Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 29. mai 2013

28. haiglasse ja 29. sama targalt tagasi koju :(

Käisin 27.mail Haapsalus igaks juhuks kontrollis, sest samal ööl tegi Johants ikka päris korralikku valu ja ma hakkasin hirmuga mõtlema, et äkki ta on end teist pidi keeranud. Ei olnud -kõik oli korras ja on end sedasi paikka sättinud, et minekut ta enam ei pane.

Nii hea oli meie toreda ämmaemanda juures käia :)

28.mai hommikul kella 6. ajal oli aga selline lugu, et sõitsime kiirabiga Keskhaiglasse.
Päris detailidesse ei hakka  laskuma, aga tundsin hommikul, et midagi on teisiti. Mul ei olnud mingeid valusi ega muid sünnitusele viitavaid tundemärke, peale selle, et libakork irdus. Ok, ka selles pole midagi ebaloomulikku - käib asja juurde. Ebaloomulikul oli minu jaoks see, et tuli ka selliseid hüübinud veretükke ja päris suurel kogusel, samamoodi  tuli sellist roosakat jama.. See ehmatas juba ära - kolmas rasedus ja pole sellist asja olnud. Kui oleks konkreetselt veritsenud, siis oleks vist ikka sajaga ära hirmutanud ;)
Algul ei teadnudki, mida edasi teha, kuna tõesti ei olnud sellist tunnet, et sünnitama peaks minema. Kes varem sünnitanud on, need teavad, millest räägin ;)

Küsisingi endalt mitu korda, et mis ma teen ja kellele helistan :) :)
Helistasin igaks juhuks ikkagi kiirabisse, rääkisin loo ära, et kolmas laps ja tähtaeg mõne päeva pärast. Ega kiirabi eriti lisa küsinudki, auto saadeti teele.
Seejärel võtsin kõne Tarmole, kes hakkas Soomest liikuma.

Kiirabisse haiglasse sõites hakkasid kergelt ka valud, vahedega 8-10 minutit.
Olin täiesti kindel, et Tarmo ei jõua õigeks ajaks kohale.

Haiglasse jõudsime tunni ajaga. Kuna vahed olid sellised 8-10 minutilised, siis jäin esialgu sünnituseelsesse osakonda, nii kaua kuni valud 5.minutilisteks oleks jõudnud.
Viskasin palatis pikali ja jäin magama. Magasin päris korralikult, nii et ma ise ka tundsin, et norskan!
Nüüd oli vist kerge tunne magada, sest teadsin, et olen haiglas ja olukord oli turvaline.

Tarmo jäi nibin-nabin kella 9-st laevast maha, järgmine laev tuli miskit peale 10-t.
Mina magasin terve selle aja ja mõtlesin, et jõuaks Tarmo ometi kohale - ringi jalutada ei julgenud ma üldse, sest kartsin, et annan sünnitegevusele aktiivsust juurde.
Selle ajaga sünnitustegevus aeglustuski. Ja kui Tarmo 13 ajal kohale jõudis, olid valud heal juhul  kord tunnis. Põhimõtteliselt oli sünnitustegevus lõppenud.

Jalutasime seal siis mingi 4-5 tundi ringi, ei muutunud midagi. Kõik jäi endiselt rahulikuks. Tunne oli küll selline, et mine või kive ühest kohast teise veeretama või võtaks kelleltki niiduki käest ära ja niidaks ise - peasi, et keha füüsilist aktiivsust saaks.

Kella 19:00 pidin Tarmo koju ära saatma.
Mind jäeti veel haiglasse, sest ikkagi kolmas laps ja Haapsalust ka (kaugelt tulnud).

Täna hommikuks ei olnud mingit muutust toimunud. Kella 10:00 käis arsti ja ütles, kuna mingit sünnitegevust hetkel ei toimu, siis ma võin koju minna.
Noh, hetkel sõidamegi koju.

Ma olen NIII nördinud!!! Hakka või nutma!
Kõige rohkem olen ma nördinud sellepärast, et Tarmo nüüd sedasi niisama siia pidi sõitma. Kuna neil praegu  töö juures nii kiired ajad, siis ei saa ta hetkel Eestis väga kaua olla :(:(:(
Pärast on nii, et ta sõidabki kokkuvõttes sama targalt Soome tagasi :(:(:(

Krt, oleks pidanud ikka ringi kõndima!
Kui Tarmo poleks sünnituse ajaks jõudnud - no siis poleks!
Vanasti sünnitasid kõik  nii ja elavad siiamaani, eksole!
See on nüüd selline tagant järgi tarkus, millega pole midagi peale hakata.

Krt, ma olen enda peale  täitsa kuri! Kohe päris,päris kuri!

Üks hea asi selle Tallinnas käigu juures siiski oli - ma magasin end korralikult välja.
No nii välja, et nüüd pole vaja pool aastat sedasi magada ;)

NB! Mõne arvates olen ma oma maal asjatamisega veidi üle pingutanud, aga tahaks siin kohal ära mainida, et sünnituse tähtaeg on käes ja see ongi loomulik asjade käik, et sünnitegevus peale hakkab.
Kahjuks (või õnneks) ei ole ma mingisugune printsess, kes viitsiks päevad läbi jalad diivanil oodata, et midagi juhtuks ;)
Kui liigutamine sünnitusele hoogu juurde annab, siis väga hea ;)

Muru niitmine ja rohimine nüüd küll kellelegi liiga ei tee, sest puid ma ei lõhu ja kive ei veereta ;)

Ega muud, kui niitma ja peenraid rohima - äkki ikkagi täna-homme juhtub midagi ja tundub, et Johanna võtab seda maasikate rohimist tõsiselt (et enne ei saa minna, kui rohitud on!)

:D

Järgmise korrani ;)



3 kommentaari:

  1. No loodame, et järgmine postitus on juba teist laadi, et pisike Johanna käes :)
    Soovin sulle jõudu ja jaksu. :)

    VastaKustuta
  2. Palju õnne emmele-issile ning suurtele õdedele!

    J.

    VastaKustuta
  3. Jaksu Sulle!
    Meil astus isa sünnitustoa uksest sisse sel hetkel kui plika laua peale pandi - esilekutsutud sünnitus käis nii kiirelt, et ta lihtsalt ei jõudnud kohale. Ja seda Tallinna linnas ITK-sse. Sünnituse ajaks kirjutati muidugi ka 58 minutit...
    Loodame, et maasikate rohimine aitab;) ja jaksu Sulle sünnituseks:)

    VastaKustuta