Lehevaatamisi kokku

neljapäev, 20. jaanuar 2011

Parim viis kasvatada häid lapsi, on teha nad õnnelikuks :)


Täna on Jantsul sünnipäev. PALJU ÕNNE KULLAKENE :)

Sellel aastal peame paraku haiguste tõttu sünnipäevapeo ära jätma, aga noh, eks elus ole hullemaidki asju, kui ärajäänud sünnipäevapidu ;)Pere keskel pisike pralle siiski ;)

Laste sünnipäevaks tellin tavaliselt temaatilise tordi, mille lapsed ise välja valivad. Küsisingi Janelilt mõned päevad tagasi, et mis kujuga torti ta sellel aastal tahab. Ilma pikemalt mõtlemata tuli temalt vastus, et linnuga. Tellimuses ütlesingi, et palun mulle linnuga torti - ükskõik, mis linnuga, peaasi, et laps ka visuaalselt tuvastaks, et tegemist  ON linnuga. Tordiks on siis pardipoeg, kes ujub koos vesiroosidega vees. Kujutage ette- vesiroosid ja puha!! :) Eile õhtul hakkasin Jantsult siis igaks juhuks küsima, et kas talle pardiga tort  meeldiks. Part on ka ju ikkagi lind :D Selle peale pani käed rinna peale risti ja ütles, et tema tahab LINNUGA torti !!!  Julgesin siis küsida, et MIS linnuga ta siis tahab. Ja arvake ära, mis ta vastas ??? 
Tema tahab PÄÄSUKESEGA torti :D:D:D

                                          Linnuga tort :D:D
Ja loooomulikult peab issi Soomest SUUUUURE pudeli Šampust ka tooma !! ;)

Eks me siis õhtul näeme tema emotsioone selle parditordi suhtes;) Mulle meeldib tavaliselt hommikuti sünnipäevalast ikka üles laulda, aga kuna ta on haigusest nii räsitud  ja öösiti üldse ei maga, siis hommikul magas ta nii magusasti - mul  lihtsalt ei olnud  südant teda oma varese-kraaksumisega üles "laulma" hakata :D Sündis ta ju 17:18 , seega aega veel on :)

Lapsed on vägevad!! Täna räägingi hoopis lastest ;)
Laste suhtes on kõige parem asi see, kui  näed, et Su laps on tõeliselt rõõmus, tõeliselt õnnelik. Tegelikult ei olegi väga palju vaja, et neid õnnelikuks teha. Mina oma kahe lapse pealt olen aru saanud, et lapsed ei vaja mingeid kalleid ja tohutus kogustes kingitusi nagu paljud vanemad arvavad. Lapse teeb tõeliselt õnnelikuks tegelikult see, kui vanemad nendega lihtsalt TEGELEVAD.Kas mängivad, vestlevad, selgitavad....mida iganes.
Tundub kliŠeena, aga TEGELIKULT see nii ka on ;) Võin näiteks tuua selle, et 2009 aasta jõulude ajal olid mõlemad lapsed kinkidega lausa üle uputatud. Ju me arvasime Tarmoga, et lapsed on siis ÜLIMEGAGIGA õnnelikud. Aga mis oli reaalsus? Reaalsus oli see, et nad koukisid pakke lahti , vaatasid ära mis pakis on, lükkasid asja kõrvale ning võtsid ja avasid järgmise paki. Emotsiooni, mis meie sealt ootasme, sealt ei tulnud - tuli pigem vingumist a la miks see on seda värvi ja miks see nii väike on ja miks õde selle sai ja miks mina hoopis selle sain!!?? Nad ei viitsinud kõiki pakke isegi mitte avada. Kokkuvõttes saime jõuludest trauma nii meie, kui ka lapsed - meie psüühilise( nähes laste emotsioonitut paberikäristamist) ja lapsed füüsilise( paberi ja pakkide avamisest) :D:D
Aastal 2010 võtsime teistsuguse lähenemissuuna ja ostsime kummalegi lapsele vaid paar kingitust- 2 lauamängu ja õlivärvide maalimiskomplektid ( nn lõuend koos pildiga) . Ja kujutage ette - laste emotsioon oli hoopis teistsugune, kui eelnevatel jõuludel. Kõige pealt tuiskasid nad kohe oma tuppa ja tegid oma kunstiteosed valmis, seejärel läks Karolin vahepeal Kristoferi-Taneli juurde ja kui ta õhtul koju tagasi tuli, mängisime kõik koos lauamänge. Janelist muidugi veel mingit erilist mängijat pole, aga ta vähemalt üritab :D :) Kui muu ei õnnestu, siis nupud saab ju ikka segi lükata :) Kuna mulle endale meeldib, et jõulude ajal oleks palju kingitusi, siis järgmisel aastal panen iga natukese aja tagant kuuse alla kingituse, et lapsed avastaksid korraga ainult ühe. Mis mina panen? Ikka jõuluvana toob ;)

Tahan sellega öelda seda, et TÕESTI laps ei vaja muud, kui vanemate tähelepanu. Laps tahab, et tema ja tema tegemised oleksid nähtavad. Ta tahab, et ema-isa ütleksid oma arvamuse, selgitaks arusaamatuid asju ja mängiks nendega. See teebki lapse õnnelikuks ja meil ei pea selle jaoks isegi mitte raha olema ;)
Mis näiteks meie lastele rõõmu teeb?
Janelit rõõmustab see, kui ta saab veel sülle ronida ja pisikest titat mängida :) Ega ma keela ka talle seda, sest varsti saab see aeg nagunii ümber.Tema on meil suur puslesõber ja selle toimingu lähedusse on küll aega ajalt emmet-issit appi vaja, sest oi seda kärsitust, kui mõni jupike paika ei lähe :D:D
Karolin on praegu sellises eas, kus ta tahaks kõike teha ja just koos vanematega. Ta tahab mängida poemüüjat ja söögitädi. Ja kes siis ostma ja sööma peab? Ikka emme :D ( sest issi on ju Soomes tööl).Ta tahab koos joonistada,  saviga meisterdada,  meikida,  nukkudega mängida,  raamatuid vaadata - ta tahab isegi minuga koos tube koristada!!  Ta tahab mängida peitust ja koletist, olgugi, et kuhugi eriti peita pole ja koletise eest joosta ka mitte. Aga see, et Sa teda juba 2 korda otsid ja 3 korda taga ajad, on lapsele väga tähtis. Ta on selle üle nii õnnelik, et ta tuleb kallistab Sind selle eest, et Sa temaga mängisid ja ütleb, et Sa oled nii hea emme. Mis saaks veel paremat olla? Hakka või nutma ;):) Olgugi, et mõnikord tõesti aega ei ole ja väsimus on ka peal, tuleb see aeg leida( kasvõi 10 minutitki), sest see emotsioon, mis laps pärast tagasi annab, on ikka tükk maad parem, kui niisama diivanil lõsutamine  ;)

Me ütleme õhtuti lastele, et me ei jõua nendega täna mängida/tegeleda kuna pole aega ja oleme tööst väsinud. Olen isegi sedasi öelnud, varasemalt tuli seda üsna tihti ette. Kindlasti on ka Teil kellelgi selliseid ütlusi ette tulnud. Aga mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud olukordi teisiti hindama. Millal me siis veel jõuame, kui mitte praegu? Kas siis, kui lapsed juba suured on? Siis on vast väheke hilja nendega mängima hakata, sest siis on neil juba teised mängud. Olgugi, et mina mängin praegu ka heal meelel LEGO klotsidega - isegi lastele ei anna mõnikord juppe, sest mul on endal neid ehitamiseks vaja :D:D
Ma ei jõua ära oodata seda aega , millal Abbi talu ükskord püsti seisab ja me seal reaalselt ka elame. Ma möllaks lastega seal metsatukas kõik vabad päevad, õpetaks tundma puid-põõsaid-taimi, ehitaks onne :D Päriselt ka!! Võib tunduda imelik, et 30-aastane ja unistab mingisuguste onnide ehitamisest ja metsas ringi tuuseldamisest, aga tegelikult see nii on. Minu arust oleks see maailma vägevaim asi ;) Aga seni kuni talu kerkib ( millalgi see ju ikka kerkib), veedame oma soojemad suveööd telgis nagu 2010 aasta suvel sai tehtud - olgugi, et ma suurt magada ei saanud, sest valvasin lapsi (endal kirves padja all). :D:D:D
                                               Meie talvitunud Abbi
Lastel peaks olema õnnelik ja rõõmus  lapsepõlv   - kõikidel lastel!

NB! Soome jutte mõnel teisel päeval, sest praegu (edutamise tõttu) toimingud seisavad ;)

2 kommentaari:

  1. Väga liigutav blogi on Sul :) Ma tõesti naudin lugemist, aitäh!

    VastaKustuta