Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 27. märts 2013

Kaks aastat sai terved oldud...

Nüüd siis "väheke" tõbised.

Mitte kõik, aga Janeli küll.
Eelmisest neljapäevast kiskus nina juba tatiseks. Sipsti-sipsti hakkasin oma koduseid meetodeid kasutama - sinepiplaastrid talla alla, õhtuti veel jalavann (sinepipulbriga), öösel hakitud küüslauk nina alla.
Reedel tuli juba köha ka. Reede öö vastu laupäeva sain tublid tund aega magada. Ainult köhis ja nuttis.
Seega lisandus järgmisel päeval kõikidele muudele protseduuridele ka inhalaator.
Kusjuures kuni eilseni oli olukord täitsa rahuldav ja asi näitas paranemise märke, aga...

Õhtul 17 ajal hakkas ta nutma, paremast kõrvast kinni hoidma ja kõrvavalu kurtma. No seda küll vaja poleks olnud! Üritasin siis kõrvavalust ka kodustel meetoditel lahti saada, aga üritamiseks see jäigi. Hakkisin sibula marli vahele ja tegin kompressi. See sibulamähis ajas Janeli päris endast välja! :)
Ju ta õrnad ninasõõrmed ei talunud sibula teravat aroomi ;)
Igatahes ta keeldus seda oma kõrva peal hoidmast. Mis mul ikka teha üle jäi - võtsin ära.
Mingeid teisi valemeid ma kõrvavalu vastu välja nuputada ei osanud. Lõpuks ei jäänudki meil muud üle, kui kiirabisse minna, et arst kõrva üle vaataks, sest enne minekut ta muud ei teinudki, kui ainult nuttis.


Sõitsime 19 ajal kiirabisse.Vaatasin netist järgi, et äkiliselt haigestunud võetakse A-majas/korpuses vastu, sinna ka läksime. Kui selgitasin loo lahti, öeldi meile et oleme vales korpuses ja peame T-majja/korpusesse minema.
Kui küsisin, et kuhu täpsemalt, siis vastati, et sinna kuhu uus korpus ehitati!
Küsisin, et mis aadress on, siis vastati uuesti, et noh SEE UUS MAJA, T-korpus (T-sairaala).
Hallo!! Ma ei pea teadma, kui kuhugi mingi uus maja ehitatakse, liiatigi, kui mul pole haiglatesse asja olnud!

Õde vaatas mulle otsa ja küsis, kas me elame Turus ? Vastasin, et elame jh. Selle peale lükkas ta silmad suureks ja vastas, et ise elate Turus ja ei tea kuhu uus haiglakorpus ehitati või? Tema jaoks oli see tõeline imestuskoht!

Issver, mis loogika!
Kui ma Turus elan, siis ma pean loomulikult teadma kuhu ehitati mõni uus haigla korpus, politsei arestimaja, tuletõrje veevõtukoht jne-jne. Täitsa loll olen, et selliseid asju ei tea.
Hakkasin juba  ärrituma, sest laps muudkui nuttis ja õde ei suuda mulle aadressi öelda, kuhu ma minema pean!
Issand, ütle mulle see aadress ja ma lähen sinna!
Lihtne ju. Lõpuks pöördusin arvuti taga istuva turvatöötaja poole ja küsisin temalt, kus see koht asub, sest tal arvuti ees ja saab aadressi välja vaadata.

Ega see  TYKS-i õigete majade leidmine nii kerge pole, sest majad on igale poole laiali pillutud ja neid maju on ka üksjagu. Liiati veel siis, kui varem pole nendesse majadesse asja olnud.

Turvamees andis TYKS-i majade kaardi ja näitas kus see õige korpus on. Pilt oli selge. Läksime õigesse majja. Sisenesime peauksest. Et ise mitte leiutama hakata, otsustasin turvamehe juurde minna, kes istus infolauas ja temalt küsida. Turvamehel olid klapid kõrvas (ju kuulas mussi) ja ei pannud tähelegi, et tema ees seisan. Kui ta mind lõpuks märkas, korjas ta klapid kõrvast ja jäi mulle otsa vaatama. Ei tere, ei midagi.  Kui olin oma küsimuse ära küsinud, et kuhu ma minema pean, näitas ta käega paremale ja ütles, et vastuvõtt on seal. Ok, läksime sinna, kuhu näidati. Kõik uksed olid lukus, kusagil kedagi ei olnud. Tuijasime seal sihitult ringi, laps endiselt nutmas. Kerge ärritus hakkas jälle sisse pugema, et kuhu kuradi kohta ma siis lõpuks nüüd minema pean!! Läksin tagasi turvamehe juurde, sel korral krabas ta kohe klapid kõrvast. Küsisin uuesti, et kus see vastuvõtt on. Tema näitas uuesti paremale ja ütles nüüd juurde, et ÕUEST tuleb minna!!
Ta näeb, et ma lähen seest seda õiget kohta otsima, oleks võinud ju tulla ja öelda, et väljast peab minema!
Ju tal oli nii hea laul pooleli, et ei tahtnud seda vahele jätta. Vihastas see küll.
Läksime siis väljast ja õnneks kolmandal korral ka õigesse kohta. Kell oli siis juba 19:30
Peale meid oli seal eesruumis veel üsna palju inimesi. Võtsin järjekorra numbri ja istusime ootama. Selle ajaga oli Janeli end magama nutnud. Ei pidanudki kaua ootama, kui meie number tuli. Läksime nn kabinetti, kus oli 2 õde. Rääkisin neile asja ära, pilt selge. Janeli muudkui nuttis, et tema kardab ja ei taha süsti ja üleüldse tema tahab koju! Loomulikult mingit kojuminemist ei olnud.

Janeli käe ümber pandi tema nimega silt, kätte anti üks paber ja juhatati ooteruumi. Kui ma ooteruumi jõudsin, siis ootas seal arsti vastuvõttu juba üsna suur hulk inimesi. Et kiirelt koju saada, sellest võisin ainult unistada. Nii ma istusin seal ooteruumis - nuttev laps süles ja vahtisin kuidas kell aeglaselt tiksub. Janeli kord nuttis, kord magas, kord nuttis, kord magas. Olin juba unustanud jõudnud, mis tähendab haige lapsega majandamine... Ikkagi 2 aastat kõik terved olnud!

Peale 2-tunnist ootamist saime ka lõpuks arsti jutule. Arstiks oli noor...eee... poiss. No minu jaoks täitsa poiss, nägu oli ka veel lapse oma :)  Habe polnud ka jõudnud veel kasvama hakata :)
Arstina oli tip-top. Laps vaadati üle, sõrme otsast võeti verd ka. Vere näidud ei olnudki kõige hullemad, aga paremas kõrvas oli küll põletik olemas. Saime oma retseptilehe kätte ja võisime kell 21:40  kodu poole liikuma hakata. Enne seda  tuli veel apteekist läbi põigata ja vajalikud ravimid osta. Turus on igatahes Stocki vastas olev apteek kella 23-ni lahti, seega läks hästi, et rohud ka kohe saime.
Valuvaigisti eest tuli välja käia 6,10 € ja antibiotsi eest 20,65 € (antibiots maksis muidu 31,80 €, Kela korvaus sealt maha (35%), seega jäi hinnaks 20,65 €. Kokku seega 26,75 €

Täna on olukord juba HOOOOOOOOOOOPIS parem. Olin eile tegelikult järjekordseks magamata ööks valmis. Et Karolin  magada saaks, siis kolisime meie suurde tuppa. Ei tulnudki mingit magamata ööd. Ta ei teinud öösel isegi mitte piiksugi. Ju oli eile ennast selle nutmisega nii ära väsitanud, et ööks enam jõudu ei jätkunud.


Et siis kena kevadet :)


7 kommentaari:

  1. Meil aitab selline kompress:
    kastrulisse natuke viina, vett ja võid. Lased võil ära sulada ja siis paned selle segu vatile või marlile. Ja siis haige kõrva taha. Mida soojem, seda parem. Kui mina väike olin tegi ema seda mulle ja nüüd kasutan mina seda oma laste peal...

    VastaKustuta
  2. Põletikuga ei tohi sooja komprssi teha.

    VastaKustuta
  3. Tegelikult ei tehta tõesti. Vanasti soojendati ja topiti ja urgitseti. Tänapäeval enam nii ei tehta. Samuti on paljudel komme panna silmahädade puhul peale soe kummelikompress. Tegelikult soodustab see vaid bakterite kasvu kordades kiiremini ja kasu asemel hoopis kahju käes. Puhastamiseks kummel hea, aga mitte kompressina.
    Mul lastel mõlemil olnud väikesest peale nohu korral kohe ka asi kõrvades. Abi oleme saanud vaid antibiootikumidest kuna põletik väga kiire tulema ja siis juba laps valudes, nii et vaja kiiret ravi. Lõpuks opereeriti mõlemil adenoidid, mis olid ka nohu põhjustajateks ja peale seda on kadunud nii nohud kui kõrvapõletikud.

    Kena tervenemist!

    VastaKustuta
  4. Ps. Unustasin mainida, et lugedes sinu seiklustest haiglate otsimisel tuli taas meelde, et olen tegelikult täiesti 0 teadmistega siinsetest haiglatest ning asjade toimimisest. Lausa kardan, et kui kunagi vaja läheb, siis saab see õudus olema, arvestades juba kui palju kõik süsteem erineb, siis on kindlasti raketiteadus ka siinne meditsiinisüsteem:D

    VastaKustuta
  5. Minu perearst ütles, et kui kõrv valutama hakkab (ka siis, kui nohu on), võiks anda kohe zyrteci tilku (allergiarohi), et see alandab turset ja tihti võib nii antibiootikumidestki pääseda. Tol korral oli küll hilja, aga panin selle tarkuse kõrva taha....

    VastaKustuta
  6. Tere. Üritan kirjutada mailile, aga kirjad tulevad tagasi. Kuidas Sinuga ühendust saab? Tervitades, Birgitt

    VastaKustuta