Kaks päeva sain ikkagi vanemkonstaablina Eesti rahvast teenida :D :)
Olen ma siis nüüd rõõmus või kurb?
Marite küsis minult üleeile, et kas mul kurb pole ära minna. Vastasin ilma pikemalt mõtlemata ja täiesti ausalt, et ON KÜLL. Ütlesin pidulikul vastuvõtul oma tänukirja ja tärne kätte saadas reipa häälega "Teenin eesti rahavast", aga tegelikult polnud see olek nii reibas midagi. Olen terve see nädal mõelnud, et viimane nädal ongi käes ja kisub juba kurvaks küll :( Kui ma oktoobris selle otsuse vastu võtsin, et ma suudan ja lähen siit ära, siis ei oleks ma elaleski osanud arvata, et see mind nii kurvaks võtab. Hakka või nutma :D Praegu mõtlen, et tahaks kuu aega veel olla, ja peale seda kuud kindlasti veel kuu aega ja veel ja veel.....
Jagan kolleegidele oma parimaid varustusenänni ja mõtlen ise, et mulle ei jäägi ju midagi!! :)
Kulla Virgekene, Sulle ei peagi enam midagi jääma! Kõik....finito....;)
Teen töö juures kolleegidele mõned kringlid. Kangemat napsu, suupisteid ja muud söödavat pakun õhtul kodus ;)
Nagu ma ütlesin, on terve see nädal suhteliselt kurb olnud.
Ülimalt kurb on muidugi see, mis juhtus Haapsalu väikelastekodus. Selline õnnetus ei oleks tohtinud aset leida, kuid ometigi see juhtus. Kõik siin ilmas toimub mingi põhjusega. Ei oskagi nüüd öelda, milleks see tragöödia vajalik oli/on. Kui sellised sündmused juhtuvad, siis seda enam peaksid inimesed leidma põhjuse, et üle vaadata oma elu, oma perekond , oma tegemised ja just sel hetkel peaksid nad mõistma, et TEGELIKULT on enamikel neist on kõik olemas. Nad on terved, nende lapsed on terved, neil on olemas kodu, neil on kõht täis - TEGELIKULT pole neil midagi, mille üle tõsiselt kurta võiks. Enamikel neist ( meist).
Olgem rõõmsad ja võtame vastu selle , mida elu meile pakub :)
Ilusat jaanipäeva :D:D:D:D:D:D Ahhoi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar