Võttis aega, mis ta võttis, aga nüüd kirjutan!

Tuhat, miljon vabandust, et see uuesti kirjutamine nii kaua aega võttis. Ma vaatasin, et kommentaare oli ka hulgi tulnud, mida mina muidugi näinud ei olnud. Olin jälle selle blogi kallal midagi-kusagilt ära suksinud ja postkasti need mulle ei jõudnud. Nüüd tegin jälle kõik korda ;)

Kohe üldse ei olnud seda kirjutamise tunnet. KOHE ÜLDSE MITTE! Nüüd tunnen, et tahan kirjutada ja seega kirjutan ;) Lihtne ja loogiline, eksole :)

Nende mõnede kuudega on teemasid täitsa kogunenud, millest kirjutada. Seega ei tohiks nüüd edaspidi selliseid pikki pause enam sisse tulla. Seda enam, et nüüdseks olen ma kodune inimene ka ja aega peaks iseenesest olema (on ta jah!  - hakkasin siis põnnile juba tekikesi õmblema. Küll mängimiseks, küll peale panemiseks, küll kaisutamiseks - tuhin on peal ).

Ajapikku püüan siis kõik  teemad vaikselt lahti kirjutada. Alustades Soomes rasedusega ja sellega seotud käimistest, lõpetades Tarmo trahviga, mis nüüdseks on oma lahenduse  leidnud.

Alustamegi raseduse teemaga. Tegelikult ei meeldi mulle selline sõna nagu "rase". Kuidagi halvakõlaline on :)
Lapseootus on ilusama kõlaga, aga jälle liiga pikk sõna, kui vaja tihti kasutada. Jääb siis ikka sõna "rase".

Kui ma jaanuari lõpus nõuandlas korralises kontrollis käisin ja seal kaalule astusin, siis enda üllatuseks olin ma nii vähe juurde võtnud. Kõigest 6 kg, algkaaluga võrreldes siis. Kui ma nüüd täna, kodus, kaalule astusin, pidin pikali kukkuma, sest võtsin selle ühe kuuga juurde 7 kg!! Kokku olen hetkel juurde võtnud niisiis 13 kg. 2,5 kuud on veel minna, nii et...

Ma imetlen neid rasedaid, kes võtavad juurde ainult kõhtu. Noh, nipet-näpet äkki mujale veel, aga üldiselt ikka kõhtu.

Aga mina!!? Minule tuleb seda rasva kohe igale poole :) Kätte, põske, selga...tagumikust ja jalgadest ei hakka ma üldse rääkimagi.

Oma endised riided pidin väga kiirelt välja vahetama :)

Tunnen end juba praegu tõeliselt suurena, raske on kohe olla.

Ma olen selline rase, kellele rasedus suht keeruline/raske tundub. Nüüd hakkate naerma, kui ütlen, et mitte ühegi rasedusega pole ma isegi  oksendamas käinud (mitte korda ka!), et mis raskest ja keerulisest rasedusest ma üldse räägin?

Süda on küll läikinud, aga oksendamas pole käinud ja üldine enesetunne on ka OK. Seda seniks kuni rasedus on kestnud 5-6 kuud, peale seda läheb raskeks. Ju see kaalutõus lihtsalt ei sobi mulle.

Omast arust ei ole ma mingi nannipunn, aga raseduse lõpus olen ma nagu väike invaliid - küll ei saa ma voodist püsti, küll ei saa õhku "kätte", küll  löövad teravad valud selga, küll ei jõua enam kõndida :D. 

Ma olen alati öelnud, et  kantseldan pigem väikest vääksuvat imikut, kui need 3 viimast kuud rase olen.

Kui arvestada seda, et kahe esimese rasedusega võtsin ma mõlemaga juurde 20 kg, siis on mul veel 7 kg turjale oodata, vähemalt! Seega kergemaks küll ei lähe.

Oi-jah :D

Ja ma olen raudpolt kindel, et ma need 20 kg kenasti ka kokku kogun, sest söögiisu puuduse üle küll kurta ei saa. Sisse  läheb valimatult kõik :D
Üks pakk halvaad päevas ära süüa, pole mingi probleem ja kõike muud muidugi lisaks. 

Ah, ega ma keela ka endale tegelikult midagi süüa, sest ma tean, et mul on piisavalt iseloomu nendest kilodest hiljem lahti saada. 

Nüüd rasedusega arvele võtmisest ja vajalikest arstilkäikudest.

Siis, kui teada sain, et rase olen ja nagu puuga pähe olin saanud, ei osanudki ma alguses siin kuhugi minna. Ei olnud ju nendest teemadest üldse mõelnud ja seega ei pidanudki ma midagi nendest teadma. Läksingi siis kohe samal päeval rasedate nõuandlasse. Siin on tavaliselt laste ja rasedate nõuandlad koos, ühes majas. No meil vähemalt siin on. Läksin kohale, koputasin uksele, astusin sisse, rääkisin oma stoori ära ja küsisin, et mis ma tegema pean ja kuhu minema. Nõuandla tädi andis mulle aja, millal tagasi tulla... 3 nädala pärast.

Ega´s muud, kui koju tagasi. Tööandjale ma enne ei rääkinud, kui esimene ultraheli tehtud oli, sest ma tahtsin ikka 100 % kindel olla, et lood ikka SEDASI on nagu nad on ja et tegemist ei ole minu ettekujutusega või rasedustesti rikkega :):)
Eks ma ise tegelikult loomulikult tundsin ja teadsin, et lood nii ON, aga kinnitust oli vaja.

Esimene visiit nõuandlasse mulle erilist head muljet tegelikult ei jätnud. See nõuandla-tädi oli selline ükskõikne, täiesti külm ja naeratas justkui sunnitult (naeratab endiselt). Noh, ma olen  mitte-soomlane ja võibolla on ta sellepärast selline kauge. Samas räägin ma temaga täiesti vabalt soome keeles ja ei ole sellist probleemi, et peab käte-jalgadega juttu selgeks tegema, seega ei tohiks tegelikult minu päritolu midagi muuta. Ah, äkki ta ongi selline inimene :)

Igatahes tema kuidagi kauge ja külm suhtumine minule ei meeldi (kapriisne rase! Iccc). Eesti kogemused on mitu-mitu korda paremad ja arvel olin ma Haapsalus ;) Seega kallid lapseootel haapsallased, meie ämmaemand on seal 5++ :):) Vähemalt 5 aastat tagasi oli ;)

Ja see ärritab ka mind nii tohutult, et kõik 3 korda, mil ma seal käinud olen, on mul aeg kell 13:00, aga sisse saan 10 minutit hiljem!! Kedagi seal ees ei ole. Ei tea mina mida ta seal teeb, aga alati võtab hilinemisega. Mina, kes ma kunagi ei hiline ja õigeaegne olen, ajab see närvi. Praegu veel eriti :)
Küll ma siis mõtlen endamisi, et Virge – rahune maha, see on ju kõigest pisiasi, varsti jalutad koju tagasi ja ongi see visiit läbi :):)

Ok, tagasi esimese visiidi juurde.

Esimesel visiidil istusin seal kabinetis kokku 1,5 tundi ja vastasin igasugustele kummalistele (ja aeg ajalt lausa lollidele) küsimustele. Te ei kujuta ette, kui pikalt ja millistele küsimustele ma pidin vastama alkoholi teemal! Kui palju ikka jood ja mida jood? Kas pildituks oled end joonud?  Kas tunned peale joomist masendust? Mis mind peale kaineks saamist rõõmustab ja kas ma pean hommikul mõne "stardiõlle" tegema? Kui palju viimase aasta jooksul jäi sul "tänu" joomisele tegemata jne.

OMG! Ma ei uskunudki, et see alko-teema siin Soomes nii hull on.

Tundub, et siiski on.

Kuna ma eriti suur napsitaja pole, siis need küsimused ajasid küll kohati naerma.

Eestis küsitakse ka alkoholi ja napsutamise kohta, aga mitte sellises mahus, kus jääb vägisi mulje, et mingisugune alko-võõrutuse esimene koosviibimine on käsil :D

Esimeses ultrahelis käisin raseduse 12.nädalal, nii nagu Eestiski.

Verd käisin ka alles siis esimest korda andmas. Siin tehakse veel mingeid kummalisi analüüse, kus vatipulgaga võetakse (samal meetodil (lihtsalt surkides) nagu DNA-d võetakse) ninast, neelust, kaenla alt ja tagumiku ümbert analüüs. Ja seda kahel päeval järjest. Ma ei saanudki aru, mis bakterit nende puhul taga aetakse. Noh, midagi siiski aetakse.

Mis mind negatiivselt üllatas, oli see, et PAP-teste ja kõike teise analüüse ei tehtud. Eestis tehakse need rasedale automaatselt. Ma ei teagi tegelt kas automaatselt, aga mõlema raseduse puhul minul igatahes tehti. Nagu ma aru sain, siis siin neid ei tehtagi, kui sul lähiminevikus tehtud on. Noh, ma käisin enne Soome kolimist (2011 kevadel) kõik arstid läbi ja lasin kõik vajalikud analüüsid  ära teha.

Ma ju ei teadnud, millal ma Soomes selle Kelakaardi saan, seega oli vaja olla kindel, et tervis korras on. Tundub, et oleks pidanud valetama, et testid tehti 100 aastat tagasi. Kord aastas võiks (tegelt pigem peaks) ju ikka teste teha, eksole. Nii ma nüüd siis lähen ikkagi neid Eestisse tegema. Maksan küll omast taskust, aga vähemalt on teadmine olukorrast olemas. Samas jälle on tegemist ikkagi sünnitamisega ja arstidel/ämmaemandatel võiks olla teadmine, et kõik vajalikud analüüsid on tehtud ja sünnitusteedes pole mingeid baktereid/haigusekoldeid. Noh, see on minu arvamus tänu Eesti praktikale :)

Aga see eest rõhutati kohe mitu korda, et mees peab hambaarstile minema :D:D

Mehe hambad ja tema suust tulevad (võimalikud) bakterid on palju olulisemad ja määravamad, kui sünnitusteedes (võimalikud) olevad haigused/bakterid!! :)

Raseduse jälgimine on siin kuidagi väiksemamahuline. Kui ma Eestis käisin ikka iga kuu ennast näitamas, siis siin on ajavahe pigem iga 1,5 kuu tagant. Eelmine kord käisin 14. detsember, järgmine aeg oli 31.jaanuar ja nüüd sellest järgmine 17 märts. Kuu jääb praktiliselt vahele.

Esimest korda mõõdeti kõhtu (ehk emakapõhjakõrgust) siis, kui  rasedust oli juba 5 kuud.

Noh, see eest tädi ütles, et lõpu poole hakkame tihedamini kohtuma ;)

Kuna see on mulle juba kolmas rasedus ja ma tean, millega mul tegemist on, siis ma ei igatsegi neid kohtumisi eriti taga ka ;) Kaal on mul kodus olemas, seega võin kodus kaalule astuda.

Kuna Vääks kenasti põksib, siis tean, et temaga kõik korras ja sel juhul polegi mul tegelikult seal nõuandlas vaja käia.

Esimene ultraheli oli ka selline kuidagi ne-rõba-ne-mjassa. No ma ise olin ka siis sel ajal veel suht puuga-pähe-saanud-seisus ja ei osanud eriti rõõmustada.Vaatasin oma kalapilguga ekraani, ilmutamata ühtegi üleliigset emotsiooni. Arstitädi, kes ultraheli läbi viis, oli minuga sel päeval samast mastist – ei mingit liigset sõna, liigset naeratust, liigset viisakust. Teadvustati, et kõik on normi piires ja head aega. Ütleme nii, et täiesti neutraalne visiit. Samas peale seda visiiti jõudis mulle alles korralikult  pääkolusse, et asjad muutuvad ja asjad ONGI NII.

Ultrahelide puhul on siin ekraanid laes, et oleks mugav vaadata.

Võibolla on Eestis ka ekraanid juba lakke pandud, Karolini-Janelit oodates veel ei olnud.

See eest teine ultraheli oli 5+. Seekordne doktoriproua oli kohe selline positiivne, elurõõmus, jutustas palju, küsis küsimusi. Selliste arstidega on kohe niiiiiiiiiiii mõnus ja vaba suhelda. Selleks ajaks olin ma ise ka juba teisest mastist. Selleks ajaks olin ma ise ka juba rõõmus, rõõsa ja nägin maailma ilusamates toonides:)

Kõik näidud olid nii nagu peab. Lisaks sellele, et kõik näidud korras olid, lubati meile üpris kindlalt ka kolmandat tüdrukut! Panin talle sealsamas ultrahelikabinetis juba nime ka – Johanna :D

Kui kuulsin, et tegemist tüdrukuga, siis hakkasin kohe mõtlema, et noh, siis on põhjus ka neljas laps saada, ja  viies ja kuues ja seitsmes  :D:D:D  Üks poiss võiks ka ju ikkagi olla ;) Jah, ma tean, et sool pole vahet, peaasi, et laps terve on. Loomulikult on see tervis kõige tähtsam ja loodetavasti kõik on nii nagu peab, AGA üks poiss võiks ka ikkagi olla ;)

Viies, kuues ja seitsmes  jäävad küll ära, aga neljas tuleks küll veel jutuks. Kuna kolmas laps tahtis sedasi ise tulla, siis neljas laps oleks tegelikult täitsa reaalne ;) Päris mullad me tarmoga ka veel pole :)

Ma olen alati rohkem lapsi tahtnud, kui 1 või 2. Ise olen 5 lapsest unistanud, aga 5 läheb vist juba paljuks.

Noh, kui neljanda ajal just kaksikuid ei tule :D

Mul on nende kaksikutega mingisugune oma diil. Kogu aeg olen kaksikuid tahtnud, siis kui Karolini ootasin, siis kui Janelit ja nüüd. Ja kui arstitädid mind maa peale on toonud ja öelnud, et üks loode on, siis ma olen alati otsekui pettunud olnud.Täiesti oma kiiks noh!!
Sain nüüd hiljuti teada, et mul suguvõsas isegi kaksikud olemas ja Tarmol ka, seega... :D:D:D

Kui nüüd uuesti neljanda lapse juurde tagasi tulla, siis ÄKKI selleks ajaks on kõik asjad paigas (maja valmis, Eestis tagasi) ja ma TÕESTI saangi lapsega kodus olla, kõik need 3 aastat! 

Mõtlesin ju, et kuna kahe esimese lapsega pole sellist võimalust olnud, et nendega kodus olla, siis kolmandaga olen KINDLASTI.

Kui ma praegust meie seisu ja meie plaane vaatan, siis ma küll  nii ei arva. Ma võin vist lausa pea panti panna, et kui vanemahüvitis läbi saab (mida siin makstakse lapse  9-10 elukuuni), siis ma ennast ka õhtuseid, laupäevaseid ja pühapäevaseid vahetusi tegemas leian ;)

Päeval olen lapsega kodus, õhtul, kui Tarmo kodus on, lähen tööle.
Selles mõttes ei pea Soomes muretsema, et lasteaia kohta pole. See oleks olemas, aga  mina ei viiks teda sellises vanuses kohe kindlasti lasteaeda. Enne kahte eluaastat kindlasti mitte.
Ah, mis ma siin ikka sellest heietan, kõik läheb nagunii sedasi nagu ta parasjagu läheb.
Äkki Eesti Loto sponsoreerib meid, saame oma maja ehitatud ja võime Eestisse tagasi kolida :D
Hahahahhahah

Sünnitada tahan ja plaanin ma muide Eestis.

Olen Karolini-Janeli Keskhaiglas sünnitanud ja mõlemad korrad oli lausa 5+++++ brigaad. Ei ühtegi negatiivset kommentaari, kõik oli positiivne.

Siin, Soomes, ei taha ma kahel põhjusel sünnitada. Esiteks ma usaldan Eesti haiglaid rohkem. Siin kohal võiks küsida, et kuidas ma sedasi öelda saan, kui pole varem Soomes sünnitanud. AGA kuna mul tõesti on kahe varasema sünnitusega niivõrd head kogemused, siis ma lihtsalt usaldan Keskhaiglat ka edaspidi ;)

Kolm on kohtu seadus, seega jääb üle loota, et ka kolmas kogemus meeldiv oleks ;)

Teiseks jääksin ma Soomes sünnitades “lõksu”.

Suvi on just algamas, kool lõppemas ja tüdrukud tahavad kindlasti Eestisse.

Ma ise muidugi ka. AGA, kui ma Soomes sünnitan, siis on minu sõit Eesti igatahes sõidetud, sest lapsega ei sõida ma kuhugi. Lapsel pole ju dokumenti ja dokumendi ajamine võtab 1,5 -2 kuud kindlasti aega, kui mitte rohkem. Lisaks on asjaajamine läbi saatkonna jne. 

Kui ma dokumendi ükskord tehtud saan, on suvi juba läbi ja siis pole nagu mõtet enam Eestisse sõita.

Eestis oleks mul hea lihtne Haapsalus kõik asjad korda ajada. Saab dokumendi kiiremalt ja valutumalt kätte ja teised muud vajalikud asjad ka ;)

Uurisin haigekassast ka, mis ja kuidas ma toimima pean. Kui mul EU-ravikindlustuskaart olemas on, siis ei ole mingit probleemi ja see on mul loomulikult olemas. Tegelikult on mul isegi õigus Eestis sünnitada, olgugi, et ma olen alaline Soome elanik. Nimelt on kogu meie ülejäänud perekonnaliikmed (vanemad, õed-vennad, kõik teised sugulased) Eestis ja tänu sellele mul see õigus tekibki.
Kui satuksin “kogemata” Eestis sünnitama, siis oleks tegemist vältimatu arstiabiga ja ma pean loomulikult abi saama.

Eestis olles tekib küsimus, kus ma lapsega kontrollis käin. See ongi tegelikult kõige suurem mureküsimus. Kontrollis peab käima ja vajalikud vaktsiinid saama, see on fakt!

Haigekassast vastati selle peale, et neid võib teostada minu varasem perearst. Lihtsalt kulud tuleb alguses omast taskust kinni maksta. Hiljem, kui lapsel kelakaart olemas on, siis Kela maksab  tagasi. Seega peab varasema perearstiga ühendust võtma ja vaatama, kas ta on nõus.

Seega on meie plaan kindlalt paigas, et sünnitan Eestis.

Meie Janeliga lähme juba mai esimesel poolel (või siis viimasel juhul mai keskpaigas) Eestisse, Karolin ja Tarmo jäävad kuni kooli lõpuni Soome ja tulevad siis kohe 31.mail ehk viimasel koolipäeval järele.
31.mai on tähtaeg ka ja viivitada pole enam midagi.

Leppisime Johannaga muidu kokku, et ta peab 9.juunini seal kõhus kenasti vastu. Olen algusest peale tema sünnipäevaks 9.juuni pannud! Vaatame, mis ta ise sellest arvab ;)

Tõmban tänaseks otsad kokku, sest üldpilt visiitidest on antud.
Nädalalõpu poole  võtan jutuks dekreedi, hüvitised ja kõik muud sellised teemad ;)

NB! Väljas on imeilus ilm. Päike paistab ja õhk on soe - kevad on juba õhus...mmmmmmmmm :)

Lähen ka varsti pekki põrgatama.
Mul on nüüd selline tore tegevusplaan, et pean päevas vähemalt 6 km käima. Hommikul saadan Karolini kooli ja teen ühe suure ringi. Lõunal jalutan ringiga talle jälle vastu - samal ajal õpin aga uusi sõnu juurde. Kaks kärbest ühe hoobiga ;) Nädal aega juba sedasi põrkamas käinud.

Ok, varsti jälle :)