Lehevaatamisi kokku

Neljapäev, 22. november 2012

...ET töökoht jääb Sulle alles, keegi ei hakka Sind minema puksima!


Teate, mõttes oli see tööandjaga vestlemine veel hullem, kui mõni eksam.
Loomulikult  ei olnud tegelikult hullu midagi. Itse asiassa see polnudki midagi.

Mul see pääboss on selline hästi muhe vend. Veidi üle kolmekümne ja kogu aeg ainult naerab sedasi mõnusalt. Ma olen temaga 4-5 korda näost näkku kokku puutunud ja ma pole veel kordagi teda tõsisena näinud. Alati lõbus ja positiivne. Noh, igatahes on ta sellise hästi mõnusa olemisega. Tekib küsimus, et mida ma üldse siin oma ajusid selle mõtlemisega ja põdemisega kärsatasin, eksole? :)
Küsige seda minu aju käest!!

Ok, leppisin bossiga aja kokku, millal ma ühte TÄHTSAT juttu rääkima tulen. Arvan, et tal oli tegelikult väike aimdus olemas, millest ma rääkida tahan.
Kui tavaliselt olen kõik asjad e-maili teel korda ajanud, siis nüüd kannatas millegi pärast ainult silmast silma kohtumine!
Noh, mis see ikka olla saab? Kas tulen lapse uudisega või tahan töölt lahkuda.
Kolmandat sellist tähtsat juttu pole.

Istusime laua taha. Tulistasin kohe ära, et nüüd on mul selline uudis, mis tööandjaid üldiselt ei rõõmusta, nimelt ootan ma last.
Jäin peale seda  suurte silmadega bossile otsa vaatama.

Tema naeratas, nagu ikka ja  ütles onneksi olkoon (palju õnne).Lisas veel, et kolmas laps siis tulemas.
Bossil täitsa 5+ mälu, et sellist asja mäletas ;)

Peale seda küsis ta minult, et kui kaua ma nendega veel olen ehk, kui kaua ma tööl käia/tööd teha saan.
Rääkisin, kui kaugel rasedus on ja milline tähtaeg paikka pandi. Ütlesin, et põhimõtteliselt võin ma rivis olla selle ajani, kuni kõht tööd ei takista.
Lisasin, et sellega peavad nad ka arvestama, et mingit pätipüüdjat minust enam ei ole. Ma ei kavatse riskida sellega, et mõni narkar või joodik mulle jalaga kõhtu virutab, noaga ähvardab, süstlaga nina all vehkima hakkab või mida iganes.

Praeguse seisuga 3 sellist kõhedamat juhust olnud ja raseduse ajal ei viitsiks küll selliste asjadega kokku puutuda. Kirjutan need juhused kiirelt ja lühidalt lahti ;)

Esimene juhtum oli selline, kus 2 narkarit poodi varastama tulid. Oli just vahetuse aeg. Teine turvatöötaja oli veel tööl ja märkas, et need narkarid poodi tulid (tema jaoks juba tuntud). Tulid eesmärgiga varastada ja varastasidki. Kolleeg läks neid kinni võtma, üks neist oli täiesti rahulik (ju oli laksu all), aga teine hakkas vastu ja lõpuks maadleski kolleeg koos selle narkariga seal põrandal maas. Kuna kolleeg selline suht põkk, siis tal ei olnud selle narkariga erilisi probleeme. Kui olime nad meie ruumi toimetanud, siis taskutest ilmusid välja nii süstlad, kui ka nuga. See pole ka kusjuures harv juhus, kui nad nugadega vehkima hakkavad. Nugade kaasas kandmine on siin seadusega keelatud. Mina seda teist tüüpi isegi mitte ei puutunud, sest kust kurat mina tean on tal mõni haigus või mitte ja ei tea mina mis talle pähe võib lüüa. Õnneks oli ta rahulik ja kuulas ka seda, mida öeldi.
Ma olen selles mõttes kahe jalaga maa peal ja saan aru, et tegelikult võib see narkariga seal maas maadelmine rohkem kahju, kui kasu tuua. Sa ei tea ju kunagi, kas tal on näiteks HIV või mitte. Noh, mina, ei lähekski nendega loomulikult üldse maadlema. Kui tegemist oleks sama mõõtu/kasvu naisega, kui ma ise, siis vast küll. Noh, praeguses seisus loomulikult enam mitte ;)

Teine juhus oli selline, kus narkar käis ennast WC-s süstimas ja sipsis seal poes edasi-tagasi terve õhtu. Ja loomulikult olin mina see, kes teda ära pidi ajamas käima. Noh, kõhe oli. Ausalt ka! Seda enam, et see vend oli peast täiesti segi. Lähedale ei roni ma neile kunagi. Noorena olin jah selline uljam, näpud püsti ja peas teadmine, et MINUGA EI JUHTU NAGUNII MIDAGI!
Peale laste sündimist on asjad ikka VÄGA palju muutunud. Ajju on ollus tekkinud :D:D

Kolmas juhus oli selline, kus üks jummalst juuatäis vend tuli lihtsalt poodi, kõndis õllekastide juurde, pani 24-backi omale südamerahuga kotti, maksis vaid  paki piima eest ja hakkas poest ära minema. Loomulikult läksin teda siis kinni võtma. Kui nägin, et ta endale need õlled kotti pani, kutsusin omale 2 meestöötajat  appi. Kui vaja on, siis poetöölised abistavad. Peatasin härra ja palusin seljakotti näidata. Loomulikult ei tahtnud ta seda teha ja blää-blää-blää. Kui ütlesin, et tal on kotis maksmata õlled, siis hakkas ta kohe räuskama, võimlema, läks agressiivseks. Kõllasin kohe politseisse ja selgitasin olukorda. Meestöölised hoidsid teda seni kinni, kuni politsei jõudis. Politsei oli mingi 2-3 minutiga kohal.

Igast muid juhtumeid on veel olnud, aga need 3 on sellised, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.

Nagu ma kirjutasin, siis tööl võin ma vabalt käia nii kaua, kuni kõht segama ei hakka. Lihtsalt varaste püüdmine jääb ära
Muud ülesanded on savi - ei murra konti ja ei tekita probleeme.
Kuna bossil varasem koguemus raseda turvatöötajaga puudus, siis ta lubas need asjad enda jaoks selgeks teha ja hiljem mind asjast informeerida.

Tegelikult olen ma nende asjadega juba kursis, kuidas ja mis rasedast turvatöötajast saab, aga ei tahtnud targutama hakata ;)
Lugesin meie firma sise-eeskirjast, et reaalselt turvatööd tegeval rasedal on õigus minna erityisäitiyslomalle ( põhimõtteliselt siis eel-dekreeti või nii. Sry, ei oska tõlkida). Seda siis juhul, kui tööandjal ei ole töölisele ohutumat tööd anda. Sel juhul maksab tööandja töölisele palka ja saab selle hiljem Kelalt  tagasi. Ei ole 100% kindel, aga umbes sedasi need asjad on.
Sama punkt on kirjas ka töölepinguseaduses, et kui töö on rasedale või lapsele ohtlik ja töölist ei ole võimalik ohutumale tööle viia, siis jääb ta nö. palgalisena koju.
Kui politseis töötasin, siis oli sama teema - tänavalt kohe ära, kabinetti tööle.

Eks see siis paistab, mis minust ja minu töötamisest saab.
Tööd on mul loomulikult palju ka :D
Sain nüüd detsembri graafiku. Seal 3 tööpäeva!!!

Kui ma end nõuandlas arvele käisin võtmas, siis ütles ämmaemand, et ära räägi oma rasedusest kohe tööandjale. Mulle tundus see nagu veits veider. Miks ma ei peaks rääkima? Kusjuures sama soovitas mulle Heljä ka, et ütle tööandjale siis, kui tõesti on viimane aeg.  Tema põhjendas seda võimaliku töö kaotamisega.
Ma olen lugenud kohtuotsuseid, mis on seotud raseduse ja töölepingu lõpetamisega ja enamik nendest juhtudest jäi kaotajaks tööandja. Isegi tähtajaliste lepingu puhul oli kaotaja tööandja!( no seal olid omad konksud). Viimaste aastate juhtumeid ma üldse ei leidnudki. Ma ei mäleta, mis aasta omasi ma lugesin, aga ju kõik on siis nii selge, et pole mõtet rasedat lahti kangutada.

Mina põdesin oma töö pärast justnimelt sellepärast, et mul on työvoima reservi leping. See tähendab seda, et saan tööd, KUI mind peaks vaja minema. Mulle ei pea andma mingisuguseid kohustuslikke tunde. Kui 3 x 3 nädala jooksul  (63 päeva) tööd EI OLE anda, siis võidakse leping automaatselt lõpetada.
Alates novembrist vähenesid töötunnid  MÄRGATAVALT. Töötunnid vähenesid juba siis, kui tööandja ei olnud teadlik minu rasedusest. Nüüd detsembris on tööpäevi samamoodi, naeruväärselt vähe.
KUI tööandja tahaks mind lahti kangutada, siis ta võibki vabalt kolm järgmist tsüklit tühja graafiku saata, SEST tööd ei ole anda. Ja nii ongi. Seletasin oma lepingu ja poindid väheke paremini lahti ;)

Küsisin tööandjalt otse, et mis minust edasi saab. Palusin veel ausalt vastata, mis iganes vastus sealt tuleb.  Boss sai mu kartusest aru, et muretsen töökoha pärast. Ta hakkas naerma ja ütles, et ma ei pea  muretsema-  töökoht jääb mulle alles, keegi ei hakka mind minema puksima. Nii ütleski - puksima :):)

Mis mulle veel meeldis oli see, kuidas ta oma tööliste värbamise põhimõtet selgitas.Ta ütles, et naistöölise tööle võtmisel arvestabki ta kohe sellega, et see naine võib vahepeal ka lapse/lapsi sünnitada, sest see on täiesti loomulik asi.

Kui jutud räägitud olid ja ära hakkasin minema, siis ütles boss veel kord :" Päris tõsiselt. Palju õnne sulle!".

Nii nummi :)

Nüüd siis saiakesi küpsetama ja asju pakkima, õhtul juba rongi peale ;);)

1 kommentaar:

  1. See on küll väga kummaline ja kahtlaselt inimlik, et boss ongi arvestanud naiste puhul lapsesaamise võimalusega. :D :D :D No igatahes väga tore uudis ju....kohe igas mõttes. Ja kui see töökoht ka sel TÖÖ MITTEJAGUMISE põhjusel peaks ära kaduma, sa oled meil nii hullult tegus, et leiad iga kell oamle uue koha.... Peamine on ju tahe!
    Nii et mõnusat veeremist ja naudi seda ootusaega...see on ju nii mõnus aeg (kui just eritirõve olla ei ole koguaeg, mina kuulun sinna "õnnelike rasedate parteisse", mul käis algstaadiumis aeg-ajalt ainult pilt tasku, muus osas olin nagu täitsa tavaline inimene. :D )
    Parimatega, anxy/annyke.

    VastaKustuta