Lehevaatamisi kokku

kolmapäev, 31. august 2011

Esimene suurem Šokk !



Eelmisel nädalal arutasime Karoliniga juba seda teemat, et ta peab nüüd üksinda koolis käima hakkama. Mitte otseselt üksinda, sest poisid käivad ka ju koolis, aga ilma emmeta küll. Karolin oli küll ebalev, aga sai aru, et nii on vaja. Nii siis oligi. Viisin ta siis esmaspäeva hommikul kooli, aga kokkulepe oli selline, et tagasi tuleb ta juba ilma minuta. Arutasime, et ootan teda sel korral veel poe juures ( koolist ca 500 m) - mina tulen talle vastu ja tema mulle. Ühe päeva harjutame nii, edaspidi tuleb siis ainult koos poistega.

Veidi enne kella 13:00 hakkasin kodunt poe poole sammuma, tema niisiis kooli juurest. Kui poe juurde jõudsin, polnud näha ühtegi roosat peanuppukest ega ka koolikotti. Otsustasin siis ise kooli juurde edasi kõndida. Poest kuni koolini on praktiliselt üks pikk sirge tee. Kui ma nägin, et teda seal ka pole, no siis hakkas süda juba vähemalt kolm korda kiiremini lööma, kiirendasin sammu ja lõpus juba jooksin kooli poole. Kohale jõudes ei näinud ma ei Karolini ega ka nagis tema riideid, klassiruumi uks oli üldse lukus! No siis tabas mind juba täielik paanika. Võtsin jalad kõhu alt välja ja jooksin kodu poole tagasi, ise mõeldes:” Ta ei läinud ju minust mööda!”. Ei möödunud teda ega ka poisse. “Äkki ta oli just sel hetkel poes, kui poe juurde jõudsin?” Ei usu, sest ta käitub tavaliselt nii nagu kokku lepime... Jooksin kodu poole, endal kopsud juba tagurpidi ja vere maitse suus – maratonijooksja pole ma kunagi olnud. Kiire oli sellepärast, et äkki satub ta paanikasse, kui kedagi kodus pole ja talle ust ei avata. Lisaks sellele ei olnud ma kindel, kas tal on nii palju oidu, et naabri juurde minna, kui kedagi kodus pole. Seega andsin jalgadele aga valu. Trepikotta jõudes sain kohe aru, et ukse taga pole ta käinud, sest õues sadas vihma ja seega oleks pidanud ukse taha ka vesised jäljed jääma( detektiiv, noh :)). Helistasin naabrile ja otsisin teda sealt, kuid tulutult. Pehmelt öeldes olin ma täitsa närvis ja väike pisar tuli juba silmanurka. Ikkagi ema süda! Peast käisid juba igasugused lollid mõtted läbi.
Ainukeseks lohutuseks oli mulle see, et naabripoisse polnud ka veel kodus – seega pidid nad ikkagi koolis olema. Ega´s midagi – tagasi kooli. Kooli juurde jõudes nägingi õnneks kohe ka Karolini roosat peanuppu. Läksin tema juurde ja kallistasin teda kohe vääääga pikalt. Laps vist mõtles, et emme on ogaraks läinud :):):) 
Tuli välja, et koolipäev oli tal sel korral hoopis kella 14:00-ni. Õpetaja andis eelmisel reedel uue tunniplaani küll, aga ju vaatasin siis veits nihu ;)
Nüüd algavad koolipäevad kõik erinevatel aegadel, seepärast ka selline möödapanek ;)
Selles päevas oli jooksmist, kui palju -   2 km kooli + 2 km tagasi, 2 km kooli + 2 km tagasi, 2 km kooli + 2 km tagasi  ja kirsiks tordi peal oli õhtune jalutuskäik bussipaviljonis ;)
Kui pea ei võta, siis peavad  ju jalad võtma! :)


                                             Selline see graafik nüüd siis on ;)

Nüüd siis töö otsimise juurde...
Ei ole ma siin midagi otsinud. Ei teagi, mis see konkreetne põhjus on. Tunnen, et hetkel on väike psüühiline tõrge tekkinud. Vaim on madalseisus :) Eks see ole sellest tingitud , et füüsiliselt on väsimus kallal ja siis ei ole ju vaim ka võimeline korrektselt töötama. Teate ju küll - terves kehas terve vaim ;) Vabandus leitud nagu nipsti ;)
Küll see väike tõrge üle läheb. Selles ma üldse ei kahtlegi. Aga töö leidmisega on väike kahtlus muidu küll...Nüüd ma veits nagu põen...või nii...Äkki ei saagi kuhugi jutule ja kui saan, siis jään oma soome keelega äkki kokuatama vms. Selline PISIKE kahtluseuss on hinges, et kas ma nüüd tegin ikka õige otsuse, et töölt ära tulin, sest tegemist oli ikkagi kindla töökoha ja nö. kindla “leivaga”... Aga pole hullu midagi, eks järgmisel nädalal näeme/ loeme, mis tuuled toovad ;)

Täna on niisiis viimane tööpäev, homme põrutame Eestisse puhkama :):):)
No, mis puhkus sellest ikka tuleb – pigem niidukiga kärutamine ja viimast korda aiamaa lihvimine :) Loodetavasti lubab ilm veidi ka grillida :) Tagasi Soome esmaspäeva õhtul.

Olks siis, lähen lihvin viimast korda need bussid üle.

3 kommentaari:

  1. Väikesed tagasilöögid on vist loomulikud. Ja mõningane kahtluseuss kipub ikka närima kui on vaja teha otsuseid või muutusi oma elus. Tundub, et oled seda meelt, et iga asi on millekski hea ning järelikult on sinu jaoks midagi muud tulemas. Sa oled juba tõestanud enda hakkamasaamise visadust :) Soovin jõudu ja meelekindlust!

    VastaKustuta
  2. Tagasilööke peab ka olema, aga hetkel ma isegi ei tea, kas tagasilööke üldse tuleb :) Äkki saangi kohe töö, siis läheb elu lillena edasi :):)
    Kui elus on halvad hetked, siis tuleb õnnelik olla, et veel halvem ei ole, onju ? :)
    Tänud positiivsete soovide eest.

    VastaKustuta
  3. Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.

    VastaKustuta