Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 18. aprill 2013

Elust-olust ja lõppu natuke nurinat ka

Vaaritan siin natuke pirukaid, sest täna ootab üle pika aja jälle Eestisse sõit. Ajee. Janeli oli eile õhtul nii erutatud, et ei saanud magamagi jääda, peale kella kümmet hüüdis veel voodist, et tal ei tule und. Ja kui ta täna hommikul tõusis, siis ei vaadanud ta mitte multasid, vaid pani end kohe riidesse (!!) ja pakkis oma träni kokku :)

Loodetavasti on lumi ikka ära sulanud ja saab talu juures natuke rehaga toimetada, lõket teha.
Kuivast maapinnast on tõenäoliselt liiga vara unistada ;) Samas tüdrukud ootavadki, et kraavid veel vuliseksid. Meil on seal üks hea koht, kus vesi suuremasse kraavi vuliseb ja seal on neil päris hea soperdada.

Kui Janelist veel rääkida, siis südameultrahelisse tuli kutse ära. Esialgseks kuupäevaks määrati 4. juuni, mis ei olnud kohe üldse mitte hea kuupäev. Olen siis ju just-just sünnitanud või kohe-kohe sünnitamas. Palusingi uue kuupäeva määrata augusti teisele poolele.
Saime aja 26.augustiks. Seega on aeg kirjas ja saab üle kontrollida.
Samas ma usun, et kõik on OK ja mingit probleemi seal enam ei ole.

Käisin eelmisel nädalal igakuisel kontrollis. Kui kaalu peale astusin, siis näitas kaal põhimõtteliselt samasugust numbrit, mis sellele eelnenud kontrollis. Seega kaalutõus 0 kg. Ise olin rahul. See ei tähenda nüüd seda, et ma nälgima oleksin hakanud ja enam ei söö - mugin küll - lihtsalt see kõndimine annab nii palju juurde. Nüüd, viimastel päevadel, olengi laisk olnud ja pole kõndida viitsinud ja seda ka puhtalt ilmade pärast. Viimased päevad on kõik sombused olnud, et pole kohe kuidagi õue kiskunud. Vaatasin, et nädalavahetuseks lubas vähemalt päikest. No loodame, et see sedasi ka on.

Ja nüüd  kiunumist.

Ma ei suuda ära imestada, kui tänamatud võivad osad inimesed ikka olla!! Täitsa vihale ajab!
Asi puudutab seda palkade mittemaksmist ja töölisi, kes abi saamiseks minu poole on pöörduvad.

Alati, kui ma kellegi asjaga tegelema hakkan, selgitan talle, mis tingimused on. Sellega sõlmime omavahel kokkuleppe. Tema on nõus, mina olen nõus. Lihtne.
Olgem ausad, tasuta lõunaid ei ole olemas ja mina kulutan nende asjade peale ikka palju aega, seega on mul õigus töö eest ka mingit tasu saada, eksole.
Tööline on LOOMULIKULT tingimustega nõus, peasi, et oma rahad tööandjalt kätte saaks.

Kui see tööline tuleb jutule ühe summaga, siis võin väita, et 100% juhtude puhul kasvab summa suuremaks, kui tööline ise saada tahtis.

Nii...mina teen tööd, arvutan, lappan raamatuid, küsin küsimusi, saan tööandjatelt ähvardusi ja mida kõike veel.

Ja kui ühel ilusal hetkel saabub päev, mil tööline oma rahad kätte on saanud, siis OSA neist töölistest hakkavad "ära kaduma", ei vasta kirjadele, üritavad summat alla kaubelda või hakkavad hoopis ülbitsema!!!
Põhimõtteliselt arvavad nad, et ma olingi kohustatud neid aitama - lihtsalt igavusest ja heast tahtest. See on täiesti uskumatu!

Osad neist hakkavad kokkulepitud summast all kauplema, et võimalikult vähe minule maksta - ikkagi nende raha ju! Ta saab nagunii rohkem raha, kui lootnud oli ja siis tuleb hakkab veel kauplema!!!!

Osad ütlevad otse välja, et sa ei teinud praktiliselt midagi, miks ma nii palju peaksin maksma. Selle all peab ta silmas, et rahad tulid nüüd nii kiiresti üle, SEEGA ei näinud ma vaeva! Geniaalne mõtlemisvõime.

Osad on kohe nii ülbed ja küsivad, et mis alusel ma neilt üldse mingit raha ootan. Kui selgitan, et meil oli kokkulepe ja selle alusel ootangi. Seejärel lajatatakse vastu, et sa ei maksa nende pealt ju mingeid makse jne.jne. Kui talle selgitan, et 1200€ võib maksuvabalt teenida ja ülejäänud pean deklarisse kandma, siis on korraks suu vett täis, aga jääb ikkagi enda juurde, et ta ei maksa nii palju.
See on TÕELISELT uskumatu!
Ilma minuta oleks tööline saanud 0 €, aga kui ta päris kopsaka summa saab, siis põhiline töötegija (loe: mina) imegu näppu!
Päriselt ka - see ajab vihale!
Kus on inimese tänutunne?!
Tänutunne selle eest, et talle tehti tasuta tööd, mille tulemusel ta ju sai oma rahad.
Mitte keegi ei tee kusagil tasuta tööd.
Oleks võinud siis mõne asjapulga või juristi poole pöörduda ja vaadata, kui palju hagi koostamine maksab! Kui palju üldse mingi paber maksab! Kui palju tema tunnihinne maksab!!
Krt!Krt!Krt!

Siiani olen nende asjade puhul silma kinni pigistanud (sellist käitumist on olnud 4 korda) ja neid lihtsalt õppetundideks pidanud. Olen seda võtnud nii, et seda raha pole mul nagunii olnud, ma ei kaota sellega midagi ja seega - las minna.
Edaspidi jäävad tal äkki mitu korda suuremad summad saamata, siis pöördugu juba kellegi teise poole, sest minu jaoks on ta mustas nimekirjas :):) Mul oma must nimekiri :D

Tänane juhtum ajas aga harja punaseks!
Tänane tegelane sai osa oma rahast kätte, aga osa jäi saamata. Pöördub siis minu poole ja teeb ettepaneku, et maksab mulle POOL kokkulepitud summast praegu ja pool siis, kui kõik summa kätte saab!
Põhimõtteliselt paneb mind fakti ette, et tee veel tööd, siis saad kokkulepitud tasu või kui ei tee, siis ei saa.
Minu pärast võib ta kõik selle raha omale jätta, aga sellise kauplemisega ei liiguta ma lillegi.
Kui meil on kokkulepe, siis ei saa sedasi kaubelda! Vähemalt minuga mitte! Mina eeldan kokkulepetest kinni pidamist. Mina pean kokkulepetest kinni ja ootan seda ka vastaspoolelt.

Kui mõni inimene tuleb minu juurde jutule 1000€, aga ma ütlen, et talle ollakse võlgu hoopis 6000€, siis mina ei hakka ju lambist ütlema, et maksad 40% (olgugi, et vabalt võiks, sest ta saab ikka rohkem raha, kui 1000€)!

Kui kokkulepe on selline on 20% kättesaadud summast, siis see tähendab 20% kättesaadud summas!
Sa oled selle summa JUBA KÄTTE SAANUD, seega maksa see kokkulepitud summa ära.
Kui tulevad uued summad, siis algab jutt otsast pihta.
Nagu puupeadega ajaks asju!

Kui ma väga tahaks, siis saaksin ma neilt oma kokkulepitud tasu ikkagi kätte. Kokkulepe võib olla suuline, kirjalik või elektrooniline. Kuna meil on kogu jutt (seal hulgas  kokkulepe) elektrooniliselt olemas, siis on mul seda väga lihtne tõestada. Küsingi tsiviilkorras kohtu kaudu tal selle kokkulepitud  summa välja ja ongi asi korras! Iseasi, kas ma viitsin sellise jamaga tegeleda... Ega eriti viitsi küll.

"Tänu" sellistele kollidele ja tänamatutele tontidele hakkan ma nüüd kirjalikke kokkuleppeid tegema, OLGUGI, et tahaks inimest usaldada...
Tahaks ju nii väga loota, et inimene on TÄNULIK selle eest, et tal aetakse asjad korda ilma sentigi küsimata. Ma annan aru, et enamikel pole lihtsalt raha....
Jah, ma olen juba sõprade käest sõimata saanud, et miks sa sedasi üldse teed, et koostagu ma paber ka.

Aga ma TÕESTI olen tahtnud uskuda TÄNUTUNDESSE!
Mina ju sind aitan, miks sina sedasi vastu käitud? See jääb mulle arusaamatuks.....

Issanda loomaaed on suur -  ei muud!

Elasin end välja ja lähen jalutan nüüd selles vihmases ilmas, et Janeli lasteaiast ära tuua. Teine nagunii ootab juba - saab ju lõpuks ometi Eestisse  ;)


14 kommentaari:

  1. Mh. Sa ju tead isegi, et see seltskond, kes Soomes ehitamas käib, on VÄGA mitmekesine, issanda loomaaed on kirju :) No ja olgem ausad, osa seltskonnast mu meelest just ongi selline, kellelt taolist käitumist oodata võiks. Nii et edaspidi kirjalik leping ja kõik. Säästad enda vaeva ja närve :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jep, edaspidi kirjalik jutt ja alles siis hakkan vaatama, mis edasi ;) Arenesin jälle :)

      Kustuta
  2. Oh jah. Ma siin samasuguseid näinud. Asi pole just saamata jäänud rahades, aga põhimõte on sama. Inimesed unustavad nii ruttu ära kui raha käes, kes neid on aidanud kui on raske olnud. Kui alguses on "piiks-piiks" siis pärast raha nägemist on "möira-möira" ja selliste mõistus töötleb kogu olnud jama ümber selleks, et tegelikult on nad ise tublid olnud ja sina pole muffigi liigutanud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Täpselt, täpselt :D Su viimane lause on 100% naelapea pihta.

      Kustuta
  3. See näitab et koik nad pole sugugi sellised lihtsyyta ohvrid,vaid ise valmis ysna samamoodi käituma, kui juhus avaneb...inimlik, aga tylgastav. Ja kui nad Sind maksude maksmata jätmises kahtlustavad, siis...igayks oma rikutuse tasemelt, kas pole...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See näitab jah, et on ikka igasuguseid...Aga mis teha? Kui nii, siis nii...

      Kustuta
  4. Sul on ju relv selliste vastu olemas - seesama blogi siin. Tulista kõik oma must nimekiri siia üles, et ka teised teaksid, kelle teepealt eemale hoida:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Millalgi peab vist tulistama hakkama jah. Tuleb natuke kaine peaga mõelda...

      Kustuta
  5. Eks me kõik areneme. Tuleb meelde vanasõna: Heategu kirjutatakse liivale, pahategu raiutakse kivisse...

    VastaKustuta
  6. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  7. Oled väga tubli naine.Kuigi olen mees,mõistan su ängistust täiesti,sest olles Soomes ehitustööline(mul ok)olen aidanud rahaliselt töökaaslast ja jäänud rahast ilma.Võib-olla oleks tõesti õige need nimed välja tuua aga ei tea seadust selle kohta kas võib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma midagi ikka nende "toredate abivajajatega" välja mõtlen ;)

      Kustuta