Kassihaigus vol 2

Neljapäeval arstitädi helistaski ja küsis, kuidas meil selle seenega lood siis on.

Rääkisin oma stoori talle ära, et ühel lapsel pole põrmugi paremaks läinud ja teisel lapsel on ka laigud peas.

Arst ütles, et ta kirjutab retseptid välja küll, aga enne seda peab ta päid nägema ja lisaks sellele on tal vaja ka lastearstiga arutada, et millises koguses seda AB-d andma peaks. Kõige selle lõppu lisas veel, et äkki peaks IGAKS JUHUKS päid ka dermatoloogile näitama.

Ma ütlesin selle peale, et analüüsid tuvastasid ju seene, et mis see vaatamine enam juurde annab - ravida on vaja. Shampoonid ja kreemid ei aidanud, järelikult peab midagi tõhusamat proovima.

Lõppes kõne sellega, et pean tema juurde ikkagi aja kirja panema ja peale seda, kui tema pead üle on vaadanud, kirjutab rohud välja.

Kõpsisin siis kohe peale kõne nõuandlasse lastele aegasid panema. Arvasin, et saan aja mingi kahe nädala pärast, aga minu rõõmuks leiti aeg kohe järgmiseks päevaks (reedeks), hommikul kella 10-ks. 

Ma olin tõesti meeldivalt üllatunud. 

Lisaks selle tegi see ka head meelt, et Karolin saab ka kohe rohud peale, mitte ei hakka kuu aega nende kreemidega jändama ja asja koledamaks laskma.

 

Kuna Janelil oli reedel lasteaias näidend, mis samuti kell 10.00 algas (ja ta seal karu mängis), siis otsustasin, et tema peast teen pilti ja võtan selle arsti juurde kaasa. 

Mis vahet seal on, kas pea või foto? 

Pilt, mis avaneb, on ju sama.

Karolin sai reedeks niisiis vaba päeva ;)

Arsti visiit läks väga kiirelt, maksimum 10 minutit. 

Janeli puhul näitasin välja prinditud pilti ja Karolini pea puhul sobras natuke juustes ning tõdes peale seda, et on vaja ikkagi AB peale panna.

Enne seda, kui AB-d võtma tohib hakata on aga vaja vereanalüüs anda, et sealt siis maksanäidud võtta.

Kui ravimit on juba 2 nädalat võetud, siis tuleb uuesti vereanalüüs anda, et maksanäitu uuesti kontrollida.

Eks see on sellepärast, et vaadata, kuidas maks ravimi vastu võtab ja kas toimuvad mingit muutused.

Analüüse reedel andma ei saanud minna, sest Janeli oli lasteaias ja ma ei tahtnud teda poolest päevast ilma ette teatamata ära võtta.

Vereanalüüse käisimegi täna andmas. 

Kuna Karolinil algab esmaspäeviti kool veidike hiljem, siis mõtlesin eile, et lähme käime hommikul ära ja peale seda viin suuremad kooli-lasteaeda. 

Aga see uni oli hommikul NIIIIIII HEA - ma kohe ei suutnud end voodist välja ajada! :)

Selle unega on igal hommikul tegelikult samad lood, seega ei olnud see mingi uudis :D

Janeli oligi täna ainult pool päeva lasteaias ja lõuna ajal tegime selle ebameeldiva protseduuri läbi.

Verd võeti siis ikka veenist.

Mis te arvate, kuidas läks ? :D

Läks päris nutuselt ;)

Esimene "õnnelik" kellele nõel veeni torgati, oli Janeli. Nii, kui ta toolile istus, läksid silmad punaseks ja üsna kohe tulid ka pisarad. 

Andsin Johanna Karolini sülle ja läksin võtsin Janeli enda sülle. Püüdsin teda siis niimoodi lohutada nagu ma oskasin. Kõige tähtsam on ikkagi see, et vaadata ei tohi. 

Kui ei vaata, siis pole midagi hullu. 

Janeli suust tuli ikka päris korraliku karjumist. Ma päris röökimiseks ei saa seda nimetada, aga nutmine oleks jälle liiga leebe.

Ühesõnaga Janeli karjus. Johanna ehmatas selle peale ära ja hakkas nutma.

Mina jummmala hädas - ühte ei oska lohutada ja teist ei saa lohutada.

Ok, saime selle vere sealt veenist kuidagi ikka kätte ja Janeliga oli asi korras.

Karolin istus järgmisena toolile. 

Näost oli natuke hirmunud, aga ei midagi hullu. 

Aga nii kui õde nõelaga käe juurde tuli, hakkas tema ka karjuma. 

Olles suurele õele kaastundlik ja teades, mida õde läbi peab elama, hakkas Janeli ka uuesti nutma.

Olles kahele suurele õele kaastundlik, lükkas Johanna ka oma registri lahti.

Nii nad siis kõik kolmekesi nutsid ja karjusid läbisegi. 

Siis oli olukord vägagi ebamuga, aga nüüd tundub juba täitsa naljakas.

Karolini karjumisest saan ma kusjuures täitsa aru.

Vaatasin Karolini kätt ja sealseid veene, siis ma ei saanud üldse aru, et kust kohast see õde seda verd võtta tahtis. Veenid ei paistnud üldse välja.

Nii oligi, et esimese korraga ei saanud veeni ega verd kätte. Susib ja susib selle nõelaga seal käes sees, Karolin samal ajal karjumas. Minul ühes käes Johanna, teise käega üritan Karolinil kätt hoida ja teda lohutada. 

Õde surkis aga edasi. Lõpuks ütlesin ise, et sellelt käelt vist küll veeni kätte ei saa. Selle peale võttis ta nõela välja.

Teise käega ei olnud probleeme. Sai nõela kohe õigesse kohta ja veri oli purgis.

Nooooh, ma tahaks näha, kuidas me kahe nädala pärast seda verd andma läheme. 

Tõotab tulla raske katsumus ;)

Kodus kuulsin veel mitu tundi, kui valusad nende käed on ja kuidas nad midagi teha ei saa :D 

Õhtul käisin ostsin siis AB ka ära.

Hind oli muidugi vahva! Kaks pakki AB-d 72,64 € 

(Kui Kelakaarti ei oleks olnud, siis oleks pidanud maksma 111,76 €)

Tore oleks, kui kassiomanik vähemalt otsesed kulud kinni kataks (ravimikulud). 

Kui minu kass kellegi lapsele midagi sellist põhjustaks, siis maksaks ma ilma küsimatagi otsesed kulud ise kinni. Seda aega ja vaeva, mis teine mässama peab, ma ju nagunii kinni maksta ei saaks.

Aga noh, kassiomanikuga meil enam nii häid suhteid pole, seega jäävad need kulud ikka meile.

Ta on paar korda lapsi külla kutsunud küll, aga kassi pärast ei ole lubanud. Ma olen üsna veendunud, et kassile ei ole ravi tehtud. Ta oma lapsel oli ka paar laiku, aga need olid kehal. Keha pealt on muidugi palju lihtsam ravida ja üldjuhul läheb sealt ruttu see laik ära. Omal ju ka näited varnast võtta  ;)

Paar nädalat tagasi selgitasin talle taas olukorda, et miks ma lapsi sinna ei luba ja mis seis on - kirjale isegi mitte ei vastatud.

Eks iga inimene ise teab, kuidas asjadesse suhtuda. Mis minul siin kommenteerida.

Ma loodan ainult, et see ravi nüüd aitab ja võime selle teema lõpuks unustada.

Te ei kujuta ette, Kui jama on Karolinile seda kreemi pähe määrida! See on juba tükk ettevõtmist.

Saame hakkama :):):):):)

A, ravikuurist ka.

Ravi kestab kuu aega ja iga päev peab võtma ühe kapsli.

Karolinil polnud häda midagi - temal läks see kapsel lupsti alla, aga Janeliga nägime vaeva. 

Joob juba terve klaasi tühjaks, aga kapsel ikka suus. 

Ütleb, et tema ei suuda alla neelata ja kõik.

Häda ongi selles, et seda peab justnimelt kapslina alla neelama ja kuhugi sisse segada ei tohi.

Läbi suure häda see neelamine kuidagi ikka õnnestus.

Loodetavasti lähevad teised päevad libedamini.

Igatahes hakkasime täna ravikuuriga pihta ja hoiame pöidlad pihus, et peanupud märtsis taas normaalsed on ;)