Kohe üldse ei olnud seda kirjutamise tunnet. KOHE ÜLDSE MITTE! Nüüd tunnen, et tahan kirjutada ja seega kirjutan ;) Lihtne ja loogiline, eksole :)
Nende mõnede kuudega on teemasid täitsa kogunenud, millest kirjutada. Seega ei tohiks nüüd edaspidi selliseid pikki pause enam sisse tulla. Seda enam, et nüüdseks olen ma kodune inimene ka ja aega peaks iseenesest olema (on ta jah! - hakkasin siis põnnile juba tekikesi õmblema. Küll mängimiseks, küll peale panemiseks, küll kaisutamiseks - tuhin on peal ).
Ajapikku püüan siis kõik teemad vaikselt lahti kirjutada. Alustades Soomes rasedusega ja sellega seotud käimistest, lõpetades Tarmo trahviga, mis nüüdseks on oma lahenduse leidnud.
Alustamegi raseduse teemaga. Tegelikult ei meeldi mulle selline sõna nagu "rase". Kuidagi halvakõlaline on :)
Lapseootus on ilusama kõlaga, aga jälle liiga pikk sõna, kui vaja tihti kasutada. Jääb siis ikka sõna "rase".
Kui ma jaanuari lõpus nõuandlas korralises kontrollis käisin ja seal kaalule astusin, siis enda üllatuseks
olin ma nii vähe juurde võtnud. Kõigest 6 kg, algkaaluga
võrreldes siis. Kui ma nüüd täna, kodus, kaalule astusin, pidin pikali kukkuma, sest võtsin selle ühe kuuga juurde 7 kg!! Kokku olen hetkel juurde võtnud niisiis 13 kg. 2,5 kuud on veel minna, nii et...
Ma imetlen neid
rasedaid, kes võtavad juurde ainult kõhtu. Noh, nipet-näpet äkki
mujale veel, aga üldiselt ikka kõhtu.
Aga mina!!?
Minule tuleb seda rasva kohe igale poole :) Kätte, põske,
selga...tagumikust ja jalgadest ei hakka ma üldse rääkimagi.
Oma endised riided pidin väga kiirelt välja vahetama :)
Tunnen end juba praegu tõeliselt suurena, raske on kohe olla.
Ma olen selline
rase, kellele rasedus suht keeruline/raske tundub. Nüüd hakkate naerma,
kui ütlen, et mitte ühegi rasedusega pole ma isegi oksendamas käinud (mitte korda ka!), et mis raskest ja keerulisest rasedusest ma üldse räägin?
Süda on küll
läikinud, aga oksendamas pole käinud ja üldine enesetunne on ka OK. Seda seniks kuni rasedus on kestnud 5-6 kuud, peale
seda läheb raskeks. Ju see kaalutõus lihtsalt ei sobi mulle.
Omast arust ei ole ma mingi nannipunn, aga raseduse lõpus olen ma nagu väike invaliid - küll ei saa ma voodist püsti, küll ei saa õhku "kätte", küll löövad teravad valud selga, küll ei jõua enam kõndida :D.
Ma olen alati
öelnud, et kantseldan pigem väikest vääksuvat
imikut, kui need 3 viimast kuud rase olen.
Kui arvestada seda, et kahe esimese rasedusega võtsin ma mõlemaga juurde 20
kg, siis on mul veel 7 kg turjale oodata, vähemalt! Seega kergemaks küll ei lähe.
Oi-jah :D
Ja ma olen
raudpolt kindel, et ma need 20 kg kenasti ka kokku kogun, sest söögiisu
puuduse üle küll kurta ei saa. Sisse läheb
valimatult kõik :D
Üks pakk halvaad päevas ära süüa, pole mingi probleem ja kõike muud muidugi lisaks.
Üks pakk halvaad päevas ära süüa, pole mingi probleem ja kõike muud muidugi lisaks.
Ah, ega ma keela
ka endale tegelikult midagi süüa, sest ma tean, et mul on piisavalt iseloomu
nendest kilodest hiljem lahti saada.
Nüüd rasedusega arvele võtmisest ja vajalikest arstilkäikudest.
Siis, kui teada
sain, et rase olen ja nagu puuga pähe olin saanud, ei osanudki
ma alguses siin kuhugi minna. Ei olnud ju nendest teemadest üldse mõelnud ja seega ei pidanudki ma midagi nendest teadma. Läksingi
siis kohe samal päeval rasedate nõuandlasse. Siin on tavaliselt
laste ja rasedate nõuandlad koos, ühes majas. No meil vähemalt
siin on. Läksin kohale, koputasin uksele, astusin sisse,
rääkisin oma stoori ära ja küsisin, et mis ma tegema
pean ja kuhu minema. Nõuandla tädi andis mulle aja, millal
tagasi tulla... 3 nädala
pärast.
Ega´s
muud, kui koju tagasi. Tööandjale ma enne ei rääkinud,
kui esimene ultraheli tehtud oli, sest ma tahtsin ikka 100 % kindel
olla, et lood ikka SEDASI on nagu nad on ja et tegemist ei ole minu
ettekujutusega või rasedustesti rikkega :):)
Eks ma ise tegelikult loomulikult tundsin ja teadsin, et lood nii ON, aga kinnitust oli vaja.
Eks ma ise tegelikult loomulikult tundsin ja teadsin, et lood nii ON, aga kinnitust oli vaja.
Esimene visiit
nõuandlasse mulle erilist head muljet tegelikult ei jätnud. See
nõuandla-tädi oli selline ükskõikne, täiesti külm
ja naeratas justkui sunnitult (naeratab endiselt). Noh, ma olen mitte-soomlane
ja võibolla on ta sellepärast selline kauge. Samas räägin
ma temaga täiesti vabalt soome keeles ja ei ole sellist
probleemi, et peab käte-jalgadega juttu selgeks tegema, seega ei
tohiks tegelikult minu päritolu midagi muuta. Ah, äkki ta ongi
selline inimene :)
Igatahes tema
kuidagi kauge ja külm suhtumine minule ei meeldi (kapriisne rase!
Iccc). Eesti kogemused on mitu-mitu korda paremad ja arvel olin ma
Haapsalus ;) Seega kallid lapseootel haapsallased, meie ämmaemand
on seal 5++ :):) Vähemalt 5 aastat tagasi oli ;)
Ja see ärritab
ka mind nii tohutult, et kõik 3 korda, mil ma seal käinud olen,
on mul aeg kell 13:00, aga sisse saan 10 minutit hiljem!! Kedagi seal ees ei ole. Ei tea mina mida ta seal teeb, aga alati võtab
hilinemisega. Mina, kes ma kunagi ei hiline ja õigeaegne olen, ajab
see närvi. Praegu veel eriti :)
Küll ma siis mõtlen endamisi, et Virge – rahune maha, see on ju kõigest pisiasi, varsti jalutad koju tagasi ja ongi see visiit läbi :):)
Küll ma siis mõtlen endamisi, et Virge – rahune maha, see on ju kõigest pisiasi, varsti jalutad koju tagasi ja ongi see visiit läbi :):)
Ok, tagasi
esimese visiidi juurde.
Esimesel visiidil istusin seal kabinetis kokku 1,5 tundi ja vastasin igasugustele
kummalistele (ja aeg ajalt lausa lollidele) küsimustele. Te ei kujuta
ette, kui pikalt ja millistele küsimustele ma pidin vastama alkoholi
teemal! Kui palju ikka jood ja mida jood? Kas pildituks oled end joonud? Kas tunned peale joomist masendust? Mis mind peale
kaineks saamist rõõmustab ja kas ma pean hommikul mõne "stardiõlle" tegema? Kui palju viimase aasta jooksul jäi sul "tänu" joomisele tegemata jne.
OMG! Ma ei
uskunudki, et see alko-teema siin Soomes nii hull on.
Tundub, et
siiski on.
Kuna ma eriti
suur napsitaja pole, siis need küsimused ajasid küll kohati naerma.
Eestis küsitakse
ka alkoholi ja napsutamise kohta, aga mitte sellises mahus, kus jääb vägisi mulje, et mingisugune alko-võõrutuse esimene
koosviibimine on käsil :D
Esimeses
ultrahelis käisin raseduse 12.nädalal, nii nagu
Eestiski.
Verd käisin
ka alles siis esimest korda andmas. Siin tehakse veel mingeid
kummalisi analüüse, kus vatipulgaga võetakse (samal meetodil (lihtsalt surkides) nagu DNA-d võetakse) ninast, neelust, kaenla alt ja tagumiku ümbert analüüs. Ja seda kahel päeval järjest. Ma ei
saanudki aru, mis bakterit nende puhul taga aetakse. Noh, midagi siiski aetakse.
Mis mind
negatiivselt üllatas, oli see, et PAP-teste ja kõike teise analüüse ei tehtud. Eestis tehakse
need rasedale automaatselt. Ma ei teagi tegelt kas automaatselt, aga
mõlema raseduse puhul minul igatahes tehti. Nagu ma aru sain, siis
siin neid ei tehtagi, kui sul lähiminevikus tehtud on. Noh, ma
käisin enne Soome kolimist (2011 kevadel) kõik arstid läbi
ja lasin kõik vajalikud analüüsid ära teha.
Ma ju ei
teadnud, millal ma Soomes selle Kelakaardi saan, seega oli vaja olla
kindel, et tervis korras on. Tundub, et oleks pidanud valetama, et
testid tehti 100 aastat tagasi. Kord aastas võiks (tegelt pigem peaks) ju ikka teste teha, eksole. Nii ma nüüd siis lähen ikkagi neid Eestisse
tegema. Maksan küll omast taskust, aga vähemalt on teadmine olukorrast olemas. Samas jälle on tegemist ikkagi
sünnitamisega ja arstidel/ämmaemandatel võiks olla teadmine, et
kõik vajalikud analüüsid on tehtud ja sünnitusteedes pole mingeid
baktereid/haigusekoldeid. Noh, see on minu arvamus tänu Eesti
praktikale :)
Aga see eest
rõhutati kohe mitu korda, et mees peab hambaarstile minema :D:D
Mehe hambad ja
tema suust tulevad (võimalikud) bakterid on palju olulisemad ja
määravamad, kui sünnitusteedes (võimalikud) olevad
haigused/bakterid!! :)
Raseduse
jälgimine on siin kuidagi väiksemamahuline. Kui ma Eestis
käisin ikka iga kuu ennast näitamas, siis siin on ajavahe pigem
iga 1,5 kuu tagant. Eelmine kord käisin 14. detsember, järgmine
aeg oli 31.jaanuar ja nüüd sellest järgmine 17 märts. Kuu
jääb praktiliselt vahele.
Esimest korda
mõõdeti kõhtu (ehk emakapõhjakõrgust) siis, kui rasedust oli juba 5 kuud.
Noh, see eest
tädi ütles, et lõpu poole hakkame tihedamini kohtuma ;)
Kuna see on
mulle juba kolmas rasedus ja ma tean, millega mul tegemist on, siis ma ei
igatsegi neid kohtumisi eriti taga ka ;) Kaal on mul kodus olemas,
seega võin kodus kaalule astuda.
Kuna Vääks
kenasti põksib, siis tean, et temaga kõik korras ja sel juhul polegi
mul tegelikult seal nõuandlas vaja käia.
Esimene
ultraheli oli ka selline kuidagi ne-rõba-ne-mjassa. No ma ise olin ka
siis sel ajal veel suht puuga-pähe-saanud-seisus ja ei osanud eriti
rõõmustada.Vaatasin oma kalapilguga ekraani, ilmutamata ühtegi üleliigset emotsiooni. Arstitädi, kes ultraheli läbi viis,
oli minuga sel päeval samast mastist – ei mingit liigset sõna,
liigset naeratust, liigset viisakust. Teadvustati, et kõik on normi
piires ja head aega. Ütleme nii, et täiesti neutraalne visiit. Samas peale seda visiiti jõudis mulle alles korralikult pääkolusse, et asjad muutuvad ja asjad ONGI NII.
Ultrahelide
puhul on siin ekraanid laes, et oleks mugav vaadata.
Võibolla on
Eestis ka ekraanid juba lakke pandud, Karolini-Janelit oodates veel ei olnud.
See eest teine
ultraheli oli 5+. Seekordne doktoriproua oli kohe selline positiivne,
elurõõmus, jutustas palju, küsis küsimusi. Selliste arstidega on kohe
niiiiiiiiiiii mõnus ja vaba suhelda. Selleks ajaks olin ma ise ka
juba teisest mastist. Selleks ajaks olin ma ise ka juba rõõmus, rõõsa ja nägin maailma ilusamates toonides:)
Kõik näidud
olid nii nagu peab. Lisaks sellele, et kõik näidud korras olid,
lubati meile üpris kindlalt ka kolmandat tüdrukut! Panin talle sealsamas ultrahelikabinetis juba nime ka – Johanna :D
Kui kuulsin, et
tegemist tüdrukuga, siis hakkasin kohe mõtlema, et noh, siis on
põhjus ka neljas laps saada, ja viies ja kuues ja seitsmes :D:D:D Üks poiss võiks ka ju ikkagi olla ;) Jah, ma tean, et sool pole vahet, peaasi, et laps terve on. Loomulikult on see tervis kõige tähtsam ja loodetavasti kõik on nii nagu peab, AGA üks poiss võiks ka ikkagi olla ;)
Viies, kuues ja seitsmes jäävad küll ära, aga neljas tuleks küll veel
jutuks. Kuna kolmas laps tahtis sedasi ise tulla, siis neljas laps oleks tegelikult täitsa reaalne ;) Päris mullad me tarmoga ka veel pole :)
Kui nüüd uuesti neljanda lapse juurde tagasi tulla, siis ÄKKI selleks ajaks on kõik asjad paigas (maja valmis, Eestis tagasi) ja ma TÕESTI saangi lapsega kodus olla, kõik need 3 aastat!
Ma olen alati rohkem lapsi tahtnud, kui 1 või 2. Ise olen 5 lapsest unistanud, aga 5 läheb vist juba paljuks.
Noh, kui neljanda ajal just kaksikuid ei tule :D
Mul on nende kaksikutega mingisugune oma diil. Kogu aeg olen kaksikuid tahtnud, siis kui Karolini ootasin, siis kui Janelit ja nüüd. Ja kui arstitädid mind maa peale on toonud ja öelnud, et üks loode on, siis ma olen alati otsekui pettunud olnud.Täiesti oma kiiks noh!!
Sain nüüd hiljuti teada, et mul suguvõsas isegi kaksikud olemas ja Tarmol ka, seega... :D:D:D
Sain nüüd hiljuti teada, et mul suguvõsas isegi kaksikud olemas ja Tarmol ka, seega... :D:D:D
Kui nüüd uuesti neljanda lapse juurde tagasi tulla, siis ÄKKI selleks ajaks on kõik asjad paigas (maja valmis, Eestis tagasi) ja ma TÕESTI saangi lapsega kodus olla, kõik need 3 aastat!
Mõtlesin ju, et
kuna kahe esimese lapsega pole sellist võimalust olnud, et nendega
kodus olla, siis kolmandaga olen KINDLASTI.
Kui ma praegust
meie seisu ja meie plaane vaatan, siis ma küll nii ei arva. Ma võin vist lausa pea panti panna, et kui vanemahüvitis läbi saab (mida siin makstakse lapse 9-10 elukuuni), siis ma ennast ka õhtuseid, laupäevaseid ja pühapäevaseid vahetusi tegemas leian ;)
Päeval olen
lapsega kodus, õhtul, kui Tarmo kodus on, lähen tööle.
Selles mõttes ei pea Soomes muretsema, et lasteaia kohta pole. See oleks olemas, aga mina ei viiks teda sellises vanuses kohe kindlasti lasteaeda. Enne kahte eluaastat kindlasti mitte.
Ah, mis ma siin ikka sellest heietan, kõik läheb nagunii sedasi nagu ta parasjagu läheb.
Äkki Eesti Loto sponsoreerib meid, saame oma maja ehitatud ja võime Eestisse tagasi kolida :D
Hahahahhahah
Selles mõttes ei pea Soomes muretsema, et lasteaia kohta pole. See oleks olemas, aga mina ei viiks teda sellises vanuses kohe kindlasti lasteaeda. Enne kahte eluaastat kindlasti mitte.
Ah, mis ma siin ikka sellest heietan, kõik läheb nagunii sedasi nagu ta parasjagu läheb.
Äkki Eesti Loto sponsoreerib meid, saame oma maja ehitatud ja võime Eestisse tagasi kolida :D
Hahahahhahah
Sünnitada tahan
ja plaanin ma muide Eestis.
Olen Karolini-Janeli Keskhaiglas sünnitanud ja mõlemad korrad oli lausa 5+++++ brigaad. Ei ühtegi negatiivset kommentaari, kõik oli positiivne.
Siin, Soomes, ei
taha ma kahel põhjusel sünnitada. Esiteks ma usaldan Eesti haiglaid
rohkem. Siin kohal võiks küsida, et kuidas ma sedasi öelda
saan, kui pole varem Soomes sünnitanud. AGA kuna mul tõesti on kahe
varasema sünnitusega niivõrd head kogemused, siis ma lihtsalt usaldan
Keskhaiglat ka edaspidi ;)
Kolm on kohtu
seadus, seega jääb üle loota, et ka kolmas kogemus
meeldiv oleks ;)
Teiseks jääksin
ma Soomes sünnitades “lõksu”.
Suvi on just
algamas, kool lõppemas ja tüdrukud tahavad kindlasti Eestisse.
Ma ise muidugi
ka. AGA, kui ma Soomes sünnitan, siis on minu sõit Eesti igatahes sõidetud, sest lapsega ei sõida ma kuhugi. Lapsel pole ju dokumenti
ja dokumendi ajamine võtab 1,5 -2 kuud kindlasti aega, kui mitte
rohkem. Lisaks on asjaajamine läbi saatkonna jne.
Kui ma dokumendi ükskord tehtud saan, on suvi juba läbi ja
siis pole nagu mõtet enam Eestisse sõita.
Eestis oleks mul
hea lihtne Haapsalus kõik asjad korda ajada. Saab dokumendi kiiremalt
ja valutumalt kätte ja teised muud vajalikud asjad ka ;)
Uurisin haigekassast ka, mis ja kuidas ma toimima pean. Kui mul
EU-ravikindlustuskaart olemas on, siis ei ole mingit probleemi ja see
on mul loomulikult olemas. Tegelikult on mul isegi õigus Eestis
sünnitada, olgugi, et ma olen alaline Soome elanik. Nimelt on kogu
meie ülejäänud perekonnaliikmed (vanemad, õed-vennad, kõik teised sugulased)
Eestis ja tänu sellele mul see õigus tekibki.
Kui satuksin “kogemata” Eestis sünnitama, siis oleks tegemist vältimatu arstiabiga ja ma pean loomulikult abi saama.
Kui satuksin “kogemata” Eestis sünnitama, siis oleks tegemist vältimatu arstiabiga ja ma pean loomulikult abi saama.
Eestis olles
tekib küsimus, kus ma lapsega kontrollis käin. See ongi
tegelikult kõige suurem mureküsimus. Kontrollis peab käima ja
vajalikud vaktsiinid saama, see on fakt!
Haigekassast
vastati selle peale, et neid võib teostada minu varasem perearst.
Lihtsalt kulud tuleb alguses omast taskust kinni maksta. Hiljem, kui
lapsel kelakaart olemas on, siis Kela maksab tagasi. Seega peab
varasema perearstiga ühendust võtma ja vaatama, kas ta on nõus.
Seega on meie
plaan kindlalt paigas, et sünnitan Eestis.
Meie Janeliga lähme juba mai esimesel poolel (või siis viimasel juhul mai
keskpaigas) Eestisse, Karolin ja Tarmo jäävad kuni
kooli lõpuni Soome ja tulevad siis kohe 31.mail ehk viimasel
koolipäeval järele.
31.mai on tähtaeg ka ja viivitada pole enam midagi.
31.mai on tähtaeg ka ja viivitada pole enam midagi.
Leppisime
Johannaga muidu kokku, et ta peab 9.juunini seal kõhus kenasti vastu.
Olen algusest peale tema sünnipäevaks 9.juuni pannud! Vaatame, mis ta ise sellest arvab ;)
Tõmban tänaseks otsad kokku, sest üldpilt visiitidest on antud.
Nädalalõpu poole võtan jutuks dekreedi, hüvitised ja kõik muud sellised teemad ;)
NB! Väljas on imeilus ilm. Päike paistab ja õhk on soe - kevad on juba õhus...mmmmmmmmm :)
Lähen ka varsti pekki põrgatama.
Mul on nüüd selline tore tegevusplaan, et pean päevas vähemalt 6 km käima. Hommikul saadan Karolini kooli ja teen ühe suure ringi. Lõunal jalutan ringiga talle jälle vastu - samal ajal õpin aga uusi sõnu juurde. Kaks kärbest ühe hoobiga ;) Nädal aega juba sedasi põrkamas käinud.
Ok, varsti jälle :)
Tõmban tänaseks otsad kokku, sest üldpilt visiitidest on antud.
Nädalalõpu poole võtan jutuks dekreedi, hüvitised ja kõik muud sellised teemad ;)
NB! Väljas on imeilus ilm. Päike paistab ja õhk on soe - kevad on juba õhus...mmmmmmmmm :)
Lähen ka varsti pekki põrgatama.
Mul on nüüd selline tore tegevusplaan, et pean päevas vähemalt 6 km käima. Hommikul saadan Karolini kooli ja teen ühe suure ringi. Lõunal jalutan ringiga talle jälle vastu - samal ajal õpin aga uusi sõnu juurde. Kaks kärbest ühe hoobiga ;) Nädal aega juba sedasi põrkamas käinud.
Ok, varsti jälle :)
Tore et tagasi oled ;)
VastaKustutaMul ju 6 kuun põnnu kodus, kes soomes sündinud. Et tean mida tunned. Mul 2 erineva nõuandla kogemus, kuna kolisin vahepeal teise linna ja ühtlasel kolme niiöelda arsti kogemus, kuna 1 oli suvel puhkusel. Aga kõik olid äärmiselt meeldivad ja lahedad. Pealegi mulle meeldib see 3in1 süsteem, pärast sama arsti juures käin lapsega ka. Naistearst ka samas majas.
Aga mina käisin iga kuu ja lõpus lausa 1 kord nädalas. Ja esimene kord kõigil pikk, mul oli lausa mees kaasa. Rasedatele PAP teste ei tehtagi, sest see rasedatele võib ohtlik olla. Ikka kraabitakse emakakaela ju. Pap tehti u kuu pärast sünnitust ära. Pakterite analüüsid ka olulised mis võtavad, sest need võivad põletiku tekitada.
Aga meie saime Soomes lapse passi kui poiss oli 2 nädalane, kuigi jah, tal soome pass. Aga Eesti saatkonnast saab ka ruttu paberid korda, kui läbi neti tellid ja ennast juba kurssi viid mis vaja. Alates sellest, et haiglast küsid õiged paberid juba. Ei maksa Soome haiglaid karta..
Ma tean tuttavaid, kes Soomes sünnitanud ja neil on küll selle dokumendi kättesaamisega ca 2 kuud aega läinud. Eks need asjad sõltuvad kõik millestki ;)
KustutaSamas olen ma ennast juba nii Eesti lainele viinud, et jään siiski Eestis sünnitamise juurde ;)
Lahe lugeda sinu kokemusi:)Ise olen ka Soomes rase olnud ja synnitaunud. Siin selline süsteem, et kui oled esimest korda rase, siis käidki iga kuu seal kontrollis ja lõpupoole iga kahe nädala tagant, mis minul juba närvidele hakkas käima. Kui juba mitmes rasedus, siis jooksed seal nõuandlas vähem, õnneks:)Need alkohooli küsimused on jah naljakad,mehega mõlemad itsitasime:)Ahaaa, siin Soomes millegipärast nõuandla tädid jäävat alatihti hiljaks. Ise arvan, et kui seal kedagi seal sees pole teevad vajaliku paberitööd!???Mine tea! Minul oli meie esimese nõuandla tädiga koguaja sarved vastamisi. Ma sain kuulda koguaja , et olen liiga juurde võtnud ja nüüd pean seda ja seda tegema ja nüüd ehk peaks rauda hakkam juurde sööma((raua näitajad olid just veel normis) jne. Tuli selline tunne, et ma olen kuskilt metsast ja ei tea asjadest muffigi. Aga meeletult õnne teile uue tegelase tulekul ja kirjuta ikka rohkem kui jaksad:)
VastaKustutaOlge tublid!
Mul ka soovitati rauda igaks juhuks juurde süüa, OLGUGI, et kõik andmed on OK. Ei tea, kas mingisugune kohustuslik jutt, et ostke juurde. Igaks juhuks. Igaks juhuks võib sel juhul ju ka peavalu tablette sisse süüa ja ma kõhulahtisuse vastu midagi jne.jne :)
KustutaEi ma kavatse igaks juhuks, midagi juurde süüa. Raseda-vitaminiine söön ja arvan, et sellest täitsa piisab. Lisaks kui söön veel kõike muud juurde ;)
Missis H
VastaKustutaOh jah, meil nõuandlas tehti kõik ette taha ära. Viimane on nii sõbralik, kõigega nõus, midagi pole valesti, super rahul. Tegelikult kõik olid sellised, esimene oli selline mega hoolitseja, ta ise oli u 90 kilo et mu kaalu kohta ei öelnud kunagi midagi. Eks niipalju kui inimesi niipalju ja kogemusi.
kui lugesin, et sööd halvaad, siis esimene mõte - tütar! ja näed, ma ei eksinudki :) kaksikud tulevad ootamatult, aga nende saabumisega pead elu olu ümber korraldama, tegelikult juba 4 lapsega pead seda tegema. mul on viimased lapsed kaksikud, enne seda oli 2 last ja mehe esimene mõte kui teada sai - 5 kohaline auto jääb ju väikseks. see oligi kõige suurem väljaminek. lisaks muidugi, et kaksikutega lihtsalt on korraga topelt välja minekud.
VastaKustutaaga lahe, sul saab olema 3 tütart ja tulevikus saab issi panniga peikasid laiali ajada :P
Jõudu ja jaksu!
Kaksikute puhul tulevad, jah, kulud topelt ja peaks ka suurema auto ostma, aga ma olen NÕUS kulutama ja ostma, KUI nad tuleks. Eks esimene aasta veidi raskem ka, kui 2 korraga süüa tahavad jne, aga ma olen NÕUS neid magamata öid veetma, KUI nad tuleks :D
KustutaNB! Mitte ainult issi ei aja panniga peikasid laiali, mina ikka ka. Hea küll, mina annan kirve kätte ja vaatan, kas puid oskavad lõhkuda või mitte :)
Tere,
VastaKustutaProovisin korduvalt kirja saata, aga virx.ross@mail.com saadetud kirjad tulid kõik tagasi. Kas on veel variante?
Tervitades,
Tõnu
Vahetasin ülevalt ka aadressi ära, sest see oligi tegelikult juba täitsa aegunud ;)
KustutaKirjuta : oikap321@gmail.com
Väga tore lugeda et jätkad blogipidamist :) Olin eile lausa õnnelik kui nii muuseas siia aadressile sattusin ja uusi sissekandeid nägin :) Ise olen ka Soomes rase olnud ja sünnitanudki ja ka meil läks tõesti paberimajandusega aega 2-2,5 kuud, kuigi ise oleksin samuti Eestis sünnitada tahtnud just perepalatis oleva rahu pärast sest minu sünnitus sattus sellisele "tipptunni" ajale et paar ema veetsid esimese öö beebiga koridoris ja ühele tehti isegi dušširuumi palat. See on minumeelest juba liig mis liig (samas maakonnas oli aasta enne minu rasedust sünnitusosakond kinni pandud). Kuna sünnitajaid on ju koguaeg suht palju ikka siis võiks neid sünnitusosakondi ikka mitmes linnas olla! Aga toredat ja muredevaest rasedust :)
VastaKustutaHei! Palju õnne ja jaksu! Ikka jätkuvalt "nuhin" Su järel. :D Isegi siis kiikasin igaks-kümneks-petteks kui olid oma kuulsad viimased sõnad öelnud. Rõõm, rõõm, rõõm, et ikka otsustasd jätkata. Ja omaltpoolt loodan väga, et lugupeetud ülastajad kohtlevad sind hästi hellasti ja armastusväärselt. :)
VastaKustutaIgapäevaselt pikkade silmadega uusi põnevaid jutte oodates, Annyke. :)
Tartust tulnud kogemustega ämmaemand Jaana töötab Turkku s synnitusosakonnas. Saage söpradeks!
VastaKustutaTänks ;)
KustutaKamina asemele ehitavad nyyd Eestis ahjud. Eelmisel suvel sain hakkama, et kamin (sydamikuga) löhuti välja ja telliskivist ahi sai asemele. Kamin kulutas liiga palju puid ja kui tuld all ei olnud, siis möne aja pärast jahe. Totrus oli seda kytta septembris kaks korda päevas. Aga jahedus nöudis. Olin kamina ori!
VastaKustutaMe tahame just kaminat. Korteris on ka kamin ja see on ehitatud nö käikudega, mis peale tule tegemist sooja hoiab. 5 aastat sellega juba toimetanud ja igati rahul. Kui niisama ilus pärast ehitada, siis võib vist tõdeda jah, et peab kamina ori olema. Kõik oleneb sellest, kuidas ehitada. Kive läks küll rohkem, et neid "käike" teha, aga eesmärk sai täidetud - hoiab sooja ;)
Kustuta