Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 1. mai 2013

30 päeva veel ootamist ;)

Erki: "Kui palju sa juurde oled võtnud"?
Mina:"17 kilo."
Erki:" Ma vaatan jah, et sul on põsed nii punnis!"

Ha-ha-haa :D:D

Niisiis 30 päeva veel veereda. Seda tähtaja järgi, aga me leppisime ju Johannaga kokku, et ta tuleb meil  9. juunil :)

Rääkisin Karolini ka koolist ära. Hing ei andnud rahu, kui tema Soome oleks pidanud jääma. Mis ta siin ikka ilma meieta teeb?
Seega lähen tüdrukutega mai keskel  Eesti ja jään lootma, et Tarmo ka õigel ajaks kohale jõuaks ;) Eks näis.

Eestis läks aeg NIIIIIIIIIIIII kiiresti. Käisingi oma lõket tegemas, tüdrukud said kraavis soperdada ja üldse oli kõik  lill. Ilmadega läks ka 100% täppi - terve nädalavahetus oli päike.

                                                   Mis elul viga on?

Mulle niiiii meeldib, et tüdrukud tunnevad rõõmu sellistest asjadest nagu kraavis veega soperdamisest, metsas tuiamisest, kividest, tigudest, käbidest. Sellistest päris asjadest.
Vaatan siin hirmuga neid 8-aastaseid ja seda enam mind nende loomus rõõmustab.
Siin on päris mitu 8-9-aasta vanust tüdrukut, kellel on meik juba näkku topitud, küüned lakitud ja õues käivad ka vaat, et kontsakingadega. Juba on uih-aih.
Päris õudne. Minu arust on see liig, mis liig. Laps võiks natuke aega ikkagi LAPS olla.

                                                        Pisike tuul oli :)

Möllan, mina, oma lõkkega, kui korraga vaatan, et suur puu põleb! Mingi vana paju, mis ka tegelt maha tuleks võtta. Neid vanu pajusi on päris mitu, mis maha tuleks võtta.
Igatahes oli pajul koor oli põlema läinud ja natuke sammalt ka.
Ha-ha-haa, põletan veel talu maha! No tegelt asi ikka nii hull ei olnud, sest ümberringi oli kõik ikkagi  märg ja ei oleks ikka nii lihtsalt maha põlenud midagi.
Suvel, kuivaga, võibolla küll. No siis poleks sellise tuulega loomulikult lõket tegema hakanud ;)
Suutsime asja kontrolli all hoida ja selle põleva puu ära kustutada. Kraavides ju vett küll ;)

Talvel sai üks nendest suurtest pajudest maha ka  võetud ja selle pajutüve sees oli hiigelsuur mesilase pesa. Need mummud muidugi hukkusid, sest päris krõbe külm oli. Isegi, kui sellist külma poleks olnud, oleks nad nagunii hukkunud - ikkagi talv ju.
Täitsa kahju oli. Üritasime küll pakud üksteise peale panna ja praod kinni katta, aga sellest ei olnud midagi abi.
Oleks teadnud, et pesa on, poleks enne kevadet-suve seda paju puutuma hakkanud.
Noh, läks siis nii.
Fotokat ka sel päeval kaasas polnud, oleks vähemal nendes kärgedest ja pesast korralikud kaadrid saanud.
Pildistasin siis  nüüd...aga noh, need pole enam need kaadrid, mis siis...

                                                   

                                                       Sellised suured kärjed

Olen viimasel ajal laisk olnud, pole jalutamas viitsinud käia ja lisaks sellele pole kirjutamisega ka eriti hiilanud. Samas ei saa ma seda tegelikult laiskuse kaela ajada, pigem tegemist on palju. Nagu see oleks nüüd mingi uudis! Ha-ha-haa

Nüüd hakkavad vaikselt need tööasjad vastustega tagasi jõudma, mis jaanuaris-veebruaris kohtusse sai antud. Lootsin, et nendel asjadel aprillis-mais juba eelistungid on, aga tutkitki.
Peaaegu kõikide tööandjate esindajad on vastuste andmiseks lisaaega palunud ja seega jäävad istungid pigem juunisse-juulisse-augustisse.
Kui nii, siis nii.
Mina nagunii kohtusse esindama minna ei saa, selles mõttes pole nagu vahet, millal need istungid on. Ma kõigest juhendan kuidas istuda-astuda, mida öelda, kuidas öelda ja kus öelda :) Noh, laias laastus.
Kardan lihtsalt, et kui vastused liiga hilja tulevad (mai lõpus, juuni alguses), siis ei jõua ma neile põhjalikult vastata ja niisama põlve otsas midagi kokku klopsida- eee... pole päris minu rida...
Aga noh, pole mõtet ette mõelda.
Igatahes asjadega sebimist on.
Ja oi-oi-oi, millega tööandjad (või pigem nende esindajad) kõigega välja tulevad!!
Ma mõtlesin, et olen juba kõike näinud, aga ei. Kaugel sellest. Latt on ikka väga kõrgel!!
Räägin nendest...kunagi, millalgi...
Põhimõtteliselt vargustes ja  kehva töö tegemises süüdistamine on selle kõrval lausa käkitegu :)

Ja mida nende tegelastega ette võtta, kes minu tööst põhimõtteliselt lihtsalt üle sõitsid?
Ei oska veel öelda.
Üks nendest soovitas mul veel tööd teha ja oli nõus alles siis maksma.
Teine lõi lihtsalt käega ja ütles, et tehku ma seda, mida tegema pean.
Kolmas ei viitsi lihtsalt millelegi reageerida.

Kui nende asju ajasin, siis esimene tüüp veel küsis, et kuidas mina oma tasu kätte saan. Ütlesin talle, et see jääb tema südametunnistuse peale, taga ei viitsi ma kedagi ajama hakata. Noh, poiss võttis sõnasabast kinni :D
Ega ma hakkakski, koostaks ainult mõned paberid, sest mul on ju nende kõik andmed olemas: nimed, isikukoodid, aadressid jne.jne

Kolme peale jätsid maksmata ca 1000 €.
Täitsa korralik summa, kui nii võtta. Terve kamin ju :)

Hetkel ma nende täielike nimesid siia panema ei hakka, aga esimeseks tüübiks on
22.07.1983 sündinud Jaanus V., tüdrukuks 05.07.1990 sündinud Kristina L. ja teiseks tüübiks, kes ei reageeri millelegi on 27.09.1972 sündinud Andres P.
Kirjutasin neile maksunõuded ja aega maksmiseks on 6.5.2013.
Ei viitsi küll kohtusse minema hakata, aga selline tahtmine on neile üks õppetund anda!!

Nüüd aitab nendest töö asjadest küll. Kaua ikka võib?

Üksvahe olin täitsa õmblemise lainel, õmblesin Johannale suurt tekki ja puha. 1/4 on valmis. Nüüd pole mingi kuu aega juba õmblusmasina taha saanud. Sõbrantsi tütrele õmblesin väikse tekikese - hea peale panna, kui kusagil päevauinakut teeb. Peaks Johannale samasuguse õmblema...Jah, peab õmblusmasinaga jälle sõbraks saama.

                                                                Mariale ;)

Olin üks päev hoopis nii tubli ja tegin ise pelmeene!!! Mina ja kokkamine!? Need kaks sõna ei sobi muidu ühte lausesse, aga näe - juhtus ime :)

                                                         Sellised plätserdised siis.

                                       Nämm-nämm. Kusjuures väga head olid. Ilma valetamata ;)

Tarmo käis ka siin üks õhtu kalal ja tõi perele natuke süüa :D:D:D:D

                                                               Meritinti kui palju....

Ega ma nendega eriti palju jännata ei viitsinud. Praadisin kolm pannitäit ja aitas küll. Ülejäänud läks sügavasse, nüüd võib terve aasta kala süüa ;) Kuna ma ei raatsinud kala raisku lasta, siis sai spetsiaalselt üks väike sügavkülm juurde ostetud.
Nagunii oli seda vaja, et seeni ja marju külmutada. Koguaeg oli selle sügavkülmaga üks jama, sest kunagi ruumi ei olnud.
Eriti veel siis, kui Eestist tagasi tuleme ;) Nüüd see mure ka murtud ;)

Muud nagu ei olegi eriti...
Enesetunne on kusjuures parem, kui kahe eelmise rasedusega, ei olegi suremise äärel, isegi hädaldada ei ole vaja :D
Kui kahe eelmisega oli olek raske ja väsitav, siis praegu polegi nagu eriti midagi. Ühesõnaga tip-top.


Oki-toki ja kaunist kevadet.

8 kommentaari:

  1. Rõõmsat ja kerget finišisirget sinule ja Johannale!!! Mis puutub "luuseritesse", noh kui raha kätte saada ei õnnestu, siis on vähemalt teadmine, et kõik tuleb ringiga tagasi!
    ääremärkuseks, et mu leping kirjutati ka lõpuks ümber. :D Ise ka ei saanud aru, kust äkki nüüd mõte tuli, aga noh, hea et ikka tuli lõpuks. :)
    Ilusat kevadet Sulle ja Sinu perele!
    Parimatega Annyke.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No siis on ju kõik lausa 5+, kui leping ümber tehti :) Mul on Su üle hea meel ;)
      Ma usun ka sellesse, et kõik mis teed - tuleb topelt tagasi. Kui teed head - tuleb topelt tagasi, kui teed halba -tuleb samamoodi topelt tagasi.

      Kustuta
  2. Issake kuidas tahaks kala. Poes maksab lõhe kilo 26 eurot ja kohalikest veekogudest pole me midagi kätte saanud. Oi ma sööks....isu on nii suur. Juba unistan, et kui suvel eestisse lähme, siis ma alles teen lõhet :D Nüüd ei tundu see selveri 8 euri kilo enam kuigi suur raha :D

    Mis puutub troppidesse, siis kül igal oinal on ka oma mihklipäev. Ei tea kas on õige nii öelda, aga tundub, et tegu ongi jobudega...algul ei saanud palka ja nüüd arvavad, et ei pea ise ka maksma. Mis siis neid õigupoolest oma tööandjatest eristab?...mitte midagi...ühed lollid mõlemad.

    Lapseootusaeg on mulle mõlema raseduse ajal täielikku naudingut pakkunud. No mul on ka kergelt läinud, ei iiveldust, ei oksendamist, Paar korda küll oli ohtlik aeg ja sai haiglas istutud, aga kõik see oli käkitegu :D

    Lapitekk on imekena!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli ka hull kala mugimise isu. Kui kalad kodus olid, natuke puhastatud ja praetud ka, siis isu kadus ära :) Liiga palju selle kala-aroomi sees vist. Kallis kala Teil :D Siin on ka kusjuured hinnad tõusnud, nii kala, kui kõik muu. Kui aasta tagasi sai soodukaga lõhe 5 €/kg, siis nüüd alla 9 €/kg ei saa.

      Mina ka ei tea, kas neid troppe võib troppideks nimetada, aga normaalsed nad küll ei ole :):) Ma olen just sama mõelnud, et neid lasti üle ja nüüd lasevad nemad selle üle, kes neid aitas. Ajus kerged puudujäägid või nii. Noh, igasuguseid on olemas ;)

      Kustuta
  3. Kas vaatasid? kanal2-s saab uuesti vaadata algavat sarja "Lahkujad".

    VastaKustuta
  4. Ei vaadanud. Reklaami küll nägin, aga saadet ei vaadanud. Meie pole "päris" lahkujad, sest meil plaan ikka tagasi minna ;)
    Me oleme ajutised lahkujad :D

    VastaKustuta
  5. Kui tohib paluda siis, kui aega kunagi saad, võiksid uuesti ühe hinnavõrdluse üles panna. Aega juba ka küllalt palju möödunud.
    Kas sellist mõtet pole kunagi tulnud, et jääkski Soome? Kas oled kunagi kahetsenud Soome kolimist?
    Ilusat ootusaja lõppu ja turvalist emadust!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ise ka selle peale mõelnud, sest hinnad on ikka päris korralikult tõusnud. Viimane hinnavõrdlus oligi vist rohkem, kui aasta tagasi. Olekski õige aeg võrdlust teha.

      Sellist mõtet ei ole, jah, kunagi olnud, et jääks päriselt Soome. Eesmärk oligi tulla, et maja ehitamiseks raha säästa ja kui enamik majast valmis on (loe:kulukamad kohad), siis tagasi Eestisse.

      Soome kolimist ei ole ma kordagi kahetsenud. See oli 110% ainuõige otsus. Ma ei kujuta praegu ettegi, mis oleks saanud, KUI poleks kolinud...Vireleks samamoodi edasi nagu siis. Päris vaesed just polnud, aga ega eriti midagi kiita ka polnud. Seega 110% ainuõige otsus. Lisaks paremale majanduslikule olukorrale, olen mina endale põhimõtteliselt töö välja mõelnud, mida tagasi kolides tegema hakkan ;)

      Kustuta