "juhuslikult" avastada.
Ja kui vanem lapsega kontrolli ei tule ja endast midagi ei teata, siis tuleks lasterahad ära korjata ja asi lastekaitsele arutamiseks anda.

Toompeahärrased-prouased võiks tõsiste asjadega ka tegeleda, mitte mingisuguste mõttetute asjade ümber keerutada.
Ministrihärra võiks oma valitsusalas korra majja lüüa!
Kaua see jama nende joodik-aakate laste ümber käib?
Laps ei saa valida kuhu ta sünnib, aga kuidas ta suureks kasvab, seda on võimalik otsustada.

Lapsed on siiski meie tulevik!

Nagu me artikli põhjal aru saime, siis jälle kaks last vähem, kellest meie riigile abi pole.

Kurb, kurb, tõeliselt kurb :(

Lõpetuseks tahaks öelda seda, et kui me rohkem ringi vaataksime ja kõrvalistele probleemidele reageeriksime, siis oleks selliseid olukordi vähem.
Ei saa väita, et selliseid olukordi ei oleks, aga vähem oleks neid kindlasti.

Pühin nüüd silmad pisaratest kuivaks, lähen võtan oma väikse-abitu lapse endale kaissu ja jään magama mõttega, et küll kõik paremaks muutub!