Palun lugeda minu viimaseks tööpäevaks 7. 02. 2011

Täpselt sellise avalduse viin ma homme oma ülemuse lauale.

Mõtlesin esialgu, et venitan veebruari lõpuni selle tööga kuidagi  ära, AGA ei taha- ei taha-ei taha-ei viitsi....
Tunnen, et ma  lihtsalt ei taha enam....See töö on antud hetkel nii vaimselt kui ka füüsiliselt mulle väsitav....ei teagi miks? Tegelikult ei ole see politsei töö üldse selline nagu me kõik seda ette kujutame. Meie kõigi all pean ma silmas inimesi, kes politsei tööga ise pole kokku puutunud ja arvavad teadvat, KUIDAS see töö käib. Selle ajani, kui ma ise selle tööga veel kokku puutunud polnud, arvasin, et see ongi enam-vähem selline töö nagu telekas näinud olin. Eksisin selles -  no nii umbes 80% :D:D Päris suur prontsent eksimiseks. See töö on HOOOOOPIS midagi muud. Ma ei hakka täna sellest pikemalt heietama, aga seda tööd peaksid tegema inimesed, kellel pole lapsi ja kelle pereelu on nii igav, et kodus pole midagi peale hakata ;) Ühesõnaga tahaks vahelduseks teha midagi täiesti teistsugust ;)

Suhtlesin täna MSN-is oma endise kursakaaslasega. Tema läks ka koos perega  sellel suvel Soome elama. Asjaajamisi oli, aga nüüd on ta seal paigas ja  omadega täiesti rahul. Tal on samamoodi 2 last ( 7a ja 3 a) ja mees. Ise käib ta läbi Soome Tööturuameti kursustel soome keelt õppimas. Noorem laps käib lasteaias ja suurem eelkoolis. Elu nagu lill :)
Kadestan teda - heas mõttes muidugi.

Tegelikult ei tohiks me ju kedagi kadestada, sest me  ei tea, milliste raskustega inimene oma õnne saavutanud on ;)

Peale vestlust temaga tekkis mul veel suurem tahtmine ruttu-ruttu Soome ära minna.

Igatahes homme viin ma avalduse lauale, alates 8. veebruarist olen ma vaba ja esimesel võimalusel üritan minna Soome asju ajama. Ma ei arva, et see asjade ajamine lihtne või kerge on. Selles mõttes  ei ela ma mingis roosas mannas või kusagil pilvedes. Kindlasti tuleb ka tagasilööke ja neid peabki tulema, seda rohkem me oma saavutusi väärtustame .

Ma mäletan väga hästi, kui ma peale gümnaasiumi lõpetamist üksinda Tallinnasse elama ja tööle  läksin, taskus oli mul ei rohkem ega vähem kui 600.- krooni. Võtsin oma riidekompsud, poti, lusika-taldriku ja läksin - ühtegi tuttavat mul ees ei olnud, samuti ei olnud ka elukohta. Läksin tööle turvafirmasse ESS ( praegune 4GS). Töökoht pakkus omalt poolt ka elamisvõimalust ( 800.- kuus!!!) Kristiine ühiselamus. OUMAIGAAD, milline see ühikatuba välja nägi !!! :D:D Roheliseks võõbatud seinad, kus laest  kukkus krohvi alla. Toas  oli 1 uberikus kapinäss, kirjutuslaud ja 3 reformvoodit ( rauast võrekad), millest 1 kuulus mulle.Jippi :) Köök oli kõikidele elanikele kamba peale ja seal liikus ikka IGASUGUST  rahvast!! Pehmelt öeldes oli see elukoht seal ikka õudukas. Elasin seal 2 kuud ja kolisin seejäärel kunagise sõbranna juurde Männikule, kus ta üüris eramajas 1 tuba. Kõik need toad olidki üürilistele välja üüritud ( tube oli 5 ). Võrreldes ESS-i ühikaga oli see lausa super. Tuba võis olla umbes 10-12 ruutu suur. Seal toas elasin senikaua, kuni  sõbranna otsustas võtta mehehakatise, kellega ise seal koos pesitsema hakata ja mind sealt välja puksima hakkas. Seal oli päris palju naljakaid olukordi, aga nendest ma täna ei räägi. Kes teavad, need teavad ;):D Mingi aja möödudes vabanes selles samas majas üks teine tuba, mis oli oma 15 ruutu suur. Sebisin selle endale. Ma olin selle üle nii õnnelik, et ma ei suutnud oma õnne uskudagi. Ma küürisin selle toa põrandast kuni laeni täiesti puhtaks ja sedasi terve öö. Mäletan, KUI õnnelik ma ikkagi olin, et selle toa sain. Minu elu esimene omaette elamine!!! ( Küll üürimajas ja 1 toas, aga ikkagi :D ). Ma ei mäletagi, kui kaua ma seal Männikul elasin, oma aasta vist. Peale seda sain sõbranna kauduTondile 1-toalise korteri. No selle korteri üle olin ma LAUSA MEGA õnnelik.....

Nii see teglikult läks - iga korraga aina paremaks. Praegune elamine on eelmistega võrreldes lausa luks :D:D Aga inimene on selline imelik loom, et kui ta on midagi saavutanud, siis ta tahab midagi rohkemat või midagi uut, nii ka meie.
Meie unistame ikkagi OMA majast ( nagu paljud teisedki). Tahaks OMA majas elada ikkagi oma eluajal, mitte siis kui lapsed suured ja pension tiksub :D
Just see on üheks algpõhjuseks, miks siit Eestist ära minna. Siinse palgaga ei suudaks me maja ehitada isegi mitte pensioniks!!Ja panga orjaks me ka saada ei taha ;)

Meie plaanid on  sellised ( pigem ikka mõtted ja mitte meie vaid minu ( mehed ei viitsi vist eriti mõelda ja minu viga on see, et ma mõtlen LIIGA palju!)):
Soome kolides anname endale umbes aasta aega, et seal korralikult sisse elada ja mingist raha kogumisest me isegi ei mõtle. Kui keel suus ja parem töökoht olemas ( mul oma politseidiplomiga on võimalus Soome vanglasse tööle saada ja seal on palgad ikka VÄGA head - vaja vaid soome keele eksam teha ).
Kui sisseelamine on hästi sujunud, kogume 2-3 aastat raha. Seejärel tuleks Tarmo koju ja hakkaks rõõmsalt maja ehitama :D
Mina jääksin koos lastega Soome edasi ja hakkaksin Tarmot üleval pidama, kuni tema meile maja ehitab :D:D
Kui maja valmis saab , lähen mina kooli juurat õppima, siis on  muidugi Tarmo kord mind need 5 aastat üleval pidada :D:D
Kui kool läbi saab, rajan ma  oma praksise ning siis pean jälle mina Tarmot üleval :D:D Ja nii me elame õnnelikult oma elupäevade lõpuni :D
Nüüd peaks vist selili maha viskama ja end ribadeks naerma :):D

Oot-oot, aga tulevased kaksikud peavad ka ju kuhugi mahtuma !?Mh???Ütleme nii, et tulema nad peavad ja nii 4-5 aasta pärast ;)

Unistada on lahe ! See on tänapäeval vähemalt VEEL tasuta ;) Ja unistused peavadki olema, siis on kuhu poole püüelda ;)